seda või?” küsis ta, silmitsedes relva justkui mõnesuguse hämmastusega. „Eks ikka huntide pärast. Meie kogudus on keset metsi, jaamast on sinna tükk maad. Pikk on tee ja öö on pime…”
„Savage, prantslaste tehtud,” nurrus Knopf. „Väärt asi. Aga las ma näitan teile ka enda oma…”
Ja ta tõmbas põuest välja politseirelva, küüraka Smith-Wessoni.
Asjade käik kupees võttis kummalise ilme.
Tumelilla vaimulik ja ruuduline isand istusid kumbki oma nahkdiivanil, revolver käes, ja kuigi nad just otsesõnu teineteist ei ähvardanud (nende kõnelus oli pigem naljatlev ja heatujuline), oli kummagi vintraud ometi selgelt ja ühemõtteliselt teise pihta suunatud.
„Ja kui me kord juba oleme võtnud jutuks krahv T,” ütles Knopf. „Kas teile on teada, mida kujutab endast kurjale kurjaga mittevastupanemine?”
„Muidugi,” vastas vaimulik revolvriga mängeldes. „See on õpetus moraali ja eetika vallast, mis ütleb, et on lubamatu kurja eest kurjaga tasuda. See toetub evangeeliumi tsitaatidele, mis on, tõsi küll, üsna suvaliselt valitud. Meie issand on tõepoolest öelnud, et „kui keegi sind lööb vastu su paremat põske, siis kääna temale ka teine”. Kuid issand on öelnud ka midagi muud – „ma ei ole tulnud tooma rahu, vaid mõõka”…”
„Moraaliõpetus, ütlete teie?” küsis Knopf trumlit sõrmega silitades. „Minu andmed kinnitavad midagi muud.”
„Mida siis nimelt?”
„Krahv T on eluaeg õppinud idamaise võitluskunsti võtteid. Ja loonud nende põhjal lähivõitluse oma kooli – see on umbes nagu prantsuse maadlus, kuid hoopis rafineeritum. Selle aluseks on ründava vastase jõu ja kaalu pööramine tema enese vastu, kusjuures oma jõudu kulutatakse täiesti tühisel määral. Raudhabe on saavutanud selles kunstis ülima meisterlikkuse. Just seda võitlust nimetataksegi „kurjale kurjaga mittevastupanemiseks”, lühendatult „kukumivas”, ja selle võtted on niivõrd surmatoovad, et krahviga pole muud võimalust toime tulla, kui tuleb ta surnuks tulistada.”
Knopfi jutt avaldas ilmselget mõju isa Paissile – too haaras kohkunult käega oma habemest, nagu võiksid sel jutul habemele mingid hirmutavad tagajärjed olla. Kuid tema revolvri toru vaatas endiselt Knopfi poole.
„Raudhabe,” ütles ta, silmad pungis, „või selline lugu siis… Aga miks nii imelik hüüdnimi?”
Knopf kehitas õlgu.
„Aasia, armulisim… Ent see teie poolt mainitud kurjale kurjaga mittevastupanemise moraalne aspekt on lihtsalt dekoratiivne filosoofia, millega aasialased nii meelsasti kaunistavad oma verejanulisi sõjakunste. Seepärast on jälitajatele, kes on saadetud krahv T-d taga ajama, antud käsk avada tuli, kui krahv püüab vastupanu osutada.”
„Mis koledusi te küll räägite,” ohkas isa Paissi. „Kas nad tõesti hakkavadki lihtsalt tulistama selle äratõugatu pihta? Sest surm väljaspool kiriku rüppe, kuni ta on vande all, tähendab ju kindlat teed põrgutulle!”
„Oh püha isa, aga mida mundrimehed sinna parata saavad? Ega krahv ennast teistmoodi kätte ei anna. Ta on kohutav vastane – kuigi peab tunnistama, et ta püüab hoiduda oma käsi verega määrimast. Tema aasialik filosoofia seisnebki just selles, et ei vastata hoobile hoobiga, vaid tuleb rajada enda ja vastase vahele surmav takistus, mis pihustab põrmuks rünnaku ja ühes sellega ka ründaja. Tõke võib olla ükskõik milline ja selle loomises ei leidu krahv T-le võrdseid.”
„Nii et krahvi pihta hakatakse tulistama?” küsis isa Paissi veel kord. Tundus, nagu ei mahuks see õudne mõte talle kuidagi pähe.
„Kardan küll, et nii see on,” kinnitas Knopf rusutult.
Maad võttis pingeline vaikus. Siis aga kustus päevavalgus äkitselt ja saabus pimedus – rong sõitis tunnelisse ja rataste mürin, mis kaikus vastu kivimüüridelt, summutas kohe kõik muud helid.
On teadmata, mis nimelt juhtus mürisevas pimeduses järgmisel hetkel või paaril. Ent kui jälle valgeks lahvatas, nägi kupee välja rohkem kui kummaline.
Õhus hõljusid püssirohusuitsu sinihallid pilved. Aknaklaasis haigutas kolm kuuliauku. Isa Paissi läbilastud mungamüts vedeles põrandal. Teadvusetu Knopf, siniverkjas verevalum otsaees, lamas nahkdiivanil, suu lahti ja tema enese lipsuga kinniseotud käed rinnal püsti. Isa Paissi oli ametis aknariividega.
Kupee uksele koputati valjusti. Isa Paissi ei reageerinud sellele kuidagi – ainult kahekordistas oma pingutusi. Kuid aken ei andnud järele: ilmselt oli puitraam niiskusest paisunud ja kinni kiilunud.
Uksele koputati veel kord.
„Tehke lahti!”
„Üks silmapilk, härrased,” vastas isa Paissi. „Ma pean ainult riidesse panema.”
Nende sõnade saatel seadis ta end löögivalmis ja virutas jalaga vastu akent. Kuulidest läbistatud klaas purunes ja kadus tuulde. Isa Paissi tõmbas kähku kõige suuremad killud raamist välja ja pildus teistele järele.
„Ärge mängige lolli, tehke otsekohe lahti!” kostis koridorist. „Või me lõhume ukse maha!”
„Kohe, kohe…”
Isa Paissi vaatas aknast välja. Eespool oli lai jõgi – rong lähenes parasjagu sillale.
„Suurepärane,” pomises ta.
Kostis löök vastu ust ja isa Paissil hakkas kiire. Ta keeras ülespidi mungakuue alumise serva, päästis vabaks kaks palistuse külge õmmeldud aasa ning torkas neisse kingad nagu jalustesse. Kaks samasugust aasa olid ka käiseotstes ja isa Paissi pistis neisse käelabad. Seejärel ronis ta lauale ja kükitas purukslöödud akna ette, mis meenutas pärani lõugu, läbipaistvad harvad hambad kandilises avas õieli.
Nüüd kostis vägev kõmakas ja uks lendas hingedelt. Kupeesse trügisid mehed, revolvrid käes – neid oli palju ja nad olid üksteisel jalus. Enne kui nad lauani jõudsid, tegi isa Paissi jalgadega tugeva äratõuke ja heitis end rongist välja.
Jälitajad tormasid akna juurde. Esimene neist kargas laua otsa ja hüppas vapralt järele – ning sööstis jubeda mütsuga peadpidi vastu äkitselt tühjusest tekkinud sillapiiret. Tema keha lendas malmkonstruktsioonist eemale, põrkas vastu vagunit ja prantsatas maha nagu kott. Kupeest kostis nördinud ja raevukaid karjeid. Seejärel pistis pea aknast välja teine jälitaja, revolver kummaski käes.
Sillapiirete tagant paistis rahulik, otsekui dagerrotüübile hangunud jõgi kõrgete kiudpilvede all. Vee kohal hõljus nagu tuulest kantud vihmavari isa Paissi tumelilla mungakuub. Liueldes läbi õhu nagu hiigelsuur lendorav, jõudis ta veepinnale aina lähemale.
Plaksatasid lasud.Üks kuul tegi rikošeti sillapiirdest, teised kergitasid veepinnalt vahupritsmeid. Seejärel kaotasid kupees sagivad mehed isa Paissi silmist.
II
Seljast heidetud mungakuub vajus aeglaselt veealusesse hägusse, ja jõe pinnale ei kerkinud enam isa Paissi, vaid krahv T – noor musta habemega mees valges ilma kraeta särgis. Ta tõmbas sügavalt hinge, tegi silmad lahti ja vaatas taevasse.
Ühtlaste kiudpilvede võlv tundus katusena, mis on muutnud ruumi maa ja taeva vahel tohutuks avatud paviljoniks – jahedaks suveteatriks, kus on mängimas kogu elusloodus. Oli vaikne, ainult kuskilt kaugusest kostis eemalduva rongi mürinat, ja kuulda oli ka vee tasast sulpsumist, nagu heidaks keegi kindlate vaheaegadega vette peotäite kaupa kive.
Vaatamata nüüdsama üleelatud ohule tundis T sisimas kummalist rahu ja leppimust.
„Taevas paistab harva nii kõrge,” mõtles ta silmi vidutades. „Selgetel päevadel ei ole tal üldse kõrgust – on ainult sina. Läheb vaja pilvi, et ta oleks kõrge või madal. Nõndasamuti on lugu inimese hingega – ta ei ole iseenesest ei kõrge ega madal, kõik sõltub ainuüksi kavatsustest ja mõtetest, mis teda parajasti täidavad… Mälu, isiksus – see kõik on nõndasamuti justkui pilved… Nagu näiteks mina…”
Äkitselt tegi T meeleolu