ma sellega hakkama saan.”
„Võin aidata. Mis tuleb teile pähe, kui te mõtlete antiikajale?”
„Noh…” T takerdus.
„See unustage kohe ära,” vürstinna turtsatas naerda, „te poisivemmal… Ja mis veel?”
T heitis pilgu seinal rippuva gladiaatorivarustuse poole.
„Sõjamängud tsirkuses?”
Vürstinna vangutas eitavalt pead.
T vaatas hirvega Artemist ja siis Apollonit, kes kujuteldava vibuga kuhugi sihtis.
„Mitme jumala uskumine?”
Vürstinna tõstis T poole imestunud pilgu.
„Õnnitlen, te arvasite ära. Just nimelt, krahv. Kadunud vürst oli antiigiajastu põhjalikumaid tundjaid ja pühendas ka minu iidsete inimpõlvede salaõpetusse. Tõsi küll, minu vaimsed võimed ei äratanud temas erilist usaldust, ja nii seadis ta sisse kodukorra, kus iga üksikasi pidi mulle meelde tuletama seda ülevat õpetust. Vürst soovis oma testamendis, et pärast tema surma midagi ei muudetaks.”
„Ma loodan, et minu küsimus ei solva teid, kuid mida ülevat võib leida mitme jumala kummardamises?”
„Tänapäeva inimesed ei mõista, mida see tegelikult endast kujutab. Koguni antiikajal avanes mitme jumala kummardamise olemus ainult müsteeriumidesse pühendatuile. Kuid kadunud vürsti valduses oli üks iidne raamat, mis avaldas saladuse – see raamat oli säilinud ühesainsas ümberkirjutuses ning ta oli omandanud selle ühes Itaalia kloostris. Pärimuse järgi on raamatu kirjutanud Tyana Apollonios ise.”
„Ja mida oli seal öeldud?”
„Esiteks lükatakse seal ümber maailma loomise doktriin.”
„Millisel viisil?”
„Asi on selles, et see kentsakas teooria, mis on nakatanud lääneliku mõistuse suure hulga täiesti metsikute ettekujutustega, põhineb eranditult analoogiatel kariloomade eluga, mida meie esivanemad on aastatuhandeid jälginud. Nii pole üllatav, et neil tekkis loomise idee. Üllatav on hoopis see, et need kujutlused püsivad seniajani kogu tänapäeva vaimsuse hoone alusmüüris …”
„Andke andeks,” ütles T, „aga ma ei suuda üldsegi mõista, kuidas puutuvad siia kariloomad.”
„Kariloomad viljastavad üksteist ja seejärel sünnib uus loom, kelle olemasoluks pole enam vaja, et teda nii-öelda sigitataks sekund sekundi järel. Iidsed inimesed kandsid selle tähelepaneku üle kõrgematele sfääridele ja arvasid, et sealgi toimib sama põhimõte. On olemas sigitamisega sarnanev loomishetk, milles on tegev jumalushermafrodiit, kes viljastab iseenese. Nad nimetasid selle „maailma loomiseks”. Ja edasi, pärast sündimist, eksisteerib maailm juba inertsist – kuna ta on juba sigitatud ja sünnitatud.”
„Mulle pole iial pähe tulnud, et niisugune vaade asjadele võiks olla seotud kariloomade pidamisega.”
„Näete siis,” ütles vürstinna, „niidiotsad on peidetud nii sügavale, et see ülimalt lihtne mõte ei tule kellelegi pähe.”
„Aga kuidas nägid maailmaloomist mitmejumalakummardajad?”
„Nemad leidsid, et loomine kestab seniajani – katkematult, hetk hetke järel. Eri aegadel loovad meid eri jumalused – või kui väljenduda vähem pühalikult – eri olemused. Kui võtta paljude jumaluste doktriin kokku päris lühidalt, siis jumalad on kogu aeg ametis maailma loomisega ega puhka silmapilkugi. Eeva tekib iga hetk Aadama küljeluust ja nad elavad Paabeli tornis, mida jumalikud käed lakkamatult ümber ehitavad. Jumalate iidsed panteonid on lihtsalt ere, kuid võhikule tabamatu metafoor, milles on jäädvustatud see ilmutus…”
„Mul on raske uskuda,” ütles T, „et hellenid sepitsesid nii imelikke müstilisi teooriaid. Minu ettekujutust mööda olid nad lihtsad ja päikeselise loomuga inimesed. Selles kõiges aga kummitab midagi matemaatilist, saksalikku. Või koguni judaistlikku.”
Vürstinna naeratas.
„Vaimsetes küsimustes, krahv, „ei ole juudalast ega hellenit”. Nagu on öelnud üks rõõmsameelne juudalane noil aegadel, kui hellenid olid veel olemas… Miks te haugi ei söö?”
„Ma püüan vegetaarlaste dieedist kinni pidada.”
„Kui teie ei söö,” ütles vürstinna Tarakanova kelmikalt, „siis jään mina vait.”
T naeratas ja võttis kalanoa.
„Jätkake, ma palun teid,” ütles ta taldrikut endale lähemale nihutades. „Te ei öelnud, kuidas nimelt jumalad meid loovad. Kas nad toimetavad meie kallal kõik üheskoos? Või järgemööda?”
„Nii üks kui teine leiab aset.”
„Kas te ei võiks seda mõne näite varal selgitada?”
„Ma üritan. Kujutage endale ette – keegi inimene läks kirikusse, oli seal kogu jumalateenistuse aja ja koges usulist hardumust. Ning andis endale sõna olla alati leebe ja anda solvajatele andeks… Siis läks ta mööda bulvarit jalutama ja sattus kokku päevavaraste kambaga. Ning üks neist päevavarastest lubas endale pahakspaneva märkuse meie kangelase pükste tegumoe kohta. Kõrvakiil, duell, vastase surm, sunnitöö. Kas te võite tõesti arvata, et kõikidel nendel tegudel on üks ja seesama autor? Just sellisel viisil loovadki meid erisugused olemused, tegutsedes järgemööda. Aga kui te kujutate ette, et nii kirikus viibides kui ka bulvaril jalutades, eriti aga sunnitööl vangipõlves mõtles meie kangelane ühtelugu lihalikust armastusest selle kõige tooremates ja vulgaarsemates ilmingutes, siis ongi meil käes näide, kuidas erisugused olemused loovad meid, tegutsedes üheaegselt.”
T noogutas.
„Ma mõtlesin millestki sellelaadsest ühenduses surmanuhtlusega,” ütles ta. „Sel viimasel pole mingit mõtet just sellepärast, et õnnetu, keda karistus tabab, ei ole üldse enam see inimene, kes kuriteo toime pani. Ta jõuab kümme korda oma tegu kahetseda. Ja ta puuakse ikka üles,..”
„Just nimelt,” ütles vürstinna Tarakanova. „Kas tõesti saavad see, kes tapab, ja see, kes pärast kahetseb, olla üks ja seesama olend?”
T kehitas õlgu.
„On kombeks öelda, et inimene on muutlik.”
„Kadunud vürst naeris suure häälega, kui kuulis neid sõnu. Inimene on muutlik… Iseenesest ei ole inimene rohkem muutlik kui võõrastemaja tühi numbrituba. Lihtsalt eri aegadel on seal erisugused asukad.”
„Kuid see on ometigi üks ja seesama inimene. Ainult teises meeleseisundis.”
„Võib ka nii öelda,” vastas vürstinna. „ Ent mis mõte neil sõnadel on? Sama hästi võib vaadata lavale, kus järgemööda esinevad mustkunstnik, narr ja traagik, ning öelda – ah, see on ju ikka üks ja seesama kontsert! Jah, on asju, mis ei muutu – saal, eesriie, lava. Pealegi võib kogu eeskava ära näha, kui oled sissepääsuks ühe pileti ostnud. See võimaldab näha toimuvas katkematust ja ühtsust. Kuid tegevuses osalejad, tänu kellele see kõik saab mõtte ja muutub vaatemänguks, on kogu aeg erinevad.”
„Olgu,” ütles T, „aga kas jumalad tegelevad ainult kõrgemate seisuste esindajatega? Või ka lihtrahvaga?”
„Te arvate heaks nalja heita,” muigas vürstinna.
„Ei, ma olen päris tõsine. Kuidas jumalad näiteks loovad oma ühise jõupingutusega mõne purupurjus poeselli?”
Vürstinna mõtles veidi ja ütles:
„Kui näiteks poesell on pisut balalaikat mänginud, sõbramehel näo segi peksnud, siis balalaika vanale juudile maha müünud, pordumajas ära käinud ja järelejäänud raha kõrtsis maha joonud, siis tähendab see, et teda on järgemööda loonud Apollon, Mars, Jehoova, Venus ja Bakchos.”
T vaatas aknast välja – selle taga rippusid võimatult kauged, otsekui marmorist tahutud pilved.
„Te räägite huvitavaid asju,” ütles ta. „ Ja