raamatust rääkinud, on kõige sagedamini hakatud mõtisklema selle üle, kuidas see seksuaalsuhe tegelikult ja täpsemalt välja võis näha.
Enamik, kes proovib midagi arvata, pakub välja vägistamise. Ka mina isiklikult kaldun sinnapoole. Ometi võtab osa inimesi seda alternatiivi väga südamesse ja ärritub. Mõned leiavad, et üleüldse ei tohiks spekuleerida küsimuste üle, mille kohta ei suuda teadus iialgi ühest vastust anda. Üks minu lähematest sõpradest süüdistas mind negatiivses suhtumises inimkonda.
„Sama hästi võinuks olla tegu neandertallasest poisi ja inimtüdrukuga, kes teineteisesse armusid,” osutas ta.
Või nagu ütles üks naisüliõpilane oma professorile: „Kui nad otsustasid koos lapse saada, siis pidid nad ju olema teineteist päris kaua tundnud.” Nii nagu paljud teisedki, lähtus ta omaenda vaatenurgast seksile ja moraalile.
Mainitud professori nimi on Jean-Jacques Hublin ja ta on Leipzigis asuva Max Plancki Evolutsioonilise Antropoloogia Instituudi paleontoloogia osakonna juhataja. Tema esindab pigem seisukohta, et neandertallase ja nüüdisinimese kohtumised kestsid ehk paar minutit. Tema meelest tegutseti meeleheitlikult.
Jean-Jacques Hublini kabinet asub Svante Pääbo omast korrus allpool ja ka seal annab tooni neandertallane. Tema isendil on pisut rohkem liha luudel: tegu on valgest kipsist büstiga, kus on hoolikalt rekonstrueeritud kõik lihased. Büst valmis juba 1920ndatel, lähtuvalt toonastest teadmistest, ja kõiges olulises vastab see endiselt teaduse viimasele sõnale.
Kui ma vaatan etteulatuvat nägu ja laia nina, siis saab mulle veel rohkem selgeks, kui suur oli meie ja neandertallaste erinevus. Oma sissejuhatavas loos lapseootele jäänud Galilea naisest võrdlesin ma neandertallasi trollidega – sama tüüpi trollidega, kes esinevad Põhjala rahvaju udes. Mi ettet ma peaks kuigi suureks tõenäosust, et meie legendid pärinevad 40 000 aasta tagustest tegelikkuse vaatlustest. Aga kui kujutada ette kohtumist suure trolliga, siis on pilt ehk kuidagi paremini hoomatav.
Neandertallased olid väga meie moodi, palju rohkem kui šimpansid tänapäeval. Aga erinevus oli siiski suur.
„Mina küll ei usu, et inimene ja neandertallane teineteisele meeldisid. Minu meelest vältisid nad teineteist nii palju kui võimalik,” ütleb Jean-Jacques Hublin.
Tema teadusharu ehk paleontoloogia proovib tuhandeid aastaid tagasi toimunut rekonstrueerida leitud kivististe kaudu. Siia on mõningane ebakindlus kahtlemata sisse kirjutatud. Maailma tipp-paleontoloogidel on omajagu erinevad arvamused selle kohta, mil määral inimesed ja neandertallased üksteisest erinesid ja kuidas kahe rühma kohtumised aset leidsid. Kui arvamused lahku lähevad, eelistan mina Jean-Jacques Hublini liini. Temal on Max Plancki instituudis unikaalne positsioon.
Tihedas koostöös geneetikute, ahviuurijate, arheoloogide ja antropoloogidega saab ta kogu aeg värskendada infot, mida vanad luud meile pakkuda suudavad.
Kõige vanemad leiud nn nüüdisinimesest väljaspool Aafrikat on pärit Iisraelist ja need on ligi 120 000 aastat vanad. Siiski toonitab Jean-Jacques Hublin, et need varased inimesed ei olnud jõudnud päriselt areneda sellisteks nagu meie. Arvatavasti surid nad välja, ilma et neist oleks jäänud järglasi. Alles umbes 55 000 aastat tagasi rändas uus laine inimesi Aafrikast (või ka Araabia poolsaarelt) välja. Seekord olid nad nüüdse aja inimesega väga sarnased, mis puudutab skeletti ja oskusi. Galilea lääneosast Manoti koopast on Iisraeli teadlased leidnud ühe selle nüüdisinimeste rühma liikme pealuu.
Esimene suur sündmus nende nüüdisinimeste rännuteel Aafrikast välja oli see, et nad sa usid neandertallaste peale. Neandertallaste säilmeid on leitud kõigest neljakümne kilomeetri kaugusel Manoti koopast idas, Kinnereti järve lähedalt Amudi koopast.
Jean-Jacques Hublin rõhutab, kui hõreda asustusega olid toona nii Euroopa kui ka Aasia. Äsja sisse rännanud nüüdisinimesi ei olnud palju ja neandertallased sa usid surve alla. Vaevalt on usutav, et kaks rühma rõõmsasti omavahel veekogude ääres suhtlesid. Pigem jälgisid nad üksteist distantsilt. Mõnel juhul esines seksuaalset läbikäimist. Sündisid mõned hübriidjärglased, kes jäid ellu. Peagi surid neandertallased välja.
Jean-Jacques Hublin on täiesti veendunud, et nad surid välja meie tuleku tõttu. Kõigepealt juhtus see Lähis-Idas ja seejärel Kaukaasias, Siberis ja Euroopas. Me tõrjusime neandertallased välja oma oskuslikuma jahipidamise ja suurema liikuvusega. Või siis lõime nad lihtsalt maha. Osa teadlasi pakub välja ka muid võimalikke selgitusi. Näiteks et meie elasime külmaperioodid ja vulkaanipursked paremini üle, sest me oskasime paremini õmmelda karusnahast riideid. Jean-Jacques Hublin leiab, et see on soovmõtlemine. Neandertallased elasid üle sadu tuhandeid aastaid jääaegu ja külmaperioode. Mõnikord vähenes nende arvukus märgatavalt, aga kliima soojenedes kogusid nad end taas. Kuni saabusime meie. Jean-Jacques Hublini arvates on alternatiivsed seletused tekkinud ainult selleks, et me ei peaks vaatama tõele näkku: meie hävitasime tegelikult terve ühe inimliigi. Neandertallased olid elanud Euroopas ja Aasias sadu tuhandeid aastaid.
Siis tulime meie ja võtsime selle ala üle. (Vähemalt kaks samasugust hävitustööd leidsid aset siis, kui inimene hiljem ida poole Aasiasse rändas. Meie saabudes kadusid nii Denisova inimene kui ka kääbusekasvu Florese inimene Indoneesiast Florese saarelt.)
Kui võrrelda, siis olid neandertallased meist füüsiliselt tugevamad. Aga meie olime edukamad muudel aladel. Ilmselt oskasime meie paremini rääkida, millest annavad tunnistust meie pisut erinevad FOXP2-geenid. Keel oli abiks, kui tuli moodustada suuremaid võrgustikke, kes hoiaksid rohkem ühte. Teokarpide ja haruldaste kivide leiud annavad tunnistust sellest, et nüüdisinimesel võisid olla võrgustikud, mis ulatusid viiesaja kilomeetri kaugusele, samal ajal kui neandertallased vahetasid esemeid märgatavalt väiksemas raadiuses.
Üksikud leiud viitavad sellele, et neandertallased matsid oma surnuid. Aga ka šimpansid katavad vahel surnud ahve okstega.
See, et neandertallased panid hauda lilli – nagu on väidetud lähtuvalt ühest Iraagi leiust –, on vägagi kaheldav. Küll aga näitavad rohked leiud üheselt, et nüüdisinimesed matsid oma surnuid suure hoolega ja panid neile hauda kaasa ka panuseid.
Suur ja selge erinevus on see, et nüüdisinimene kasutas muusikariistu ja lõi kujutavat kunsti. Eks muidugi leidu ka lihtsamaid triibumustreid, mille võivad olla Hispaanias kivisse tahunud ka neandertallased või Jaava saarel veelgi varasemad inimlased.
Ent kunst, mis kujutab loomi, inimesi ja fantaasiategelasi, tekkis alles koos meie, nüüdisinimestega.
Maailma kõige varasem märk muusikariistast ja kujutavast kunstist on leitud Euroopast. Fakt on see, et minu enda sugulased − emaliinis otse tõusvas joones – olid juures, kui pilli mängivad ja kunsti armastavad nüüdisinimesed Euroopa hõivasid.
Seda kinnitab tänapäeva geneetika.
***
Aasta pärast esimest kohtumist Svante Pääboga sõitsin Islandile reportaaži tegema ja külastasin Reykjavíkis sellist firmat nagu Decode. Seal intervjueerisin ma üht teist DNA uurimise teerajajat Kári Stefánssoni. Ta ehitas parajasti üles geneetikae evõtet Decode, lähtudes kahest erilisest eeldusest. Esiteks on Island saar, kus inimesed on elanud suhtelises isolatsioonis. Teiseks on paljud islandlased huvitatud suguvõsauurimisest. Mõned neist teavad oma sugupuud 9. sajandini ehk ajani, mil saarel üldse asustus tekkis.
Kári Stefánsson oli meie kohtumise ajal pikk, blond ja silmatorkavalt stiilne viiekümnendates eluaastates mees. Tema intervjueerimine oli väga eriline ülesanne, sama on väitnud ka teised ajakirjanikud. Tal on kombeks olla intervjuu algul ebatavaliselt häbematu. Ent kui ta seejärel leiab, et ajakirjanik vastab tema nõuetele, teeb ta kannapöörde, muutudes meeldivaks ja avalaks.
Õnneks läbisin ma Kári Stefánssoni testi. Istusin ta kabinetis kaua, vaatasin kaunist meremaali seinal ja kuulasin ta plaane.
Ta näitas oma uut arvutiprogrammi, mis põhines sellel, et ta oli lasknud paaril naisel kirjutada välja kõik andmed Islandi kirikuraamatutest. Kõigest paari klahvivajutusega näed oma sugupuud ajas sadu aastaid tagasi, samuti seda, millises suhtes oled sa teiste Islandi suguvõsadega. Tänapäeva tehnoloogia juures võib see tunduda triviaalne, aga 1998. aastal