reeglite kohta. Muu hulgas arutati, mil määral võib firma Decode saada ligipääsu haiglatest pärit bioloogilistele proovidele. Deba vaibus tasapisi ja ettevõte sai ulatuslikud õigused, ent vastu võeti ka uus seadus, mis seadis teatud piirid.
Üleüldse on eetilised regulatsioonid enamikus riikides rangemaks muutunud, kui võrrelda Metsiku Lääne sarnaste aegadega geneetikas 1980. ja 1990. aastatel.
Pärast ettevõtte rajamist on Kári Stefánsson ja Decode uurijad teinud terve rea teaduslikke avastusi, ennekõike puudutavad need erinevaid geenivariatsioone, mis tõstavad või langetavad eri haiguste esinemise tõenäosust.
Puh eaduslikult on nende tegevus olnud tõeline edulugu. Pea iga kuu avaldasid nad artikleid tipptaseme meditsiiniajakirjades.
Majanduslikult on seis sandim. Decode oli ju algselt mõeldud ärie evõ ena, ent kasumit ei ole nad kunagi teeninud. 2009. aastal läksid nad pankrotti ja firma omandasid USA biotehnoloogiae evõtjad.
Enne seda oli Decode hakanud müüma interneti teel eraisikutele geeniteste, et natukenegi tulu teenida. Ka mina ostsin selle testi. Tollel ajal oli see kõige põhjalikum test, mida eraisik üldse osta sai. See hõlmas miljon „punkti” minu DNA-st ja maksis ligikaudu 15 000 Rootsi krooni. See, et ma selle eest nii palju raha välja käisin, tulenes faktist, et ma kogusin parasjagu materjali oma raamatuks „Geenide tähtsus”, mis ilmus aastal 2011. Tahtsin teada, kuidas ma reageerin, kui saan teada, kui suur risk on mul haigestuda mingitesse haigustesse.
Tegelikult jättis terviseinfo mind suhteliselt külmaks. Pisut suurem risk seal ja pisut väiksem mujal. Näiteks on mul pisut kõrgem tõenäosus teatud vähivormide esinemiseks. Sinna kuulub nahavähk, aga seda teadsin ma juba isegi, arvestades, et ma olen blond ja väga heleda nahaga.
Sain ka teada, et mul on võime lagundada laktoosi ja võin seega juua värsket piima – mis on tavaline põhjaeurooplaste seas, aga ebatavaline suures osas ülejäänud maailmast. Ka see polnud teab mis uudis. Seda, et ma piima talun, olin juba ammu isegi märganud.
Mind paelus hoopis üks teine fakt. Asi, mida ma poleks kuidagi osanud ette näha. Sain teada, et ma kuulun haplogruppi U5.
Decode tehnikud olid niisiis uurinud seda DNA osa, mis on minu mitokondrites – neid väikesi rakustruktuure, mis päritakse ainult emalt ja mis liiguvad üldjoontes muutumatult emalt lapsele põlvkondade kaupa. Mõnikord tekivad mitokondri DNA-s väikesed muudatused ehk mutatsioonid ja seetõttu näevad need eri inimestel pisut erinevad välja. Neid variatsioone saab sorteerida sugupuudesse. Üks haplogrupp vastab sugupuu teatud harule, millel on ühine alus. See tähendab, et kõikidel selle aluse kohal olevatel okstel ja harudel on ühine esiema.
Sel moel said teadlased juba 1980ndatel tuvastada kogu inimkonna emaliini meie kõikide esiema „Eevani”, kes elas Aafrikas nii umbes 200 000 aasta eest.
Nüüd sain teada, et põlvnen sellest „Eeva tütrest”, keda teadlased tähistavad koodiga U5. Teisisõnu olen ma üks „Ursula” tütardest, sest mõnikord nimetatakse seda gruppi ka „Ursulaks”.
Nimi on pärit raamatust, mille Briti geneetik Bryan Sykes kirjutas 2001. aastal toonase geneetika populariseerimiseks. Raamat sattus juba ilmumisel teiste teadlaste kriitikatule alla. Pärast seda on teadus kiiresti edasi arenenud, nii et nüüd on selle sisu veelgi kaheldavam kui toona. Ent mulle Ursula nimi meeldib, nii et ma kasutan seda.
Üks, mida teadlased oskasid minu Decodest saadud tulemuste põhjal öelda, oli see, et U5-le tüüpilised mutatsioonid esinesid juba Euroopa varaste küttide juures. Naine, keda me võime nimetada Ursulaks, oli seega jääajal elanud küttja üks esimesi, kes Euroopasse jõudis.
Kaks minu sugulast, kelles on samasugune mitokondriaalne DNA, said minu tulemuse teada. Nende mõtted läksid kohe lendu. „Mulle on alati meeldinud rännata,” ütles üks. „Arusaadav, et me oleme küttide moodi,” ütles teine, kellele meeldib vabal ajal jahil käia.
Selgitasin, et meie kuulumine U5-rühma mõjutab meie omadusi väga vähesel määral – kui üldse. Mitokondrid hõlmavad kõigest paar tuhandikku protsenti meie DNA-st ja geene on pärast seda, kui meie esiema Ursula Euroopasse tuli, korduvalt lahjendatud.
Pigem on küsimus tunnetes. Me võime mõelda oma emale, oma vanaemale, vanaema emale ja siis ette kujutada veel tuhandet põlvkonda tütreid ja emasid. Minu puhul viib see niisiis tagasi jääaja inimeste juurde, kes mängisid maailma vanimaid teadaolevaid flööte, tegid kõige tuntumad koopamaalingud, arendasid välja õmblusnõela ja töötlesid nahka.
Otsustasin minna reisile, et vaadata, kuidas mu sugulased omal ajal elasid.
FLÖÖDIMÄNGIJAD
JÕUDSIN ŠVAABIMAA MÄGEDESSE ühel päikeselisel septembrikuu lõpupäeval. Lehtpuusalud mäenõlvadel särasid punakuldses rüüs. Kaaslaseks olin saanud ühe noore Tübingeni ülikooli arheoloogiateaduri.
Hohle Felsi koopa sissepääsu juures kohtasime ka kohalikku giidi Rainer Blumentritti, eakat meesterahvast, kes oli nooruses ühe selle piirkonna koopa ka avastanud. Aastaid on ta jälginud professionaalsete arheoloogide tööd väga lähedalt.
Just sellel ajal aastast, varasügisel, oli ka esimestel eurooplastel kombeks siia saabuda. Siin paekivist mägede koobastes leidsid nad talvel varju ning siin said nad jahtida põhjapõtru, kui nood olid kõige rammusamad ja liikusid siit suurtes karjades läbi.
Paari sammu kaugusel koopasuust asub kamber, kus inimesed elasid. Ruum näib väike, kui mõelda, et ühte rühma kuulus kaks-kolmkümmend inimest. Ikka kitsavõitu pidi neil olema.
Aga minu saatja, noor arheoloog, osutab, et küllap oli ka soe ja mõnus. Ahtas ruumis oli lihtsam jääaja külmadel talvedel sooja hoida.
Arheoloogid on siit kihte ükshaaval välja kaevanud, kokku mitme meetri sügavuseni. Kõige alt on nad leidnud neandertallaste jälgi. Seejärel on paari sentimeetri jagu pinda ilma inimeste säilmeteta. Selle kohal aga on rikkalikult märke nüüdisinimesest, sellisest nagu sina ja mina. Nendest kihtidest vanim pärineb kultuurist, mida arheoloogid nimetavad Aurignaci kultuuriks, tulenevalt sellest, kuidas need inimesed vormisid oma kivist tööriistu.
Viimaste andmete järgi tulid Aurignaci kultuuri inimesed Kesk-Euroopasse umbes 43 500 aastat tagasi. Esimesed jäljed on Austrias Willendorfi-nimelises leiukohas. Vanimad leiud Švaabimaa mägedest on peaaegu sama vanad.
Hohle Fels pole lihtsalt väike koobas, kus inimesed on kunagi elanud. Minu saatja on mind ette valmistanud, et ma näen kohe seda, mida tema nimetab jääaja katedraaliks. Ja seesmine saal ületab kõik minu ootused. Mäe sees avaneb suur saal, mis tõepoolest meenutab keskaegset kirikut. Seinaorvades põlevad nõrgad tuled. Need on elektrilised, aga valgus on kindlasti sarnane tõrvikutega, mida jääaja inimesed kasutasid.
Käin koos noore Tübingeni teadlasega hardunult ringi ja imetlen suurt saali. Saab ronida ühele trepikujulisele platvormile, täpselt nagu amfiteatris. Siis – täiesti ootamatult – kuuleme selgelt flöödimängu. Kohalik giid on pannud kõlarites mängima ühe salvestise. Kõrge kaljukoopa akustika on vapustav.
Ah et nii see siis kõlaski, kui mu sugulased oma tseremooniaid pidasid.
Salvestisel kõlavat muusikat esitav flööt on rekonstruktsioon, mis on valmistatud mammutivõhast. Sellist vandlit saab ikka veel osta, täiesti seaduslikult, ja see on pärit väljasurnud Siberi mammutitelt, kes on igikeltsas säilinud.
Saksa arheoloogid on leidnud Hohle Felsist ja lähedalasuvatest Geißenklösterle ja Vogelherdi koobastest kokku kaheksa flöödi fragmente. Läheduses asuva Blaubeureni linna ühes muuseumis saab kuulata rekonstruktsioonide heli.
Neli flööti on tehtud lindude tiivaluust. Hääl on umbes selline, nagu tekib pudelisse puhudes, üsnagi õõnes. Luige tiivaluu toob kuuldavale heledamad toonid. Raisakulli tiivaluud on jämedamad ja flöödiheli pisut sügavam.
U LEVIS JÄÄAJA KÜTTIDEGA
Allikas: van Oven 2009, Phylotree 2015
Üht