kes seda seost märkas, oli Islandi teadlane nimega Jon Love Karlsson, kes avaldas teedrajava uurimuse juba aastal 1970. Praeguse aja teaduse nõuetele tema meetodid ilmselt ei vastaks. Ta lähtus islandlaste hästi dokumenteeritud suguvõsauuringutest – tõenäoliselt on tegu kompaktseimate sugupuudega kogu maailmas, nagu ma eelmises peatükis nimetasin. Sealt saadud andmeid võrdles ta Reykjavíki vaimuhaigla patsiendiregistriga ja Islandi biograafilise leksikoniga.
Jon Love Karlsson arvas, et kogu skisofreeniariski määravad ainult kaks geeni. Tänapäeva geneetika on tõestanud, et pigem on tegu sadade geenidega, lisaks veel teadmata keskkonnategurid. Aga seos loovuse ja vaimuhaiguste vahel on olemas ka kõige uuemates, suuremates ja põhjalikumates uuringutes.
Osa siinses seoses olulisi geenivariatsioone tekib täiesti uute mutatsioonidena lapse eostumise hetkel. See teadmine on täiesti uus ning skisofreenia ja ka teiste vaimuhaiguste uurimisel on see otsustava tähtsusega. Samasugused uute mutatsioonide arvestused osutuvad määravaks ka DNA kasutamisel suguluse ja inimese ajaloo uurimiseks. Kui on teada, kui palju mutatsioone iga uue lapse sünniga tekib, saab välja arvestada inimese evolutsiooni kiiruse. Võib panna kella käima, et mõõta evolutsiooni aega.
Ka seekord tuli läbimurre Islandilt. 2012. aastal võimaldas uus DNA tõlgendamise tehnoloogia Islandi teadlastel võrrelda 78 perekonna vanemaid ja lapsi. Tänu võrdlusele said Islandi teadlased kinnituse teooriale, et skisofreeniaoht suureneb, kui isa on lapse eostumisel eakam. Põhjuseks on tõsiasi, et vanemate isade spermas on rohkem mutatsioone. Vähemalt sama revolutsiooniline oli see, et islandlased suutsid hinnanguliselt öelda, kui mitme uue mutatsiooniga laps sünnib. Keskmiselt saab ta nimelt kolmkümmend mutatsiooni emalt ja kolmkümmend isalt, kui isa on kolmekümnendates. Kui isa on kuuekümnendates, suureneb temalt saadud mutatsioonide arv kuuekümneni.
Svante Pääbo uurimisrühm Leipzigis on proovinud mutatsioonide kiirust arvutada hoopis teisiti. Nad on võrrelnud arheoloogiliste skelettide DNA-d praegu elavate inimeste DNA-ga. Varem oli raske ühildada Islandil tehtud järeldusi DNA hinnangulise muutumisega evolutsiooni käigus. Eri meetodid andsid tulemuseks eri arvud. Võib öelda, et teadlaste kellad käisid eri kiirusel. Aga sügisel 2014 avaldas Svante Pääbo rühm Lääne-Siberis Ust-Išimis 45 000 aastat tagasi elanud mehe DNA analüüsid. Tegu oli kõige vanema nüüdisinimesega, keda oli kunagi analüüsitud, ja seega kõige parema alusega DNA-kella kalibreerimiseks.
Endiselt valitseb mõningane ebakindlus, ka näiteks seetõttu, et me ei tea täpselt, kui vanad olid meie esiisad ja esiemad lapsi saades. Kuid nüüd klapivad kahe meetodi tulemused märksa paremini. Võime arvestada sellega, et igal siia ilma sündival inimesel on umbes kolmkümmend uut mutatsiooni kummaltki vanemalt. Ebaõnne korral võivad need mutatsioonid sa uda ebasoodsatesse kohtadesse. Siis võivad need kaasa tuua haigusi, nagu skisofreenia ja bipolaarne häire.
Päris uutelt mutatsioonidelt tuleb seega osa nende vaimuhaiguste avaldumise tõenäosusest. Samas on ka palju geenivariatsioone, mis on ilmselt pärilikud. Need saadakse vanematelt, vanavanematelt ning veel varasematelt põlvkondadelt ja suguvõsaharudelt. Sellised geenivariandid on jäänud inimkonda püsima, kuigi vaimuhaigustega kaasnevad tõsised varjuküljed.
Need vähendavad ellujäämisvõimet ja vähemalt skisofreenia vähendab ka suutlikkust ise lapsi saada.
See, et need geenid meis ikkagi alles on, võib tuleneda ainult tõsiasjast, et nendega kaasnevad ka plussid.
Inimesel, kelle suguvõsas esineb vaimuhaigusi, võib olla lohutav mõelda nende psühhootiliste geenide kahetisele mõjule.
Loomulikult kujutavad need haigused endast puuet – sageli on need raske koorem nii haigele kui ka tema sugulastele. Ometi kätkevad need endas ka annet, mis väljendub loovuse ja suurema energia kaudu. Inimkonna ajaloos on nendest omadustest palju kasu olnud. Meie arengu seisukohalt on need kahtlemata olnud lausa hädavajalikud.
Nii mõtlen mina.
ESIMESENA EUROOPAS
JUBA ÜLE 42 000 AASTA TAGASI liikusid Aurignaci inimesed pea kogu Euroopasse.
Mõned vanimad ja parimad leiud on pärit Venemaalt Kostjonki väljakaevamiskohast, mis asub nelisada kilomeetrit Moskvast lõunas ja otse Doni jõe ääres. Sealt leitud noore mehe skeletile on teadlastel õnnestunud teha DNA-analüüs.
Teda nimetatakse Kostjonki-14 ja ta elas umbes 38 500 aastat tagasi. Surres oli ta umbes kahekümnene. Ta maeti kokkupainutatult ning talle oli peale puistatud suures koguses punast ookrit.
Tema mitokondriaalne DNA kuulub rühma U2 – see on minu enda U5-haplogrupi sõsarrühm. Tänapäeval on U2 üsna haruldane, aga seda esineb ikka veel üle kogu Euroopa ja ka isegi Kesk-Aasias ja Indias. Mehe rakutuuma DNA põhjalikumad analüüsid näitavad, et ta oli tänapäeva eurooplaste sugulane.
Leid kinnitab arusaama, et rühm Aafrika inimesi saabus Lähis-Itta umbes 55 000 aasta eest. Nad segunesid väikese osa neandertallastega. Kohe pärast segunemist grupp lagunes. Mõned rändasid edasi ida poole ja neist said aegamisi Kagu-Aasia ja Austraalia elanikud. Mõned jäid Lähis-Itta ja Kaukaasiasse ning mõned hakkasid liikuma Euroopa poole. Kostjonki-14 mees kuulub selgelt viimasesse, Euroopa harusse.
Kostjonki mees elas umbes 38 500 aasta eest Venemaal Doni jõe ääres. Seega on tema üks vanimaid Euroopast leitud nüüdisinimesi. 1950ndatel rekonstrueeris tema välimuse vene antropoloog Mihhail Gerassimov.
Tema haud ja hästi säilinud skelettleiti juba 1950ndatel. Vene teadlased proovisid luude väljanägemise järgi õige varakult tema välimust rekonstrueerida. Moskva, Peterburi ja Kostjonki küla muuseumides on rekonstruktsioonist mitu koopiat.
Me näeme kõhna kehaehitusega noort meest, kellel on lai sirge nina, ebatavaliselt jõulised kulmukaared ja täidlased huuled. Ta oli kõigest 160 sentimeetri pikkune ja tal oli silmatorkavalt väike kolju. Tema hambad on laiad, küll pisut kulunud, aga üldiselt terved ja ilusad, ülalõuas on ülemiste hammaste vahel väike pilu. Kujule on pandud pähe tumedad krussis juuksed, nahk on tumedaks toonitud. See kõik on küll võimalik, aga seni ei ole teadlased avalikustanud seda kinnitavaid DNA-analüüse.
Samast perioodist pärit leiud lähiümbrusest näitavad, et Kostjonki mehe ja tema kaaslaste kõige tavalisemad saakloomad olid metshobused. Mehe hauast leidsid arheoloogid ka jänese ja mammuti luid.
Tol ajal hakkasid steppides uuesti sirguma metsasalud – eelkõige pajud, sest kliima oli pärast järjekordset jääaja külmaperioodi taas soojemaks muutunud. Elu oli pärast saja tuhande aasta suurimat katastroofi Euroopas kergemaks läinud.
Jääaegade regulaarne esinemine tuleneb eelkõige tsüklilistest muudatustest maakera teekonnal ümber Päikese. Maakera telg võib olla vähem või rohkem kaldus, see võib olla kaldu eri suundades ja trajektoor võib olla rohkem või vähem piklik.
Teatud asendites, kui põhjapoolsed laiuskraadid saavad eriti vähe päikest, võib käivituda uus globaalne jääaeg. Neid muutusi nimetatakse Milankovići tsükliteks serblasest füüsiku auks, kes seda seaduspära esimesena kirjeldas.
Ent kliimat võivad mõjutada ka muud tegurid, nii globaalselt kui ka regionaalselt. Sellised tegurid on vulkaanid. Nende pursked varjavad päikesekiiri ja jahutavad Maad.
Ligikaudu 39 300 aasta eest käis tõeliselt suur pauk, kui praeguse Itaalia linna Napoli lähistel hakkas purskama üks vulkaan.
Magmat voolas välja umbes 80 korda suuremas koguses kui kuulsamas, Pompei linna enda alla matnud vulkaanipurskes 79. aastal pärast Kristust.
Vulkaanilise tolmu pilv ulatus õhus neljakümne kilomeetri kõrgusele. Tolm liikus põhiliselt itta, üle praeguse Kreeka ja Bulgaaria, Musta mere ja Venemaa. Kostjonkis näevad arheoloogid selgelt paksu pinnasekihti, mille peamine koostisosa on vulkaaniline tolm. See aitab neil leidude aega määrata.
Arvatavasti jäi taevas paariks aastaks pimedaks, kliima muutus märgatavalt külmemaks ja siin-seal kattus maa kümnete sentimeetrite paksuse tuhakihiga – paljudes kohtades oli kiht lausa nii paks, et loomad ei saanud toitu kätte.
Osa teadlasi