targem küüru tõmbuda või maha istuda. Siis poleks ta praegu takerdunud kõige alumisele redelipulgale, vaid teinud senimaani kusagil nokkimisjärjekorra keskpaigas oma vana tööd.
Ometigi ei pidanud Huldar vimma nende vastu, kes talle säärase võimaluse välja pakkusid. Ta oleks võinud selle ju hõlpsasti tagasi lükata. Ega olnud ta vihane ka nende peale, kes seisid tema madalamale ametikohale viimise taga. Pikemas plaanis poleks tema hoidmisest silmatorkaval positsioonil nagunii asja saanud. Ta oli tolle mõrvajuurdluse niivõrd suurejooneliselt vussi ajanud, et seda oleks raske järele teha. Kui ta püüdis juhtunut ühele oma õdedest selgitada, oli ainus talle pähe tulnud sobiv võrdlus kiire lõikuse sooritamiseks skalpelli õieli hoides operatsioonituppa tormav kirurg, kes komistab ja lõikab patsiendil kogemata pea otsast.
Kõige hullem oli see, et ta kiskus langedes endaga kaasa ka lastemaja juhataja Freyja. Lastekaitseamet ei suutnud Freyjale andestada, et ta oma töökohas ühe mehe pihta tulistas, ja paigutas ta tavalise lastepsühholoogi ametikohale.
Tegelikult oleksid nad mõlemad pidanud olema tänulikud selle eest, et nad praegu tööd otsides tänavatel ei uita.
Tänulikkus ei olnud Freyja peas aga sugugi esikohal. Nondel harvadel puhkudel, mil nende rajad pärast saatuslikke sündmusi lastemajas ristusid, ei pidanud Freyja Huldarit õieti pilgu väärilisekski. Naine pulbitses vihast ja polnud kahtlust, et see viha oli suunatud tema pihta. Huldar krimpsutas selle meenutuse peale nägu. Ta oli senimaani hellitanud lootusi, et nad võiksid piinlikust algusest, konarlikust keskpaigast ja katastroofilisest finaalist hoolimata teineteisega hästi läbi saada. Süüdistada ei olnud tal kedagi peale iseenda. Nende esimene kohtumine oli häälestuse kätte andnud ja oli üllatav, et ta üldse suutis Freyja juures korraks taas heasse kirja tõusta, ehkki see vaherahu oli üürike. Huldar oli varem ööklubides naistega kohtudes kõrvetada saanud ning pärast Freyjaga tutvumist varjas ta tema seltsis ööd veetes oma tegelikku isikut ja esitles ennast kui puuseppa. Asja tegi veelgi hullemaks see, et ta kasutas Freyja eksiteele viimiseks oma teist eesnime Jónas. Kui nende teed tolle mõrvajuurdluse ajal, mis nende mõlema ametialase maine läbi paberihundi laskis, taas ristusid, tuli kogu see närune pettus välja. Puusepp Jónas oli sunnitud ennast tutvustama Huldarina politseiülema büroost.
Aga mis oli korra juba aset leidnud, võis juhtuda teinegi kord. Võib-olla antakse Huldarile veel üks võimalus. See mõte muutis ta rõõmsamaks.
Ta naeratas enda vastas istuvale noorele politseinikule. Noormees naeratas häbelikult vastu ja langetas siis pilgu taas arvutile. Erilist huvi ei saanud see ekraan talle pakkuda. Ta oli tulnud kriminaaljälitusosakonda niivõrd hiljuti, et oli hierarhias Huldarist veelgi madalamal – ta oli nii madalal, kui see üldse võimalik on. Aga ehkki see uustulnuk oli praegu osakonnas ainus inimene, kellele langes osaks vähem lugupidamist kui Huldarile, ei saanud säärane olukord tõenäoliselt kaua kesta.
„Kas oled töö all kokku vajumas?” Huldar jälgis hoolikalt, et tema häälde ei tekiks pilkavat noodikest. See poiss oli absurdini tundlik. Veidi vintskemaks muutuda ei teeks talle ju paha, kuid selle töö võis võtta enda hoolde keegi teine. Huldaril oli juba niigi palju asju pead vaevamas, et hakata lisaks veel muretsema ka märgade kõrvatagustega uurijate pärast.
„Jah. Ei.” Noormehe otsaesine tõmbus monitori kohal erepunaseks.
„Kas jah või ei?”
„Ei. Ma ei ole töö all kokku vajumas. Aga tegemist on mul siiski palju.”
„Tead sa, mõnes mõttes on parem, kui meil on vähe tegemist või pole üleüldse. Vähemalt üldsuse seisukohalt.” Huldar võttis istet ja tõmbas dokumendid enda ette. Mida varem ta need mõttetused ära klaarib, seda parem. Ta libistas ohet alla surudes pilgu üle lapseliku käekirja pealmisel paberilehel. „2016. aastal ei ole autosid vaja. Nende asemel on päikesepatareidega töötavad helikopterid. Avastatakse ravim vähi ja kõikide teiste raskete haiguste vastu. Keegi ei sure enne kui alles saja kolmekümneselt. Island on ikka veel parim maa maailmas! Elín, 9c.” Allkirjaga käisid kaasas kaks südant ja kaks naerunägu. See oli Huldari mäletamist mööda esimene kord, mil ta sattus oma töös kokku smailiga.
„Kas sina vahetaksid oma auto päikesetoitel kopteri vastu?” Huldar tõmbas paar rulooriba kõrvale ja kiikas aknast välja. Vaevalt annaks talvine hall päikesepaiste nii palju energiat, et helikopter saaks õhku tõusta, rääkimata siis juba õhku jäämisest.
„Mida?” Noormehe hääletoonist võis järeldada, et ta peab seda mingisuguseks testiks.
„Mitte midagi.” Huldaril ei olnud jõudu selgitada. Ta oli käinud eelmisel õhtul koos paari semuga baaris, jäänud liiga kauaks ärkvele ja joonud ühe õlle ülearu. Poiss kas ei olnud Huldarile lahendada antud juhtumist kuulnud või oli ta liiga pikkade juhtmetega, et seda küsimust juhtumiga seostada.
„Kas meil on olemas võimalus helikopterit kasutada?”
„Jah.” Huldar kahetses seda vastust otsekohe ja parandas ennast. „Ei ole. Meil ei ole kopterit. Ma lihtsalt pean lugema tulevikuennustusi, mille kirjutas kamp koolilapsi kümme aastat tagasi. Üks ennustus ongi niisugune, et me hakkame ringi sõitma päikesetoitel kopteritega. See ei ole arvatavasti kõige tobedam mõte, mille peale ma neist läbi sumades satun.”
Noormees liigutas oma tooli küljetsi, et Huldari nägu näha. Tema nimi oli Guðlaugur, kuid tööl tunti teda tema protestidest hoolimata alati Gullina. Ei pruukinud kahelda, et ta jääb Gulliks seniks, kuni ta on tõestanud, et kuulub meeskonda – kuni ta on iseennast tõestanud.
Mitte just kõik ei pidanud selle raja lõpuni vastu. „Miks sa pead seda tegema?”
„Sest nende hulgast leiti üks imelik teade ja kooli direktor astus ühendusse politseiga.” Huldar ulatas Gullile kopterikirja fotokoopia. „Nende kool oli tollal sõprussuhetes ühe Ühendriikide kooliga ja nende ühiste ettevõtmiste hulka kuulus ka ajakapsli matmine mänguväljakule. Kava oli selline, et kapsel kaevatakse kümne aasta pärast välja ja laste tulevikuennustusi võrreldakse tegelikkusega. Kõik üheksanda klassi lapsed panid kirja, milline on Island nende arvates 2016. aastal, ning seejärel asetati nende kirjad ajakapslisse. See kõik on ju kena, kui mitte arvestada, et üks neist on vist võtnud pähe prognoosida ka mõningaid mõrvu. Minu ülesanne on püüda jõuda selle ennustuse autori jälile, et psühhiaatrid saaksid otsustada, kas ta kujutab endast ohtu. Mina isiklikult küll kahtlen selles, kuid pean asja nagunii läbi vaatama.”
„Keda see poiss enda jutu järgi kavatses tappa?”
„Neid on terve nimekirjatäis. Ta mainib kuut inimest. Tegelikult ei avalda ta nende nimesid, vaid on märkinud ainult nimetähed. Ja kahel juhul kõigest ühe tähe.” Huldar lappas seda tigedat kirja otsides pabereid. Kool oli andnud talle ülejäänud kirjad koopiatena, selle aga originaalkujul. Sekretär krimpsutas kirja ulatades nägu ja näis seejärel kergendust tundvat, kuna nüüd oli probleem kellegi teise oma.
Guðlaugur vaatas, kuidas ta paberivirnas sorib. Huldar ei saanud eitada, et on tore tunne, kui mõni töökaaslane ilmutab vähemalt korragi huvi selle vastu, millega sa tegeled. Viimati oli säärane asi juhtunud üsna tükk aega tagasi. Kahju küll, et käesolev juhtum on pelgalt suur ajaraiskaja.
„Miks te ei võiks lihtsalt tolle õpilasega rääkida? Teda leida ei tohiks ju olla väga raske.”
„Kirjal puudub allkiri.”
„Mida sa kavatsed siis teha? Selgitada välja need, kes ei pannud kirja ajakapslisse? Võrrelda käekirja kunagiste kodutöödega?”
„Midagi sinnapoole. Kirju on ühe võrra rohkem, kui oli tollal üheksandas klassis õpilasi, ja see jätab võimaluse, et ennustuse autor andis ära kaks kirja. Seetõttu ma pean võrdlema mõrvajutukirja teiste kapslist võetud kirjadega. Kurval kombel oli kõikidel lastel väga kohutav käekiri. Vähemalt poistel.”
„Kas ta oli poiss?”
„Segase käekirja põhjal arvates poiss. Või vahest ka vasaku käega kirjutanud tüdruk.”
„Kas sõrmejälgi on?”
Huldar naeris. „Nojah, muidugi. Just