võtta. Ebatõenäoline. Vägagi ebatõenäoline. Vanematel oleks olnud palju lihtsam uimastid kogu selle sekeldamise asemel tualetipotist alla lasta.
Tuul jäi ilma ette hoiatamata vaiksemaks ning kuum aur tõusis seni mööda Huldari keha ülespoole, kuni mängles lõpuks ka tema näol. Aurus oli kerge puhang millestki sellisest, mille ta ära tundis. See oli vere raualehk.
Ta kargas jalule ja tegi kaant kinni hoidnud klambrid lahti. Teise korruse aknale kolgiti nõudlikult.
Huldaril kulus viiv või paar, et jagada ära, mis asjad need seal vannis hõljuvad, aga kui tema aju oli saadud veidrad läkitused läbi töötanud, astus ta rasket kaant käest pillates tahtmatult sammu võrra eemale. Tuul haaras võimalusest kinni ja paiskas kaane niivõrd jõuliselt tahapoole, et hinged andsid järele. Kaas hakkas üheainsa kinnituse küljes edasi-tagasi kõlkudes voodrit kraapima. Ent kui Huldar korraks üles vaatas, et majaomaniku reageeringut näha, ei väljendunud vanamehe näol mitte raev, vaid uskmatus.
Uskmatus ja õudus.
Huldar haaras kähku kaanest kinni ja püüdis seda vaevaliselt kohale sikutada. Ta hüüdis Erlale ja Guðlaugurile, et nad appi tuleksid. Kaant rebis uus tuuleiil. Huldari käsivarrelihased valutasid otsekui tules. Aga ta ei suutnud pilku lahti rebida. Ta soovis äkitselt kogu südamest, et ta võiks tegelda taas tolle lihtlabase koolilooga.
Sest punaseks värvunud vees hõljus kaks inimese labakätt.
2. peatükk
Lastemajas oli nüüd kõik juba mitu päeva vaikne olnud ja ka see hommik ei kujutanud endast erandit. Freyja jõudis majja viimasena ja pärast seda polnud välisuks enam kordagi avanenud, vastuvõturuumi telefon aga vaikis põikpäiselt. Tundus sedamoodi, nagu oleks talv riigi lapseahistajatest kogu energia välja imenud. Freyjal oli tormide ja sulade lõputust vaheldumisest küll kõrini, kuid ta oli valmis selle loodusele andestama, kui too tõepoolest niisugust mõju avaldab. Ta oli näinud liiga palju murdunud lapsi ja kuulanud liiga palju väärkohtlemise süngeid kirjeldusi, et sellise asja eest mitte tänulik olla. Kui tagajärg on niisugune, on siia teretulnud kõik maailma tormid.
Akent lõgistas üks tema kutsest viivitamatult kinni haaranud tuulepuhang. Freyja ohkas. Esiklaasi paratamatult tülikat kaapimist ei oodanud ta sugugi rõõmuga ja saatis seetõttu taeva poole vaikse palve, et tema autologu küttesüsteem vähemalt seekord tööle hakkaks. Sellele mõtlemine pani teda värisema. Et ennast soojendada, tuletas ta meelde, et talvel on ka oma plusspooled. Kui ilm püsib nii kehv, saab ta vähemalt hinge tõmmata oma sõbrannade pealekäimistest – nood ei võinud kuulda ühestki Reykjavíkist kuni kümnetunnise jalgsimatka kaugusel paiknevast mäest, ilma et oleksid tahtnud teda koos endaga selle tippu tirida.
„Freyja. Mina sinu asemel paneksin silma alt ära kõik asjad, mis võivad katki minna. Paistab sedamoodi, et sulle on külaline.” Ahta kabinetikese uksel, kuhu Freyja oli pärast ametiredelil allapoole toomist paigutatud, seisis keskuse uus juhataja Elsa. See ligikaudu viiekümnene naine oli enne, kui ta tolle katastroofi järel Freyja asemele asus, töötanud lastekaitseameti osakonnajuhatajana. Kellegi pihta tulistanud inimest ei peetud keskuse juhataja kohale kõlbulikuks. Isegi juhul, kui ta tulistas enesekaitseks. Ülemused olid kartnud ajakirjanduse karmi reageeringut. Freyja sobivus oleks kahtluse alla seatud, kusjuures sugugi vähetähtis ei olnud seejuures asjaolu, et tema vend Baldur oli vangis. Õnneks ei saanud ameti kõige hullemad hirmud teoks, aga selleks ajaks oli ta armastatud tööst juba ilma jäänud.
„Mida? Ma ei saa sinust aru.” Tuimus asendus üürikeseks ajaks üllatusega, ent seda ei pidanud jätkuma kauaks. Ta silmitses enne, kui veel midagi taipaski, jälle loiult arvutiekraani ja mõlgutas mõtteid oma kurva saatuse üle. Kas selline hakkabki nüüd tema elu olema? Kas talle on nüüd määratud jääda kuni lõpuni sotsiaalhooldusmasina üheks ülearuseks hammasrattakeseks? Või isegi mitte rattaks, vaid tillukeseks hambaks? Uue ülemusega ei olnud tema tusatuju siiski kuidagiviisi seotud. Elsal polnud midagi häda ja ta oli suurepärane juhataja. Ei, küsimus oli lihtsalt selles, et tema karjäär kulges nüüd märksa madalamal tasandil, kui talle oleks meeldinud, ja oli toppama jäämas. Tema tulistatud lask pidi lastemajas vastu kajama tulevastelgi aastatel. Ta oli viimasel ajal mänginud mõttega minna tagasi ülikooli ja alustada uuesti otsast mõnes muus valdkonnas, ehkki ta ei teadnud, millises nimelt. Geoloogi või raamatupidajana ei osanud ta ennast ette kujutada. Tema anne ei avaldunud kivide ega arvutustabelite analüüsimises, vaid laste ja noorukite mõttemaailma mõistmises.
„Ta jättis äsja auto maja ette. Too sinu sõbrast õnnetu politseinik.”
„Huldar?” Freyja krimpsutas instinktiivselt nägu. „Ta ei ole minu sõber. Lausa vastupidi. Ilmselt tuli ta siia kohtuma kellegi teisega.”
Elsa turtsus üleolevalt. „Ma kahtlen selles.” Ta kergitas oma luist käsivart, et aknast välja näidata. „See on tema, eks ole ju?” Rohkem kui umbkaudu nelikümmend kaheksa kilo ei saanud see naine küll kaaluda. Tal ei olnud kübekestki ülearust ihu, mis oleks ilmet peitnud või pehmendanud, ja tema nägu näis seetõttu olevat ebatavaliselt elevil. Ta püüdis varjata oma kõhetut keret lõdvalt istuvate hipirõivastega, kuid vahel liibusid needki kehale. Muljet oma juhatajast kui pigem näljastreiki pidavast vangist tugevdasid lühikeseks pügatud juuksed, ja seda iseäranis siis, kui ta kandis oranže rõivaid.
Freyja kiikas kähku välja. Seal oli Huldar, kes nägi vaeva patrullauto ukse vastutuult sulgemisega. „Oh sa jessuke. Ma ei taha temaga rääkida.”
„Kui tema tahab sinuga rääkida, ei ole sul kuigi palju valikuid. Juhul kui ta on siin ametiasjades. Mul ei ole vaja sulle meelde tuletada, kui tähtis on säilitada häid suhteid politseiga.” Elsa näoilmest oli selge, et Freyjal ei ole selles asjas sõnaõigust.
Juhataja tegi minekut veel enne, kui Freyja jõudis mingeidki vastuväiteid esitada, jättes ta istuma ja palvetama selle nimel, et Huldar oleks tulnud kohtuma kellegi teisega. Ta kuulis välisukse avanemist ning seejärel Elsa ja Huldari lähenevaid hääli. Ta ei olnud palvega veel ühele poole saanud, kui nad seisidki juba tema uksel, kusjuures ülemus nägi turske kerega politseiniku kõrval välja nagu kääbus. Huldar oli pealtnäha täpipealt samasugune nagu siis, kui Freyja temaga viimast korda kohtus, ehk väsinud ja otsajäänud. Kummalisel kombel see sobis talle. Freyja teadis teda nüüd juba piisavalt hästi, et mõista, et tegemist on tema tavapärase olekuga. Ta oli isegi ülikonda rõivastatuna kohtus käies jätnud endast mulje, et peab otsekohe koju minema ja voodisse heitma.
Mustad varjud silmade all, habemetüügas ja sassis juuksed.
Freyjat ajas vihale, et tema tüüp on just niisugune – väsinud, kuid jõudu täis mees, kes ei raiska voodis aega haigutamisele. Vähemalt Huldar ei olnud tema kogemuste kohaselt raisanud, kuigi tegemist oli ainult üheöökohtumisega. Aga selles oli süüdi Huldar ise, sest ta oli säherdune idioot. Oli idioot – kuid voodis uskumatult hea. Ent Freyja tuletas enne nende mõtetega kaasaminemist endale meelde, et tema praeguses täbaras olukorras on süüdi just nimelt Huldar. Freyjale töökoha maksma läinud juhtumi eest vastutas tema.
„Teid pole vaja teineteisele tutvustada. Freyja, vaata järele, kas sa saad teda aidata.” Jäi aga mainimata, mis sellega kaasneb. Elsa pööras ümber ja jättis nad omavahele.
Huldar muheles kohmetult. Ta ei olnud Freyja peale sama vihane kui too tema peale. Otsustades tema pidevate katsete põhjal nende tutvust värskendada, ei olnud ta tegelikult üleüldse vihane. Pärast seda, kui Freyja tollest püstolist laskis, viis saatus neid kokku märksa sagedamini, kui see Freyjale oleks meeldinud. Nad mõlemad kutsuti tunnistajana kohtuprotsessile selle mehe üle, kelle pihta Freyja tulistas, ja seejärel lühemale protsessile tema venna Balduri üle tulirelva omamise pärast ilma sellekohase loata. Venna senisele karistusele lisati veel kaksteist kuud. Seda oli Freyja meelest kõige raskem taluda, kuigi Baldur ise talus karistust vapralt. „See annab mulle rohkem aega järele mõelda,” teatas ta õele. Freyja ei söandanud endale ettegi kujutada, mille üle see annab rohkem aega järele mõelda. Küllap ei olnud Baldur pahane vaid tänu sellele, et õde vähemalt püüdis relva päritolu kohta valetada ja väitis, et leidis selle põrandalt vedelemast. Tolle lontruse Huldari auks tuleb siiski öelda, et ta toetas õe väidet ja ütles,