nii et naisele jäid tühjad käed. Aga lahutus viis Þorvaldurilt lapsed. See poleks ju tohtinud teda üllatada, kui arvestada emade eeliskohtlemist, mida näidati tavaliselt üles hooldusõiguse juhtumite puhul. Et naist peetaks laste hooldusõiguse saamiseks sobimatumaks kui meest, tuleks tal kohale ilmuda vähemalt süstal käsivarres tolknemas, hašišipiip suus, viinapudel käes ja fooliummüts tulnukate tõrjumiseks peas. Kuigi Þorvaldur oli eeskujulik isa ja näidiskodanik, oli tal šansse võita lahing nende kahe lapse hooldusõiguse saamise üle sama vähe kui lumepallil lootust põrgus terveks jääda. Laste hooldajana sobivamaks peetud Æsa oli linnavalitsuses töötav tühisus. Ta sooritas keskkooli lõpueksamid läbi häda, Þorvaldur aga lõpetas kooli oma lennu neljandana. Ja ehkki ta oli sunnitud plaanitsetud kraadiõppest loobuma, oleks ta sellegi lippude lehvides läbi teinud.
Tema oli andekas. Æsa oli keskmine. Tema oli majanduslikult järjel. Æsa pidi üksikemana rahapuudusega võitlema. Ometigi jäeti lapsed Æsa hoolde. Uskumatu. Muidugi ei tulnud kasuks see, et Æsa tõi mängu Þorvalduri joomise, mis oli naise kirjelduse kohaselt ülemäärane, ja kuna Þorvaldur oli meesterahvas, allutati tema elustiil täiendavale uurimisele. Polnud tähtsust, et Æsa väide oli ülim jama. Kohtunik läks Þorvalduri vastuväidetele ja koguni peaprokuröri antud iseloomustusele vaatamata kõige täiega selle õnge.
Meiliprogramm piiksatas. Talle oli tulnud tollelt „kättemaksult” veel üks sõnum. Põrgu päralt, mis on lahti? Ta oli juba poolenisti valmis selle looga asjakohaste organite poole pöörduma. Või vähemalt nendest oma majas ette kandma. Kindlasti oskavad IT-poisid välja selgitada, kes on selle taga. Talle juba aitas. Þorvaldur sügas mõtlikult lõuga. Aga mis siis, kui need tulevad Æsalt? Kas ta tõesti tahab ülemustele meelde tuletada, kuivõrd näruselt nende lahutus läks? Tema boss oli loomulikult naisterahvas. Enamasti said nad teineteisega hästi läbi. Þorvaldur teadis, kuidas varjata oma arvamust, et ülemusel pole sellist pädevust ega neid kogemusi, mida oleks nõutud tema ametikohal töötavalt mehelt. Kuid selle hooldusõiguste pärast peetud lahingu tulemusena langes nende töösuhetele vari ja Þorvaldur teadis, et boss on hakanud teda vaatama hukkamõistva pilguga. Naised kalduvad sellistel puhkudel kokku hoidma. Tegemist on loodusseadusega, mida on seetõttu asjatu püüda muuta.
Kas need sõnumid võivad olla temalt? Ülemuselt? Þorvaldur vangutas oma absurdse mõtte peale pead. Muidugi mitte.
Need ei ole ei ülemuselt ega Æsalt ega üheltki kunagiselt sõbratarilt ega üheltki kurjategijalt, keda ta oskas endale meelde tuletada. Nii et kellelt need siis on?
Kellelgi ei tohiks olla põhjust soovida talle halba. Nii et miks ta siis ei tõtta ega lase nende sõnumite päritolu uurida? Kas põhjus on hinge närivas kahtluses, et tegemist ei olegi eksitusega? Kas tal on hirm, et juurdlus võib tuua päevavalgele midagi niisugust, mida ta hoiaks parema meelega peidus? Muidugi oli asi just nimelt selles. Saatja ei püüdnudki varjata, et ta teab Þorvalduri kohta midagi. Ent Þorvaldur ei osanud ette kujutada, mis see võiks olla. Küllap midagi sellist, millele ta saab hõlpsasti käega lüüa. Et ähvardada üht pika ja kuradima eduka – ehkki seda ütles ta ise – karjääriga prokuröri, läheb vaja nii mõndagi.
Ei olnud kellegi asi, et see edukus tugines osaliselt tema harjumusele võtta enda peale kõige lihtsamaid juhtumeid. Keegi ei paistnud seda tähelegi panevat. Kui töökaaslased just tema selja taga sellest ei sosistanud.
Kas ta hakkab nüüd lisaks kõigele muule ka paranoikuks muutuma?
Þorvaldur hingas sügavalt sisse. Ta laskis pilgul mööda oma kalli pintsaku varrukaid alla libiseda, peatas selle hetkeks nende alt randmetele hiilinud elegantsetel valget värvi särgikäänistel ja painutas siis korralikult maniküüritud sõrmi. See meeldiv vaatepilt mõjus talle rahustavalt. Rahustav toime suurenes veelgi, kui ta kohendas veidi särgivarrukaid, et tuua nähtavale nende hinnaliste mansetinööpide sära, mis ta oli endale hiljaaegu ise ostnud, sest keegi ei toonud talle sobivat sünnipäevakingitust. Laste rohmakalt joonistatud õnnitluskaardid ei tulnud arvesse. Sellised naiivsed taiesed ei veedelnud teda.
Mansetinööbid sillerdasid ja Þorvaldur tundis, kuidas tema tuju tõuseb. Tal polnud vaja vaadata alla läikivate nahkkingade ja siidsokkide poole, et oma enesekindlus taastada ja tuletada endale meelde, kes ta on. Võitja. Mees, kes teab, mida on võitmiseks vaja. Võib-olla küll mitte kõikides, kuid siiski suuremas osas inimestes hirmu ja lugupidamist esile kutsuv mees.
Need meilid olid ju täiesti haletsusväärsed. Ta oleks olnud valmis ükskõik mille peale kihla vedama, et ähvarduste taga olev inimene kirjutas neid mingisuguse arvutilogu ees istudes, seljas määrdunud T-särk ja jalas kortsus dressipüksid, mis pole kunagi treeningsaali lähedussegi sattunud. Kaotaja. Üks oli kindel – ta on kaks korda rohkem mees kui see meilide saatja. Miski ei saa teda ohustada. Nii et miski ei takista teda manusel klõpsu tegemast ja pilti vaatamast ning seejärel kõige värskemat sõnumit avamast. Ta on tugev. Võitja. Þorvaldur viis üleolevalt muiates kursori failile reetmine.jpeg ja tegi hiirega klõpsu.
Foto täitis peaaegu kogu ekraani. Ta kortsutas kulmu. Mis jama see on? Talle vaatasid vastu kaks last – tüdruk ja pisut vanem poiss –, kelle nägu oli kõike muud kui õnnelik. Ta ei tundnud kumbagi last ära, aga samas ei ilmutanud ta ju ka erilist huvi teiste inimeste laste vastu ega olnud kumbki nendest mingil viisil meeldejääv. Nad nägid välja kahvatud ja üsna kasimata. Nende põskedel polnud jumet ega tuhmides silmades sära. Kui tema enda laste muretust pilgust paistis ohjeldamatu rõõm sellest, et nad on elus, siis nende laste olek väljendas teistsugust ja täiskasvanulikumat emotsiooni. Ta oleks võinud vanduda, et see on süüdistus.
Þorvaldur silmitses fotot ainiti, ilma et oleks olnud suuteline seda sulgema ja uuesti tööle hakkama. Mida kauem ta neid ebamääraseid nägusid uuris, seda tugevamaks kasvas tunne, et nendes on midagi tuttavat. Kust ta neid õnnetuid olevusi tunneb? Kuidas nad on temaga seotud? Mõtle, pagana päralt, mõtle. See peab ju meelde tulema.
Ta suunas tähelepanu pildi ülejäänud osale. Ümbrus ei öelnud talle midagi – lapsed viibisid õues ning nende tagant paistsid õige napilt ühe hoone nurk ja tänav. Nad võisid viibida ükskõik millises kohas Islandil. Ega osanud ta fotot ka ajaliselt paika panna. Millestki muust peale rõivaste ei olnud tal kinni hakata, need näisid aga olevat valitud ainult selleks, et laste alastust kinni katta – mõned rõivaesemed olid liiga suured ja teised liiga väikesed ning kõik ühtviisi viledaks kulunud.
Äkitselt langes pilt paika. Ah sa paskade paskade pask.
Teda haaranud õudus asendus viivuks kergendustundega. Olgu jumal tänatud, et ta nendest sõnumitest ei teatanud. Olgu jumal tänatud.
Ta avas värisevi sõrmi kõige viimase meili. Olles selle läbi lugenud, kahmas ta telefoni ja valis Æsa numbri.
„Kui kaunid lapsed Sul on. Kanna nende eest ikka hästi hoolt. Nagu sa liigagi hästi tead, on maailmas inimesi, kes võivad nad reeta.”
4. peatükk
„Käekiri on üks ja seesama. Ilma vähimagi kahtlusevarjuta. Jääb mulje, et kirjutaja pole katsunudki seda moonutada.” Käekirjaekspert tõstis pilgu suumitud kirjadelt oma ekraanil. „Ei ole ka kõhklemisele ega ebatavalisele hoolikusele viitavaid märke, nii et me võime järeldada, et ta ei püüdnud kopeerida teise poisi käekirja. Selle Þrösturi oma.”
„Hüva.” Huldar ajas ennast sirgu. Ta oli innustunult selle mehe kirjutuslaua kohale kummardunud. Vanasti poleks ta mitte mingil juhul sellele oma aega raisanud, vaid oleks saatnud eksperdile kirjad ja küsinud telefoni teel tema arvamust. Aga ehkki otsast lõigatud käte avastamine oli maja pahupidi pööranud, oli tal õnneks ajakapsel, mis talle tegevust andis. Erla ei olnud talle uues juurdluses ikka veel mingisugust rolli määranud ja Huldar oli hakanud juba kahtlema, kas seda üldse tehaksegi. Ta võis kuuldu põhjal järeldada, et juhtumiga ei ole kuigi palju edasi liigutud. Käed olid saadetud tuvastamiskomisjoni, kuid mingeid uudiseid veel ei olnud. Ja politseijuurdluste puhul ei tähenda uudiste puudumine head uudist.
„Kas politsei aega tasub tõepoolest selle peale kulutada?” päris käekirjaekspert skeptiliselt, kui Huldar oli selgitanud, kust need kirjad pärit on. „Neljateistkümnene poiss ei hakka ju ometigi mingisugust kümmeaastaku