ja ei … Ma kaotasin hiljuti veel ühe lähedase inimese. Õigemini oma hingesugulase.”
„Kallima?”
„Ei, tõtt-öelda oma õe. Tema on õnneks elus, aga otsustas minna oma teed.”
„Või sedasi. Sellisel juhul oleme me tõesti paras paar, kas pole?”
„Oleme või? Kas ka sina oled kellegi kaotanud?”
„Võiks lausa väita, et viimase paari kuu jooksul olen ma kaotanud peaaegu kõik. Aga selles ei saa ma süüdistada kedagi peale iseenda.” Ta võttis suure lonksu vett. „Erinevalt sinust.”
„Muidugi polnud see minu süü, et Pa suri, aga mulle tundub, et õe ajasin ma ise minema. Sellega, et … kamandasin teda.” Ütlesin lõpuks ometi selle sõna välja. „Ja võib-olla isegi püüdsin juhtida tema elu. Ma ei tahtnud seda teha, aga et ta oli lapsena kohutavalt häbelik ega tahtnud eriti palju rääkida, rääkisin mina ka tema eest ning mulle tundub, et see jäigi nii.”
„Ta siis leidis oma hääle üles?”
„Jep, midagi sellesarnast. Aga murdis seejuures minu südame. Ta oli minu jaoks … õige inimene, kui sa mõistad, mida ma öelda tahan.”
„Oojaa, muidugi mõistan!” kinnitas ta kirglikult. „Kui keegi, keda sa täielikult usaldad, sind alt veab, on see väga raske hoop.”
„Kas see on juhtunud ka sinuga?” Ta tõstis pilgu ja ma nägin, et tema silmades on tõeline valu.
„Jah.”
„Tahad sa sellest rääkida?” küsisin, taibates, et senini oli ta mind korduvalt julgustanud ja ära kuulanud minu mured, aga oma muredest rääkima hakates oli ta äkitselt endasse sulgunud ja vait jäänud.
„Ma kardan, et ei saa. Kõikvõimalikel põhjustel, juriidilised kaasa arvatud … Ainult Linda teab tõde,” pomises ta, „ja on parem, kui sina midagi ei tea.”
Ta oli jälle endine, saladuslik võõras ning tema vaikimine tegi mu juba tigedaks. Oletasin, et tõenäoliselt on see lugu seotud mingi naisega, kes oli ta lahutusprotsessi käigus puupaljaks teinud ja tema miljonid endale saanud, ning soovisin, et ta end nii kangesti ei haletseks.
„Sa tead, et kui sul peaks kunagi tekkima soov sellest rääkida, olen ma sinu jaoks olemas,” tuletasin talle meelde, mõeldes endamisi, et õhtu tõotas tulla lõbus. Või siis mitte.
„Aitäh, CeCe, ma hindan seda, ning samuti sinu seltskonda täna õhtul. Ma kartsin, et pean vana-aastaõhtul olema üksi. Nagu sa juba mainisid, on seegi õhtu eriline. Aga nüüd tõstame klaasi sinu papsi mälestuseks. Ja kõigi sõprade, nii uute kui ka vanade terviseks.” Lõime veeklaasid kokku. Seejärel heitis ta pilgu oma käekellale – see oli Rolex, mis kindlasti polnud pärit mõnest piraatkaupa müüvast Bangkoki putkast. „Keskööst puudub kümme minutit. Kas ma kallan nüüd meile kummalegi pokaali šampanjat, mille me endale lubasime, misjärel jalutame randa uut aastat vastu võtma?”
„Muidugi.”
Kuni ta ära käis, kasutasin võimalust, saatsin Starile sõnumi ja soovisin talle head uut aastat. Tundsin kiusatust kirjutada talle ka oma uuest sõbrast, aga arvasin, et ta võib valesti aru saada, ning loobusin sellest mõttest. Siis saatsin sõnumi ka Ma’le ning ühesuguse tekstiga kirja kõigile ülejäänud õdedele korraga, ükskõik missuguses maailma nurgas nad täna õhtul ka ei viibinud.
„Valmis?” Ace seisis minu ees, kummaski käes sädelev pokaal.
„Valmis.”
Läksime värava juurde ning Po hüppas püsti, et see meile lahti teha.
„Veel viis minutit … Kas sul on uue aasta lubadused välja mõeldud?” küsis Ace, kui me veepiiril seisime.
„Ossa poiss, selle peale ma ei tulnudki! Ma tean! Hakata uuesti tegelema maalimisega ja leida endas julgus, et minna Austraaliasse ja uurida välja, kust ma pärit olen.”
„Sa tahad üles otsida oma pärisvanemad?”
„Just.”
„Uskumatu! Sellest pole sa mulle rääkinudki.”
„Ja milline on sinu lubadus?” küsisin teda kuuvalgel silmitsedes.
„Võtta vastu kõik, mis saatusel mulle varuks on, ning teha seda väärikalt,” vastas ta, kuid ei pööranud pead minu poole, vaid vaatas ainitise pilguga üles taevalaotusse. „Ja olla kindel, et see on ainus klaas šampanjat, mis ma täna öösel joon,” lisas ta naeratades.
Paar sekundit hiljem kuulsime lahesoppi ankrusse jäänud kaluripaatide pasunate tuututamist ning nägime siis üle lubjakivisammaste meie lähedalt Railay Beachilt taevasse lennutatud ilutulestiku sähvatusi.
„Oh kui ilus!” ahmisin õhku, kui nägime ranna teisest otsast vaikselt ülespoole liuglevaid Hiina laternaid.
„Terviseks, CeCe!” ütles ta oma šampanjapokaaliga minu pokaali puudutades. Vaatasin pealt, kuidas ta klaasi paari lonksuga tilgatumaks jõi. „Jumal, kui maitsev see oli! Head uut aastat!” Seejärel haaras ta mul ümbert kinni ja kallistas tugevalt nagu karu, mispeale suurem osa minu šampanjast üle tema õla liivale paiskus. „Sa päästsid viimase paari päeva jooksul minu elu. Ma mõtlen seda tõsiselt.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.