ikka veel märg ning see oli ka ainus vihje eelmisel õhtul võimsat vaatemängu pakkunud paduvihmale.
„Te ei pea mind kinni hoidma,” ütlesin pahuralt. „Ma lähen, tõesti lähen.”
Üks meestest tõi kuuldavale agressiivselt kõlava taikeelse sõnavalangu, millest ma ei saanud aru, ning me jätkasime teekonda ranna lõppu jalgraja poole. Kartsin juba, et mind heidetakse vanglasse nagu teleseriaalis „Bangkok Hilton”, kus mängis Nicole Kidman ja mis mind hullupööra hirmutas. Kui juhtub kõige hullem, pole mul isegi võimalust helistada Pa’le, kes nagu püssikuul Taisse lendaks ja mind vanglast välja tooks.
„Kas see oled jälle sina?”
Pöörasin pead ja nägin ranna serval põõsastes luuravat Libahunti.
„Jep,” vastasin, tundes, et mu nägu on kohmetusest punane.
„Po, lase tal minna,” andis Libahunt meile vastu jalutades käsu.
Jässakas turvamees lasi mu käsivarre kohe lahti, ning kui Libahunt oli tai keeles pikema turvamehega kiiresti rääkinud, vabastas mees vastumeelselt minu teise käsivarre.
„Vabandust, nad on väga pealetükkivad,” ütles Libahunt kulmu kergitades inglise keeles. Ta ütles veel midagi meestele, mõõtis korraks pilguga randa ja palus mul endale järgneda. Mõlemad mehed viipasid talle aupaklikult, aga nähes, et hakkan Libahundi järel põõsaste poole komberdama, paistsid olevat tõsiselt pettunud.
„Kuidas sul see õnnestus?” küsisin. „Ma kartsin juba, et mind pistetakse pokri.”
„Ma ütlesin, et sa oled minu sõber. Tule kähku kaasa.”
Ta haaras mul käsivarrest kinni ja tõmbas mu läbi lehestiku. Paarisekundilise kergenduse järel hakkas mu süda jälle kiiremini peksma ja ma küsisin endalt, kas mul poleks mitte olnud turvalisem jääda kahe turvamehe juurde selle asemel, et järgneda tundmatule mehele Tai džunglisse. Seejärel märkasin rohelusse peidetud kõrget raudväravat ning nägin, et Libahunt vajutab selle kõrvale kinnitatud klahvistikul numbreid. Värav läks sujuvalt lahti ja ta juhtis mu sellest sisse. Teisel pool oli veel puid, aga äkitselt ilmus mu vaatevälja hiiglaslik imekaunis aed nagu oaas. Paremal pool oli mustade kahhelkividega kaetud suur bassein, mis nägi välja justkui mõnes sisustusajakirjas. Jalutasime kuldse õievihmaga ehitud puude vahelt laiale terrassile, kus vormirõivais teenijatüdruk parasjagu punutud diivanile suuri pehmeid patju sättis.
„Soovid kohvi? Või mahla?” küsis mees, kui me üle terrassi kõndisime.
„Kohv oleks super,” vastasin, mispeale ta ütles midagi tai keeles teenijatüdrukule, kui me temast möödusime. Lähenesime siseõue ümbritsevatele valgetele paviljonidele, millel olid Taile iseloomulikud V-kujulised Lanna stiilis katused. Siseõue keskel paiknes tiik, kus veepinnal ujusid roosad lilleõied. Tiigi keskel istus mustast oonüksist Buddha. Vaatepilt meenutas mulle eksootilisi spaasid, mida alailma ajakirjades reklaamiti. Läksin Libahundi kannul ühe paviljoni külje peale ehitatud madalast puutrepist üles ja leidsin end varjuliselt katuseterrassilt, kust avanes fantastiline vaade all laiuvale Phra Nangi rannale.
„Vau!” ei tulnud mulle paremat sõna pähe. „See on … võimas. Ma olen palju kordi sellel rannal olnud, aga pole kordagi siinse paiga olemasolu märganud.”
„Tore,” nentis ta, andes käeviipega märku, et ma hiigelsuurele diivanile istuksin. Lasin seljakotil üle õlgade alla libiseda ning olin seda tehes hästi ettevaatlik, et mitte ära määrida laitmatult puhast siidkangast. See oli kõige mugavam asi, millel ma Taisse saabumise järel olin istunud, ning ma oleksin tahtnud patjadele pikali heita ja uinuda.
„Kas sa elad siin?” küsisin.
„Jah, vähemalt praegu. See paik ei kuulu mulle, vaid ühele mu sõbrale,” ütles ta just siis, kui trepist tuli üles teenijatüdruk, kaasas kandik kohvi ja väikesesse korvi pandud erinevate saiakestega. „Lase hea maitsta.”
„Tänan.” Kallasin endale tassitäie kohvi ning panin sellesse kaks tükki turbapruuni suhkrut.
„Kas ma tohin küsida, miks sind kahe turvamehe saatel rannalt minema eskorditi?”
„Ma läksin Printsessi koopasse tormivarju. Tundub, et ma … jäin seal vihma lõppu oodates magama.” Uhkus ei lasknud mul rääkida tõtt.
„Oli see vast alles torm,” sõnas ta. „Mulle meeldib, kui loodus võtab juhtimise enda kätte, näitab, kes on isand.”
„Sedasi,” köhatasin kurgu puhtaks. „Mida sa siin teed?”
„Ah …” Ta võttis lonksu oma musta kohvi. „Mitte midagi erilist. Lihtsalt võtsin vähekeseks aja maha, mõistad?”
„Suurepärane paik, kus seda teha.”
„Ja sina?”
„Samad sõnad.” Sirutasin käe ühe võise sarvesaia järele. Selle lõhn tuletas mulle nii tugevalt meelde Claudia valmistatud hommikusööke Atlantises, et hetkeks unustasin, kus ma viibin.
„Mida sa enne siiatulekut tegid?”
„Õppisin Londonis kunstikolledžis. Aga sellest ei tulnud midagi välja ja ma jätsin kooli pooleli.”
„Selge. Ka mina elan Londonis … õigemini elasin. Jõekaldal Batterseas.”
Jäin talle šokeeritult otsa vaatama, kahtlustades, et kogu see episood on mingisugune sürrealistlik unenägu ja tegelikult magan ma ikka veel tulipunase fallose taga.
„Seal elan ka mina! Battersea View’s – ühes nendest uutest kortermajadest, mis hiljuti Alberti silla lähedale ehitati.”
„Ma tean täpselt, mis kanti sa silmas pead. Sellisel juhul tere, naaber.” Libahundi näole ilmus esimest korda siiras naeratus, kui ta mu käele plaksu lõi. Naeratus pani särama ka tema kummalised sinised silmad ning nüüd ei näinud ta enam välja nagu Libahunt, vaid nagu hästi kõhn Tarzan.
Kallasin endale veel ühe tassitäie kohvi ja nihkusin diivanil nii kaugele tahapoole, et ainult jalad jäid üle ääre rippuma. Soovisin, et mul poleks saapaid, sest siis oleksin saanud jalad enda alla kerida ja näha välja elegantne, nagu ümbritsev keskkond nõudis.
„Milline kokkusattumus …” Ta raputas pead. „Kunagi ütles mulle keegi, et maailma mistahes riigis asuva kahe inimese vahel on ainult kuus laiuskraadi.”
„Aga mina sind ei tunne,” täheldasin.
„Ei tunne või?” Ta jäi mind paariks sekundiks silmitsema, ilme äkitselt tõsiseks muutunud.
„Eip, kas ma peaksin?”
„Ee, ma lihtsalt mõtlesin, et ehk oleme kokku põrganud näiteks Alberti sillal või kusagil mujal,” pomises ta.
„Väga võimalik. Ma läksin iga päev kolledžisse minnes üle selle silla.”
„Mina sõitsin rattaga.”
„Kui sa olid pealaest jalatallani lükras ja kiiver peas, siis poleks ma sind ära tundnud.”
„Tõsi.”
Rüüpasime mõlemad kohmetus vaikuses kohvi.
„Kas sa lähed sinna varsti tagasi? Näiteks mingil ajal uue aasta alguses?” pärisin viimaks.
Libahundi nägu tõmbus süngeks. „Ma ei tea. Sõltub sellest, mis edasi saab … Ma püüan elada praeguses hetkes. Ja sina?”
„Samuti, ehkki peaksin siit edasi Austraaliasse sõitma.”
„Mulle on see teekond tuttav. Muide, mina käisin seal ärireisidel ja siis on asjad teisiti. Sellistel puhkudel nähakse ainult seestpoolt hotelle ja kontoreid ning tohutu suurt hulka kalleid restorane. Korporatiivne külalislahkus, tead küll.”
Ei teadnud, aga noogutasin sellest hoolimata.
„Ma olen mõelnud ka sellele, et sinna lennata,” jätkas ta. „Sa ju tead seda tunnet, kui tahaksid kõige eest kasvõi maailma lõppu põgeneda …?”
„Tean,”