tundma?” küsisin Georg Hoffmanilt.
„Ma kardan, et ei oska sellele vastata, Celaeno. See oli ainus asi, mis koos rahaga saabus. Lisatud polnud ainsatki kirja, ainult Austraaliast raha teele pannud advokaadi aadress.”
Mul oli kavas näidata seda fotot Starile ja küsida temalt, mida tema selle kohta arvab, aga et julgustada teda avama kirja, mille ta ise oli Pa’lt saanud, otsustasin, et ei räägi talle Georg Hoffmanilt kuuldud uudisest enne, kui ta on oma kirja lahti teinud. Millal ta tegelikult selle avas, seda ta mulle ei öelnud, nii et ta ei teadnud praeguseni midagi foto olemasolust ega sellest, kust raha Londoni korteri ostmiseks tegelikult tuli.
Vanasti rääkisid sa mulle kõigest …
Toetasin lõua kätele ja nõjatusin üle rõdu ääre, saanud taas suure annuse „kannatusi”, nagu Star ja mina olime armastanud öelda, kui tuju nullis oli. Märkasin silmanurgast, et veepiiril kaljude juures seisab üksildane kuju ja silmitseb kuud. Tegu oli sama mehega, kes mind paar nädalat tagasi rannal üles äratas. Et ma polnud teda sestsaadik näinud ja Railay Beachi rahvas on väike kogukond, olin oletanud, et ta on ära sõitnud. Aga seal ta oli, taas ööpimeduses üksi. Võib-olla ta ei tahtnud, et keegi teda näeks …
Jälgisin teda tükk aega, et näha, kuhu ta läheb, aga ta ei liikunud terve igaviku paigast, ning viimaks tüdinesin ära, läksin sisse, heitsin voodisse ja proovisin magama jääda. Kes iganes ta ka polnud, teadsin, et ta on sama üksildane nagu mina.
3
Jõuluõhtul – mis kõigele lisaks oli täiskuuaeg – tegin automaatselt seda, mida Star ja mina olime harjunud igal aastal koos ülejäänud õdedega tegema, ning jäin silmitsema öötaevast, et leida üles hele maagiline täht, millest Pa oli meile tihti rääkinud ja mida kutsuti Petlemma täheks. Olin kord Ally abiga guugeldanud tähte, mida ta meile oli näidanud, ning avastanud, et tegelikult on see Põhjanael ehk Polaris. Šveitsis asus see aasta läbi kõrgel taevas, aga täna õhtul ei leidnud ma seda isegi üles. Siis meenus mulle, et Google’i sõnul on seda lõuna poole liikudes üha raskem näha. Vaatasin üksisilmi taeva poole ja mõtlesin, kui kurb see on, et me pole enam lapsed, ning saame paari arvutiklahvi vajutades teada tõe.
Aga täna õhtul otsustasin uskuda võlujõudu. Kinnitasin pilgu kõige eredamale tähele, mille ma leidsin, ning mõtlesin Atlantisele. Pealegi püüdis Tai hoolimata asjaolust, et budistlikus kultuuris jõule ei tähistata, oma väliskülaliste auks riputada kõikjale kulda-karda ja hõbepaberist kaunistusi, mis tegid kõigil vähemalt tuju heaks.
Veidi enne keskööd väljusin lärmakast baarist ja jalutasin kaljude poole, kus täiskuu oli kõige paremini näha. Ning seal, varjude keskel, seisis juba saladuslik mees – jälle pimeduses ja jälle üksi. Tema nägemine ärritas mind, sest soovisin, et see hetk oleks eriline ja kogu paik ainult minu päralt, ning end kannapealt ringi keeranud, läksin eemale. Kui olin temast piisavalt kaugel, vaatasin üles ja hakkasin rääkima oma õega.
„Häid jõule, Star. Loodan, et sinu pühad on ilusad ning et sul on hea ja mõnus olla. Ma tunnen sinust puudust,” sosistasin taevasse. Saatsin üles ka lühikese pühadesoovi Pa’le ning seejärel Ma’le, kes tõenäoliselt tundis Pa’st sama suurt puudust nagu me kõik. Pärast seda saatsin üles õhusuudluse kõigile õdedele – isegi Elektrale, kes tegelikult ei väärinud seda, sest ta oli nii isekas ja õel ja ära hellitatud … Lõppude lõpuks oli ju jõuluõhtu. Tagasiteele asudes tundsin, et baaris mulle pihku surutud teise õlle tõttu on põlved veidi nõrgad.
Saladuslikust mehest möödudes komistasin korraks ja minu poole sirutunud kätepaar haaras mul õlavartest kinni, et ma ei kukuks. „Tänan,” pobisesin. „Liiva sees oli … ee … üks kivi.”
„Pole hullu.”
Kui ta oli käed ära võtnud, vaatasin talle otsa. Ilmselt oli ta käinud ujumas, sest pikad mustad juuksed olid hobusesabast lahti päästetud ja rippusid märjalt üle õlgade. Tal oli habe, mida Star ja mina kutsume rinnahabemeks – ehkki eriti muljet avaldav see polnud –, ning must karvajoon, mis jooksis naba juurest lühikeste püksteni, tekitas kuuvalgel varju. Mehe jalad olid samuti päris karvased.
Mu pilk rändas tagasi ta näole ja ma märkasin, et tumeda habeme kohal kõrguvad põsesarnad olid teravad nagu saag, mistõttu huuled tundusid nendega võrreldes olevat väga täidlased ja roosad. Kui ma lõpuks julgesin talle otsa vaadata, nägin, et tema silmad on hämmastavalt heledat sinist värvi.
Otsustasin, et mees meenutab mulle libahunti. Oli ju täna öösel täiskuu. Ta oli nii kõhn, et tema kõrval tundsin end nagu priske pügmee.
„Häid jõule,” pomises ta.
„Jep, häid jõule.”
„Kas ma pole sind mitte varem näinud?” küsis ta. „Sa oled seesama tütarlaps, kes tollel hommikul liiva peal magas.”
„Väga võimalik. Ma olen tihti rannas.” Kehitasin ükskõikselt õlgu, kui ta kummalised silmad üle minu libisesid.
„Kas sul siis tuba pole?”
„Ikka on, aga mulle meeldib magada väljas.”
„Kõik need tähed, universumi lõpmatus … see aitab elu paremini mõista, on nii?” Ta ohkas raskelt.
„Nii see on. Kus sina ööbid?”
„Siin lähedal.” Libahunt viipas käega ebamääraselt oma selja taha jääva kalju poole. „Ja sina?”
„Seal.” Näitasin Railay Beach Hoteli poole. „Vähemalt teeb seda minu seljakott,” lisasin. „Head aega siis.” Pöörasin end näoga hotelli poole ja püüdsin kõigest väest kõndida sirgelt, mis oli liiva peal niigi raske, aga mu kõhus olevat kaht õlut arvestades praktiliselt võimatu. Verandale jõudes tundsin oma seljal Libahundi pilku ja söandasin korraks tagasi vaadata. Ta põrnitses mind ikka veel, mistõttu haarasin külmikust paar pudelit vett ja kiirustasin trepist üles Jacki tuppa. Tükk aega luku kallal kohmerdanud, hiilisin rõdule, püüdes meest veel kord näha, aga ta oli juba varjudesse kadunud.
Võib-olla ootab ta, et ma magama jääksin, ning uinutab siis mu meeled, surudes mu kaela sisse kaks hiigelsuurt kihva, et ma ei karjuks, kuni ta mu verest tühjaks imeb …
CeCe, need on vampiirid, mitte libahundid, ütlesin endale itsitades, luksatasin ja jõin korraga tühjaks terve veepudeli, pahandades mõttes iseenda ja oma haleda kehaga, mis ei saanud isegi kahe väikese õllega hakkama. Koperdasin voodi juurde, tundsin silmi sulgedes, et mu pea käib ringi, ning vajusin viimaks unustusse.
*
Esimene jõulupüha oli piinarikkalt sarnane aasta tagasi siin koos Stariga veedetule. Verandal olid kokku lükatud kõik lauad, millel serveeriti grillitud lõunasöögi paroodiat, justkui oleks võimalik taasluua jõulumeeleolu 34-kraadises kuumuses.
Pärast lõunat, kõht raskesti seeditavast euroopapärasest toidust üle koormatud, läksin ujuma, et sellest tundest lahti saada. Kell oli peaaegu kolm ning umbes sellel ajal Inglismaa ärkab. Oletasin, et Star veedab päeva Kentis koos oma uue perekonnaga. Tulin veest välja ja raputasin nagu koer kehalt veepiisad. Rannal pikutas palju paare, kes kõik pärast lõunasööki leiba luusse lasid. Need olid kahekümne seitsme aasta jooksul esimesed jõulud, mis ma Starist lahus veetsin. Nii et kui see saladuslik mees oli libahunt, siis mina olin üksik hunt, ning edaspidi tuli mul sellega harjuda.
Sama päeva õhtul istusin verandanurgas ja kuulasin iPodist muusikat. Valitud lood olid lärmakad ja mürtsuvad, sest kui ma ei tundnud end kõige paremini, tegid need mul tuju heaks. Keegi koputas mu õlale, ja kui ma end ümber pöörasin, nägin, et minu kõrval seisab Jack.
„Tervitus,” ütlesin kõrvaklappe peast võttes.
„Tere! Kas ma tohin sulle ühe õlle välja teha?”
„Tänan, ei. Ma jõin eile õhtul oma normi täis.” Pööritasin tema poole silmi, teades, et ta ise oli olnud liiga purjus ega pannud kindlasti tähele, mitu õlut ma ära jõin.
„Selge. Tead, Cee, nüüd