terve igavik, aga ma olen kuulnud, et sealsetel pidustustel on viimasel ajal meeletu rahvahulk – ehk isegi oma paar tuhat inimest. Minu lemmikpaigaks on Railay Beach Krabis. Seal on hästi mõnus õhkkond, aga ma arvan, et kõik sõltub sellest, mis kellelegi meeldib.”
„Krabist olen ka mina kuulnud,” lausus ta, lõualuud agaralt liikumas, et vorstikesest jagu saada. „Ma kohtun Bangkokis oma semudega. Enne täiskuud on meil veel paar nädalat aega, et otsustada. Trehvad kängurumaal samuti sõpradega?”
„Ikka,” valetasin.
„Aga Bangkokis peatud pikemalt?”
„Üheainsa öö.”
Tajusin ta elevust, kui lennuk Suvarnabhumi lennuväljale maanduma hakkas ja lennuki meeskond meile, vangidele, tavapäraseid käitumisjuhiseid jagas. See on ainult nali, ei miskit muud, kinnitasin endale silmi sulgedes ja pekslevat südant rahustada püüdes. Kui lennuk puruneks, saaksime kõik silmapilk surma hoolimata sellest, kas mu kandikulaud on üles tõstetud või mitte. Tõenäoliselt pidid nende tobedad juhtnöörid parandama meie enesetunnet.
Lennuki rattad puudutasid maapinda nii sujuvalt, et sain maandumisest aru alles siis, kui sellest läbi valjuhääldi teatati. Avasin silmad ja tundsin võidurõõmu. Olin üksipäini läbi teinud lennureisi ja jäänud ellu ning nüüd saan ma sellest kõigile rääkida. Star oleks minu üle uhke … kui ta sellest veel hoolib.
Passikontrollist läbi läinud, võtsin keerlevalt lindilt oma pagasi ja sammusin väljapääsu poole.
„Head kängumaa avastamist!” hõikas mu teismeline pinginaaber mulle järele jõudes. „Mu semu sõnul on ürgloodus seal ebanormaalne, ämblikud taldrikusuurused! Nägudeni!”
Ta lehvitas korraks ja kadus inimmassi sisse. Lonkisin talle aeglaselt järele, ja kui olin välja jõudnud, tabas mind tuttavlik niiske kuumamüür. Sõitsin lennujaamabussiga hotelli, milles olin üheks ööks toa broneerinud, registreerisin end sisse ja lasin liftil end oma steriilsesse ruumi viia. Seljakoti õlgadelt maha lükanud, istusin valgetele voodilinadele ja mõtlesin, et kui mina oleksin hotelliomanik, pakuksin oma külalistele tumedaid linu, mis ei reeda neid kasutanud eelmiste külaliste kehajälgi nii, nagu seda teeb valge värv hoolimata sellest, kui tugevalt neid nühkida.
Maailmas on nii palju asju, mis mind hämmastavad, nii palju reegleid, mis keegi kusagil palju aega tagasi on loonud. Võtsin matkasaapad jalast ja heitsin voodile, peas keerlemas mõte, et vahet pole, millises maailma paigas ma praegu olen, ja see tegi mu õnnetuks. Mu pea kohal undas konditsioneer ning silmad sulgenud, proovisin uinuda, aga suutsin mõelda vaid sellele, et kui ma praegu sureksin, ei saaks mu surmast keegi teada.
Alles nüüd mõistsin, mida tähendab üksildus. See tekitas tunde, justkui näriks mind miski seestpoolt, ehkki samas olin ma ise nagu tühjusega täidetud suur auk. Pilgutasin silmi, et tõrjuda pisaraid – ma pole kunagi vesistaja tüüpi olnud –, aga nad tulid ikkagi, ning viimaks olid mu laud sunnitud järele andma survele, mis tekitas tunde, et iga hetk võib veetulv tammi tagant välja paiskuda.
Sa võid nutta, CeCe, tõesti võid …
Kuulsin peas Ma rahustavat häält ja mulle meenus, et ta oli seda öelnud siis, kui olin Atlantises puu otsast alla kukkunud ja pahkluu välja väänanud. Tahtmata olla töinav titt, olin tookord hammustanud alahuult nii tugevalt, et veri välja tuli.
„Tema hooliks minust,” pomisesin lootusetult, sirutasin käe mobiili järele ning olin juba valmis selle sisse lülitama ja talle sõnumi saatma, et anda märku, kus ma olen. Aga ma polnud valmis nägema sõnumit Starilt või, mis veelgi hullem, selle puudumist. Teades, et see saaks minust jagu, heitsin mobiili voodi teise serva ja püüdsin uuesti silmi sulgeda. Siis aga ilmus mu laugude taha Pa Salti kujutis, mis ei tahtnud kaduda.
Kõige tähtsam on see, et sina ja Star leiaksite mõlemad endale oma sõbrad, aga oleksite alati ka teineteise jaoks olemas, CeCe …
Ta oli öelnud seda vahetult enne seda, kui olime läinud koos Sussexi ülikooli, ning ma olin saanud pahaseks, sest ma ei vajanud kedagi peale Stari ja Star peale minu. Vähemalt olin ma tookord arvanud, et ka tema ei vaja kedagi teist. Aga siis …
„Oh, Pa,” ohkasin, „kas sul on seal üleval parem …?”
Viimaste nädalate jooksul, kui Star oli teinud selgeks, et pole enam meie kooselust huvitatud, tabasin end sageli mõttes vestlemast Pa’ga. Tema surm ei tundunud olevat reaalne; miskipärast oli mul endiselt tunne, et ta on mu lähedal. Ehkki väliselt olin ma minust veidi noorema õe Tiggy täielik vastand selles, mis puudutas ta veidraid vaimseid tõekspidamisi, oli ka minus peidus midagi sellist, mis teadis ja tajus, et nähtamatu maailm on olemas … sisetunde abil ja unenägudes. Sageli valdas mind tunne, et mu unenäod on reaalsemad ja eredavärvilisemad kui maailm, mis ümbritseb mind ärkvel olles – justkui vaataksin mõnd teleseriaali. Need olid head ööd, aga vahel olid mul ka õudusunenäod. Mõnikord liikusid neis ringi hiigelsuured ämblikud …
Mu keha läbis värin, sest mulle meenusid minu teismelise lennureisikaaslase lahkumissõnad … ämblikud ei saanud Austraalias ometi olla taldrikusuurused või siiski?
„Jessas!” hüppasin voodist välja, et mõtteid peatada, ning pesin vannitoas nägu. Oma peegelpilti vaadates ütlesin endale, et näen nutmisest roosade ja paistes silmadega ning turris juustega välja nagu metsseapõrsas.
Vahet polnud, kui palju kordi oli Ma mulle kinnitanud, et mu silmad on imeilusat värvi ja haruldase kujuga, või Star mulle öelnud, kui väga talle meeldib silitada mu nahka, mis – tema sõnul – on sile ja pehme nagu kakaovõi. Ma teadsin, et nad on minu vastu lihtsalt kenad, sest ehkki ma olen inetu, pole ma pime – pealegi vihkasin ma üle kõige, kui mind mu välimuse pärast üleolevalt koheldi. Et mul on viis kaunist õde, olen iga hinna eest püüdnud nendega mitte võistelda. Elektra – kes on juhuslikult supermodell – tuletab mulle pidevalt meelde, et ma ei oska oma välimust ära kasutada, aga see on vaid aja ja energia raiskamine, sest ma tean, et minust ei saa kunagi iludust.
Küll aga suudan ma ilu luua ning nüüd, mil olin madalseisus, meenus mulle, et kui olin noorem, oli Pa mulle kord öelnud:
„Ükskõik, mis sinuga elus ka ei juhtu, mu kullakallis CeCe, on olemas üks asi, mida keegi ei saa kunagi sinult ära võtta, ja see on sinu anne.”
Praegusel hetkel pidasin aga seda vaid järjekordseks – mis sõna selle kohta Star kasutakski? – klišeeks, mis pidi korvama asjaolu, et õigupoolest on alla arvestust nii minu välimus, mõistus kui ka suhtlemisoskus. Ning tegelikult polnud Pa’l õigus, sest ehkki kelleltki ei saa ära võtta tema annet, on võimalik negatiivsete märkustega hävitada enesehinnang ja tekitada peas nii suur segadus, et sa ei tea enam, kes sa oled ja kuidas olla meele järele teistele, rääkimata iseendast. Just see oli minuga juhtunud kunstikolledžis. Ja sellepärast olingi kooli pooleli jätnud.
Vähemalt sain ma teada, milles ma tugev pole, lohutasin end. Mis mu juhendajate sõnul oli parim tulemus, milleni ma viimase kolme kuu jooksul läbitud õppekavas olin jõudnud.
Aga ehkki nii minu maale kui ka mind ennast oli pidevalt materdatud, teadsin ma isegi, et kui ma oma andesse usu kaotan, pole mu elul enam mõtet. Tegelikult oli see ainus asi, mis mul veel alles oli.
Läksin tagasi magamistuppa ja heitsin uuesti voodile, soovides vaid, et need kohutavad üksildased tunnid kiiremini mööduksid, ja mõistes viimaks, miks ma olin läbi Battersea pargi kolledžisse minnes näinud pinkidel istumas nii suurt hulka vanainimesi. Isegi siis, kui ilm oli jääkülm, vajasid nad kinnitust, et meie planeedil on ka teisi inimesi ja nad pole päris üksi.
Olin märkamatult magama jäänud, sest nägin õudusunenägu ämblikest, ning karjatusega ärgates surusin käe automaatselt suule, et end vaigistada, muidu võis keegi koridoris arvata, et mind tahetakse tappa. Otsustasin, et ei suuda kauemaks üksi kõledasse tuppa jääda, tõmbasin saapad jalga, haarasin fotoaparaadi ja sõitsin liftiga vastuvõturuumi.
Hotelli ees ootasid reas taksod. Ronisin ühe auto tagaistmele ja palusin juhil sõita Suure Palee juurde. Mind oli alati võrdsel määral