ta pubisse tuli, tavaliselt minema enne, kui jõudis kätte tema kord täiesti tühjad klaasid taas täita. Ma ei suuda meenutada ühtki korda, mil Ronald Grigson oleks mulle napsu ostnud, aga tean kindlalt, et olen teinud välja mõned ringid, millest sai osa ka Grigson. See vaevab mu südant. Ma istun bussis, püüdes jõuda selle mehe matustele, aga see vaevab mind. Miks ometi? Mis vahet seal on, kui ta oligi kitsipung? Ta on surnud. Ta ei nõustunud koondamisega, ta jätkas lootuses saada kuuekümne viiesena täielik pension ja näed nüüd, ta on surnud, kolm aastat enne eesmärgini jõudmist. Ärkas ühel pühapäevahommikul, ütles naisele, et ei tunne ennast eriti hästi, naine läks ajalehti tooma ja kui ta tagasi jõudis, oli mees läinud. Südamerabandus. Kas ta meeldis mulle või mitte, ei ole oluline. Kuuekümne kahe aastane inimene, olgu ta kes tahes, on kaugelt liiga noor, et surra.
Kuuskümmend kaks on ainult kaksteist aastat vanem kui viiskümmend. Silmapilgu kaugusel. Realist minus teab, et selle pärast ei tasu muretseda. Need on ainult numbrid ja inimesed surevad kogu aeg. Kuuskümmend kaks on kuradima palju parem kui nelikümmend kaks või kaks. Siiski. Kuuskümmend kaks on kohe järgmise nurga taga. Järgmise kõrgendiku taga. Ohtlikult lähedal. Veel kord – inimesed surevad kogu aeg, selles pole midagi lohutavat. Ja mida olen mina, Douglas Findhorn Elder, praeguse hetkeni, viiekümne aasta ja peaaegu kahekümne viie minutiga teinud? Kas ma olen üldse üleski ärganud? Mis siis, kui elu ongi unenägu, rida pilte, mis su silme ees vahetuvad, mõned on tiitritega, mõned ilma? Ja siis ühel päeval on slaidiprogramm läbi. Klõpsa väljumiseks?
Kuidas saakski ette teada – kuni on ilmunud see viimane sõnum?
Buss liigub jälle, aga kell on nüüd 12.40 ja isegi kui me Bruntsfieldil ja Morningside’il toppama ei jää, kestab reis veel vähemalt kümme minutit. Lootusetu. ELDER KEERAB KÕIK TUKSI, EI JÕUA MATUSTELE, pealkiri, mida Life and Work kunagi ei kasuta.
KOLLEEGID
Kui ma jõuan kirikusse – see on uhkeldav punasest liivakivist versioon, mida ümbritsevad vanamoodsad ridamajad ja eramajad – on kell üks. Kirik on samuti vanamoodne, umbes 1880. aastast, mis tähendab, et see on – nagu minagi – hiline. Ma lähenen mööda kitsast puudega palistatud teed, mis suubub kiriku avarasse, killustikuga kaetud eesõue. Mõlemal pool ehitist kasvab lopsakas muru, mis on tihedalt täis hauakive. Mul pole vaja astuda murule, et teada kui paks ja vetruv see tunduks – see on pika ja rammusa toitmise loomulik tulemus.
Killustikule on pargitud surnuvanker, sile ja läikiv nagu võidusõiduhobune. Seda võiks kutsuda võidusõidusurnuvankriks. Kahvatu, kõhn mees mustas saterkuues, mis on talle selgelt liiga suur, nõjatub vastu üht poritiiba. Ta võiks autot oma kuuesabaga poleerida, aga ta ei tee seda, ta suitsetab. Krudistades üle killustiku kahepoolsete uste poole, mis on päevavalguse ees kõvasti suletud, teen ma tema suunas žesti, mis on mõeldud viitama minu seaduslikule staatusele leinajana.
„Hei!”
Ma pöördun. Suitsetaja on ennast sirgu ajanud ja osutab minu poole. Tema olek paistab olevat haavunud, koguni sõjakas.
„Näit’sid sõrme mulle, mes?”
Ma liigun tema poole. Karakternäitleja, kes on kuidagi mu pähe pääsenud, räägib minu eest: „Ei, ei, kulla mees, te mõistsite mind valesti.”
„Mes, mes?”
„Ma püüdsin teile kõigest öelda, et lähen matustele. Sinna.”
„Iljaks jäid.”
„Ma tean. Mu buss viibis. Teetööd.”
„No, ja minu peal vaja vällä elada?”
„Ma ei teinud seda.”
„Tegid küll. Sa näit’sid moole sõrme, ja siis patroneerisid mind.”
„Ausõna, ma ei mõelnud seda nii. See oli keegi teine.”
Ma hakkan uuesti ukse poole sammuma ja ta kiirustab mulle järele.
„Hei!”
„Mida?”
„Sa’i saa sinna sisse sumada,” ütleb ta mulle järele jõudes.
„Ma lähen väga vaikselt.”
„Sa piad oot’ma. Nad tulevad kohe vällä. Kuula.”
Ma peatun ja kuulan. Kirikulaul, võimalik, et teenistuse viimane, on just alanud. Orel mängib võimsalt ja kogudus kiilub sinna vahele kaugeltki mitte häbelikult „Jumal, sul ligemal”. Suletud ustele vaatamata imbuvad muusika ja laul sügisesse õhku. Ma näen, kuidas noodid nagu kuldnokaparv taeva poole lendavad.
„Tundub, et seal on päris palju rahvast.”
„Täismaja,” vastab mu kaaslane. Ta imeb oma sigaretist eluhõõguse välja, pillab koni killustikule ja astub sellele peale. „Taladeni täis topit. Ma jäi vällä, et ilinejaid eemal oida – keski peab – aga sa oled ainumas. Kellegi tõse buss ei viibind.”
„Te ei saa seda mulle süüks panna. Ma saan aru, et te olete üks matusekorraldajatest?
„Jaah, minap see olen. Matusekorraldaja Gerry. Kes oless võind arvat’, et see nõnna lä’ep? Ülejäänd semud on kinni.”
„Kirikus kinni?”
„Eih, mette nemad. Mu vanad semud. Kongis. Mind lasti ea käitumise eest varemb vällä ja ma sain seie ametisse. Nad koolitavad mind, aga nende meelest ei ole ma veel valmis teenistusel osalema, niiet nad jätavad mu vällä autot pass’ma. On nöök, ah. A, noh, võiss’ hullemb olla, mes? Nad oless’ võinu mu kapla panna.
Nüüd, kui me oleme teinud selgeks, milline on tema roll kogu ettevõtmises, paistab ta korraga sõbralikum. „A ära ütle, et ma suitsu tegin, eks ole? Ma ei tohiss’, säändse töö peal.”
„Ma ei hinga sõnakestki, Gerry.”
„Tänu, vennas. See oll’ sinu semu, mes, kadunuke?”
„Kolleeg. Me töötasime koos. Teatud mõttes. Ma ei tundnud teda tegelikult.”
„Nallakas, mes? Kõik need matused ja suuremb osa inimesi ilmselt ei tunnudki toda, kes on surnd. No, ma mõtle, päriselt tunnud toda. Mõnikord eski mitte oma pere. Vat mes ma arva’.”
„Ma usun, et sul on õigus. Gerry. Kui kaua sa oled olnud matusekorraldaja?”
„Eelmine nädal alustin. Ma olli ennem kulleriauto peal. No enne kui enne. Paistap, ma olen iks veel.”
„Mida sa vedasid – enne kui enne?”
„Nooh, ühte ja teist.” Paistab, et ta ei soovi täpsustada. „Lustlikult laulavad, mes?”
Ei saa eitada, et laul kõlab kaunis meeleliselt. See on vali ja ebamaine, kostaks nagu pundi seeravite suust, kes on juhtumisi ka tulihingelised jalgpallifännid. Ja üks hääl rõhutab sõnu jõulisemalt ja selgemalt kui teised – see röökimine kostab päris kindlasti Ollie Buckthorni suust.
Kui tee ka vaevane, mis käia mul,
Douglas, mu semu, miks varem sa ei tulnd?
Inglid mind armsasti kutsuvad taevasse.
Jumal, sul ligemal ihkab mu vaim.
Ilmub kui tee, mis taevasse viib
Douglas, mu semu, miks pole sa siin?
No kindlasti ei saanud ma tegelikult kuulda Olliet selliste sõnadega laulmas? Kas mu kujutlusvõime on jälle hakanud vanu vimkasid viskama või hoiatab see mind delikaatselt, kui vali võib olla Ollie tervitus, kui ta kirikust välja ilmub ja näeb mind surnuvankri kõrval passimas.
„Ma ootan parem seal eemal hauakivide juures,” ütlen ma, „ja avaldan kaastunnet, kui härra Grigson välja tuleb.”
„Kes tuu om?”
„Kadunuke.”
„Oh, muidugi. Su kolleeg. Noh, tal ei lä’e kaua. Mu kolleegid toovad su kolleegi vällä ja siis me lääme teisele surnuaiale taa’ga. See siin on täis.”
„Täismaja,”