et on kena koht. Ärge liiga kauaks jääge, eks?” Liffield paistab olevat mures. Võib-olla mõtleb ta, et nad ei pruugi enam kunagi tööle naasta. Või ehk kahtlustab ta, et tähtsad ninad Londonist annavad talle kinga.
„Kõik on kombes,” veenab teda Roy. „Meil on asjad kontrolli all. Me tegime hommikul juba paar tundi. See oli Ronaldil kenasti läbi mõeldud, korraldada matused sellisel kellaajal, enne õhtuse vahetuse algust.”
„Enamb-vähemb,” lisab Grant.
„Hiljem siis näeme,” ütleb Liffield lahkumiseks hoogu võttes.
„Nägemist,” ütleb Ollie. „Takso juba ootab, mis?”
Vastuseks tõmbab Liffield pintsakutaskust õhukese musta telefoni, vaatab seda, ütleb: „Kohe jõuab,” ja stardib killustikule kriuks, kriuks, kriuks nagu mängurobotist ehitatud inimene.
Ma järgnen talle hetke möödudes. „Enne, kui sa lähed, John!” hüüan ma piisavalt kõvasti, et ta ei saaks teeselda, nagu ta ei oleks kuulnud. „Paar sõna?”
Ta pidurdab. „Ma pean tõesti selle takso üles otsima,” ütleb ta. „Saada mind.”
Ma saadan teda, tõstan tempot, et püsida tema pikkade, robotlike sammude tempos. Leinajad hajuvad kõigis suundades, ehkki peamine vool suundub puudega palistatud tee poole, kuhu liigume ka meie.
„Kas sa mäletad, kui ma valmistusin lahkuma, oli meil juttu, et võib oodata võimalust teha midagi vabakutselisena?”
„Jah, mäletan. Mul on kahju, et sellest suuremat asja ei ole saanud.”
„Üldse mitte midagi,” ütlen ma üllatudes oma julgusest. „Isegi mitte raamatuarvustust.”
„Noh, raamatuarvustused ei ole minu otsustada. Pole minu vastutus – mitte otseselt minu vastutus.”
„Me ei rääkinud ainult raamatuarvustustest. Sa väitsid kaunis veendunult, et tahad, et ma ajalehe jaoks kirjutaksin.”
„Veendunult?”
„Sa ütlesid, et võtad minuga kindlasti mõne suure artikli, arvamusloo, sedasorti asja pärast ühendust.”
„Kas ma ütlesin seda? „Kindlasti?””
Mu jutt kõlab mõneti meeleheitlikult ja ma ei ole kindel, et ta kindlasti kasutas sõna „kindlasti”, aga millal mul jälle selline võimalus avaneb?
„Ma ei oota midagi püsivat, aga mul oli selge arusaamine, et mul on teatud roll.”
„Roll?”
„Ma saatsin sulle selle kohta e-kirja, aga sa ei ole vastanud.”
Me oleme jõudnud tee otsa. Liffield peatub ja nii ka mina. Me oleme väike saar, mille ümber rahvas jätkuvalt voolab, aga minu meelest ei märka ta seda.
„Nagu sa tead, Douglas, on meil eelarvega väga kitsas. Ma ei usu, et me oleksime päriselt rollis kokku leppinud. Koondamisdokumentides ei ole rolli kohta midagi konkreetset kirjas, või mis?”
Ma kahtlen väga, kas tema teab vastust sellele küsimusele, aga mina tean: ei ole.
„Eh, mitte konkreetselt.”
„No näed sa siis. See on alati keeruline, püüda sellist värki pärast ära klaarida. Eri mälestused, eri tõlgendused sellest mida öeldi, sedasorti värk. Ma kuulsin hiljuti selle kohta head väljendit. Kas tead, mis see oli?”
Ta ootab, kuni olen õlgu kehitades kinnitanud, et koban pimeduses.
„Hilinenud lootused. See on Charles Dickensi romaani põhjal tehtud sõnamäng.”
„Tõesti?”
„Jah. Hea, mis?”
„Raju.”
„Jah, ära liiga norgu vaju,” ütleb ta.
„Ma ütlesin „raju”, mitte „kahju”.”
Ta kortsutab kulmu ja lööb siis särama. „Oh, veel üks sõnamäng? Tubli mees. Douglas, ma pean minema, aga jätkame seda vestlust. Ma helistan sulle, eks?”
„Kas helistad?”
Esimest korda vaatab ta mulle otse silma. „Ei, ilmselt mitte. See läheb mul meelest. Tule kohale ja otsi mind üles. Pärast tänast juhatuse koosolekut tean ma paremini, mis seisus me oleme. Täna on teisipäev. Tule neljapäeval.”
„Hästi, ma teen seda.” Püüdes ebamääraselt kokkulepet kinnitada, sirutan ma käe, aga juba läheb ta eemale, nagu tõmbaks tema metallosi enda poole magnet, mida juhivad tähtsad ninad Londonist. Ta muidugi puikleb, aga tema ametis teeks seda ju igaüks. Mida nad sel pärastlõunal ka ei arutaks, üks teema, mis ei pääse päevakorda, on see, kas Spear saab endale lubada Douglas Findhorn Elderile teinekord mõne artikli eest mõne naela maksmist.
Pöördun ja kõnnin tagasi, et liituda oma Kunagiste Kolleegidega. Ja ma olen nii väga rõõmus, et kõik teised on läinud, aga need kolm on lapiku hauakivi taga reas ja esitavad pantomiimi – Grant sammub tähtsalt ühe koha peal nagu faasan, Roy simuleerib oksendamist ja Ollie teeskleb, et peseb ja vahatab keeleliselt Roy tagumist poolt. Võib arvata, et sellega, et lidusin John Liffieldile järele, olen pantomiimi ilmselt ära teeninud, aga hetkeks tunnen ma talle teatud mõttes kaasa, nagu üks rott võib kaasa tunda teisele, lõksu langenud rotile.
Pole vajadust öelda, et mina ei ole lõksus. Ma olen väljas ja vaatan sisse. Sest ma olen ennast vabastanud.
Kui ma seda piisavalt tihti kordan, võin seda isegi uskuma jääda.
DINOSAURUSED
„Viiskümmend? Armas jumal, Dougie!” Olliet, kaks topeltviskit sees, kraenööp lahti ja must lips viltu ees, on üleni vallanud teeseldud šokk ja kaastunne. „Kõik on läbi. Sinuga on lõpp, sa oled liiva jooksnud. Ajupuit oled. Ja alles täna? Jumal küll, ma tunnen sulle kaasa.” Ta haarab demonstratiivselt mu randmest. „Näed, nii väga tunnen ma sulle kaasa. Kurat ja põrgu, polegi pulssi! Kas ma kutsun kiirabi? Kas sul oleks parem pikali heita? Või” – ta kõõritab mind puhmas kulmu alt nagu kuri mäekoll – „tohin ma sulle ühe korraliku käraka osta?”
„Ma ei oleks pidanud seda mainima.” Aga ma mainisin. See lipsas mul suust, kui me arutasime Ronaldi varast lahkumist kenasti üles seatud elulavalt ja tuvastasime, et kui me peaksime minema kronoloogilises järjekorras, kes meist oleks siis järgmine. (Roy, nagu selgub, on pärast Olliet, siis mina ja Grant jääks sel juhul viimaseks ning peaks kustutama tuled ja ukse meie kõigi järel korralikult kinni panema.)
„Aga sa mainisid, Dougie-pojake, sa tegid seda. Nüüd väreleb see õhus. Esikülje uudis. Me peaksime sulle „Palju õnne” laulma. Mul on pärast kõiki neid kirikulaule isu ühe paganliku viisi järele.”
„Hakka aga peale.” Kogemus on mulle õpetanud, et see on Ollie puhul õige lähenemine – kui sa tahad, et ta midagi ei teeks, ära soovita tal järele jätta. Käitu, nagu ei läheks see sulle sugugi korda. Palumine ainult kütab teda üles. Hukkamõist kannustab teda hullematele liialdustele.
Kiviviske kaugusel Tollcrossist oleme hõivanud väikese laua ühe halvastivalgustatud joomisasutuse pimedas nurgas. Ehkki ma ei näe silti, mis konkreetselt keelaks pidulikud laulud, ei paista see olevat sedasorti paik, kus sellesse hästi suhtutaks. Ollie viipas Morningside Roadi äärest takso, et meid siia toimetada. „Spear maksab selle eest rõõmuga,” kuulutas ta. „Mida varem me kõrtsi jõuame, seda varem me lahkume ja tööle jõuame.” Kahekümne minutiga, kuni ülejäänud meist on endiselt esimese joogi juures (mille eest võlgneme tänu Royle), on Ollie endale sisse kallanud kaks topeltviskit (neist teise eest võlgneb ta tänu iseendale) ja paistab parasjagu hoogu sisse saavat. Kuivõrd me ei jõudnud peielauda, on ta ostnud sooja toidu letist kõik allesjäänud pirukad ja vorstirullid ja sättinud selle tervisliku piduroa keset lauda. Me peaksime seda ründama üheskoos, aga siiani on Ollie pingutanud kõvasti rohkem kui keegi teine. Kahe või kolme kuuga, mis on möödunud ajast, kui mina