ärra.”
Isand võttis uuesti raamatu ette. Ugwu seisis paigal. Isand libistas paar lehekülge sõrme alt läbi ja vaatas üles. „Ngwa, mine kööki; külmkapis peaks sulle midagi söödavat leiduma.”
„Jah, ärra.”
Ugwu sisenes kööki ettevaatlikult, üht jalga aeglaselt teise ette tõstes. Nähes valget asja, mis oli peaaegu sama pikk kui ta ise, teadis ta, et see peab olema külmkapp. Tädike oli talle sellest jutustanud. Külm ait, oli tädi öelnud, mis ei lase asjadel halvaks minna. Ta tegi selle lahti ja ahmis õhku, kui külm hoovus talle näkku tulvas. Apelsinid, leib, õlu, karastusjoogid; palju pakendites ja purkides asju eri riiuleil, ja päris üleval terve sätendav grillkana, ainult üks koib puudu. Ugwu sirutas käe välja ja puudutas kana. Külmkapp hingas raskelt talle kõrva. Ta puudutas kana veel kord ja lakkus sõrme puhtaks, enne kui teise koiva küljest kiskus ja sõi, kuni pihku ei jäänud muud kui puruks hammustatud ja läbi lutsitud kondid. Siis murdis ta endale leiba, paraja kamaka, mida oleks erutatult jaganud kõigi oma õdede-vendadega, kui mõni sugulane oleks külla tulles säärase kingiks toonud. Ta sõi kiirustades, et Isand ei jõuaks tulla ja ümber mõelda. Kui Isand sisse astus, oli ta juba söömise lõpetanud ja seisis kraanikausi juures, püüdes meelde tuletada, mida tädike oli käskinud teha, et kraan lahti läheks ja vesi pahinal välja purskaks. Isand oli trükikirja särgi selga ja pikad püksid jalga pannud. Tema nahktuhvlitest väljapiiluvad varbad paistsid naiselikud, vahest oma puhtuse tõttu; need kuulusid jalgade juurde, mis kannavad alati kingi.
„Milles asi?” küsis Isand.
„Ärra?” Ugwu osutas kraanikausile.
Isand astus ligemale ja keeras metallkraani. „Vaata õige majas ringi ja pane oma kott esimesse tuppa selle koridori peal. Ma lähen natukeseks jalutama, et pea selgeks saada, i nugo?”
„Jah, ärra.” Ugwu vaatas, kuidas Isand tagauksest väljus. Ta ei olnud pikk. Tema kõnnak oli kiire ja jõuline ja ta meenutas Ezeagut – meest, kelle nimel seisis Ugwu küla maadlusrekord.
Ugwu keeras kraani kinni, siis lahti ja jälle kinni. Lahti ja kinni ja lahti ja kinni, kuni voolava vee ja kõhus peesitava kana ja leiva nõidus ta talitsematult naerma ajas. Ta läks elutoast läbi ja edasi koridori. Raamatuid oli kuhjatud nii riiuleile kui laudadele kõigis kolmes magamistoas, neid vedeles vannitoas kraanikausi äärel ja kappide peal, need kõrgusid maast laeni kabinetis, ja sahvriski olid vanad ajakirjad ladestunud kokakastide ja Premieri õllepakkide vahele. Mõned raamatud olid lahtiselt kummuli pandud, otsekui poleks Isand neid veel lõpuni lugenudki, vaid rutuga uute juurde edasi läinud. Ugwu üritas mõnd pealkirja lugeda, aga enamalt jaolt olid need liiga pikad ja keerulised. „Mitteparameetrilised meetodid”. „Aafrika ülevaade”. „Olemise suur ahel”. „Normanni mõju Inglismaal”. Ta kõndis kikivarvul toast tuppa, sest ta jalad tundusid talle räpased, ja mida edasi, seda kindlamalt võttis ta nõuks Isandale meele järele olla, jääda püsima sellesse majja, kus oli nii palju liha ja nii jahedad põrandad. Ta uuris parajasti tualetti, libistades kätt üle musta plastmassprilllaua, kui kuulis jälle Isanda häält.
„Kus sa oled, mu tubli mees?” Ta ütles my good man inglise keeles.
Ugwu sööstis elutuppa. „Jah, ärra!”
„Mis su nimi nüüd oligi?”
„Ugwu, ärra.”
„Õige, Ugwu. Vaata nüüd siia, nee anya, kas sa tead, mis asi see on?” Isand näitas näpuga ja Ugwu silmitses metallkasti, millest turritas esile ohtliku väljanägemisega metallnuppe.
„Ei, ärra,” kostis Ugwu.
„See on radioola. See on uus ja väga hea. See pole mõni vana grammofon, mida tuleb muudkui vändata ja vändata. Sa pead sellega väga ettevaatlik olema, väga-väga ettevaatlik. Sa ei tohi kunagi sellele vett ligi lasta.”
„Jah, ärra.”
„Ma lähen nüüd tennist mängima ja siis edasi õppejõudude klubisse.” Isand haaras laualt mõned raamatud. „Võib juhtuda, et ma jään hilja peale. Nii et sea ennast sisse ja puhka.”
„Jah, ärra.”
Jälginud, kuidas Isand õuest välja sõitis, läks Ugwu radioola juurde ja silmitses seda ettevaatlikult, ilma käega katsumata. Siis kõndis ta kogu maja läbi, edasi ja tagasi, puudutades raamatuid ja kardinaid ja mööblit ja lauanõusid, ja kui pimedaks läks, keeras ta lülitit ja imestas, kui hele oli laes rippuva pirni valgus ja kuidas see üldse ei heitnud seintele pikki varje nagu tema kodused palmiõlilambid. Küllap valmistab ema praegu kodus õhtusööki, tambib uhmris akpu’t, nui kõvasti kahe käe haardesse pigistatud. Kõrvalnaine Chioke valvab vesise supiga potti, mis kolme kivi toel lõkke kohal kõõlub. Lapsed on juba jõe äärest tagasi tulnud ja ajavad nüüd ahvileivapuu all narritamisi üksteist taga. Küllap vaatab Anulika nende järele. Nüüd on tema pere vanim laps, ja kui nad kõik tule äärde sööma istuvad, tuleb temal tülisid vaigistada, kui nooremad supi sees hõljuvate kuivatatud kala räbalate pärast kisklema lähevad. Ta ootab, kuni kogu akpu on ära söödud, ja jagab siis kala välja, nii et iga laps saab oma tükikese, ja suurima tüki hoiab ta endale, nii nagu Ugwu alati teinud oli.
Ugwu tõmbas külmkapi ukse lahti ja sõi veel leiba ja kana, toppis tõtakalt toitu suhu, südame kloppides, nagu oleks ta jooksnud; siis kougitses ta linnu küljest veel lihatükke ja rebis ära mõlemad tiivad. Enne magamistuppa minekut pistis ta need lihatükid oma lühikeste pükste taskusse. Ta hoiab need alles ja kui tädike teda vaatama tuleb, palub tal viia need Anulikale. Ehk võib ta paluda, et tädike natuke ka Nnesinachile annaks. Siis hakkaks Nnesinachi lõpuks ometi temast välja tegema. Ta ei olnud kunagi päris hästi aru saanud, kuidas ta just Nnesinachiga suguluses on, aga ta teadis, et nad pärinevad samast umunna’st ega tohi seetõttu kunagi abielluda. Sellegipoolest oleks ta soovinud, et ema ei räägiks alatasa Nnesinachist kui tema õest, öeldes näiteks: „Palun vii see palmiõli Nnesinachi emale, ja kui teda kodus pole, jäta see oma õe kätte.”
Nnesinachi rääkis temaga alati äraoleval toonil, pilk hajevil, otsekui ei läheks poisi juuresviibimine talle kuidagiviisi korda. Mõnikord kutsus ta teda Chiejinaks, ühe nõo nimega, kes sugugi Ugwuga ei sarnanenud, ja kui poiss siis ütles: „See olen mina”, kostis tüdruk äraoleva viisakusega: „Anna andeks, vend Ugwu”, näidates, et ei soovi temaga pikemalt vestelda. Kuid talle meeldis mõne ülesandega tüdruku kodus käia. See andis võimaluse leida tüdruk kummargil tuld õhutamast või oma ema supipoti jaoks ugu-lehti hakkimast, või lihtsalt õues istumast ja nooremaid õdesid-vendi valvamast, kleidikaelus parajasti niipalju alla vajunud, et poiss võis näha ta rinnakumeruste hakatust. Sestpeale kui nood teravatipulised rinnad hakkasid esile mügarduma, oli ta juurelnud, kas need tunduksid käe all pehmed kui jahupuder või kõvad kui ube-puu toores vili. Tihti soovis ta, et Anulika ei oleks nii lameda rinnaga – ja üldse, miks õel sellega nii kaua aega läks, olid nad ju Nnesinachiga umbes üheealised? –, et ta saaks tema rindu katsuda. Anulika lööks muidugi ta käe eemale ja annaks talle võib-olla isegi vastu kõrvu, aga ta teeks seda kähku – pigistaks korra ja jookseks minema – ja siis oleks tal vähemalt mingi ettekujutus ja ta teaks, mida oodata, kui saab lõpuks katsuda Nnesinachi omi.
Aga ta kartis, et nüüd ei saa ta neid kunagi katsuda, sest onu oli kutsunud Nnesinachi Kanosse, ametit õppima. Tüdruk sõidab ära Põhja aasta lõpu poole, kui ta ema noorim laps, keda ta praegu veel süles kandis, käima hakkab. Ugwu oleks tahtnud olla sama rahulolev ja tänulik kui ülejäänud perekond. Lõppeks võis Põhjas varanduse kokku ajada; ta teadis inimesi, kes olid läinud sinna kaubitsema ja tulnud tagasi koju, et oma vanad hütid maha kiskuda ja laineplekist katusega majad asemele ehitada. Siiski kartis ta, et mõni neist punnkõhulistest Põhja kaubitsejatest heidab Nnesinachile ühe pilgu, ja enne kui ta jõuab asjast arugi saada, toob keegi juba tüdruku isale palmiveini ja ta ei saa iialgi neid rindu katsuda. Kujutluspilti neist – Nnesinachi rindadest – hoidis ta viimaseks noil paljudel öödel, mil ta end puudutas, algul aeglaselt ja siis üha jõulisemalt, kuni ta huultelt vallandus allasurutud oie. Ta alustas alati tüdruku näost, tema täidlastest põskedest ja elevandiluukarva hammastest, ning kujutles