kõndis väravast välja tänavale ning vaatas läbi tee ääres kasvavad taimed, kuni märkas ürdi kortsunud lehti ühe kasuariini juurte ümber. Maitsetu toidu juures, mida Isand õppejõudude klubist koju tõi, ei olnud ta kordagi haistnud midagi arigbe vürtsika teravuse taolist; nüüd keedab ta selle ürdiga hautise ja pakub seda Isandale koos riisiga, pärast aga anub temalt andestust. Palun ärge saatke mind tagasi koju, ärra. Ma teen tolle ärakõrvetatud soki eest lisatööd. Ma teenin raha, et selle asemele uus osta. Ta ei teadnud, mida ta täpselt teha võiks, et soki korvamiseks raha teenida, aga kavatses sellegipoolest Isandale niimoodi ütelda.
Kui arigbe peaks Isanda südant pehmitama, siis võib ta seda ehk tagahoovis kasvatada, koos mõne teise ürdiga. Ta ütleb Isandale, et aia eest hoolitsemine annab talle tegevust seniks, kuni ta kooli läheb, sest õppejõudude lastele määratud kooli direktor oli Isandale ütelnud, et poole semestri pealt ta alustada ei saa. Aga võib-olla loodab ta siiski liiga paljut. Mis mõtet on unistada ürdiaiast, kui Isand palub tal lahkuda, kui Isand talle kõrbenud sokki ei andesta? Ta läks kiiresti kööki, pani arigbe tööpinnale ning mõõtis natuke riisi välja.
Mitu tundi hiljem tundis ta kõhtu krampi kiskuvat, kui kuulis Isanda autot: kruusa kriginat ja mootori üminat, enne kui see garaaži juures seisma jäi. Ta seisis hautisepoti juures ja segas, hoides kulpi haardes, mis tundus sama kõva kui krambid ta kõhus. Kas Isand palub tal ära minna veel enne, kui ta jõuab talle toitu pakkudagi? Mida ta siis oma inimestele ütleb?
„Tere päevast, ärra – Odenigbo,” ütles ta, enne kui Isand kööki astus.
„Jajah,” ütles Isand. Ta surus ühe käega vastu rinda raamatuid, teises käes oli portfell. Ugwu tormas ligi, et teda raamatutega aidata. „Isand? Teie sööb?” küsis ta inglise keeles.
„Söön mida?”
Ugwu kõhus hakkas veel kõvemini kiskuma. Raamatuid lauale panema kummardudes kartis ta, et kõht võib katkeda. „Autist, ärra.”
„Hautist?”
„Jah, ärra. Väga ea autis, ärra.”
„Eks ma siis proovi natuke.”
„Jah, ärra!”
„Ütle mulle Odenigbo!” nähvas Isand ja läks siis sisse pärastlõunast vanni võtma.
Toidu lauale pannud, seisis Ugwu köögiukse taga ja vaatas, kuidas Isand võttis esimese kahvlitäie riisi ja hautist, võttis teise – ja hüüdis siis: „Suurepärane, mu tubli mees.”
Ugwu ilmus ukse varjust nähtavale. „Ärra? Ma võin need ürdid väikesesse aeda kasvama istutada. Et jälle selliseid autisi teha.”
„Aeda?” Isand tegi pausi, et võtta lonks vett ja ajakirja lehte keerata. „Ei, ei, ei. Väljas on Jomo territoorium, sees sinu oma. Tööjaotus, mu tubli mees. Kui meil on ürte tarvis, palume Jomol selle eest hoolt kanda.” Ugwut vaimustas, kui hästi kõlas tööjaotus, mu tubli mees inglise keeles öeldult.
„Jah, ärra,” ütles ta, ehkki mõtles juba sellest, milline koht ürdiaiale kõige paremini sobiks: teenijatubade juures, kus Isand kunagi ei käi. Ürdiaeda ei või ta Jomo hoolde usaldada, vaid hakkab seda ise harima sellal, kui Isand väljas on, ja nii ei lõpe tal arigbe, see andeksanni ürt, iialgi otsa. Alles hiljem õhtul taipas ta, et küllap oli Isand ärakõrvetatud soki unustanud juba ammu enne kojutulekut.
Ajapikku taipas Ugwu veel teisigi asju. Ta ei olnud tavaline majateener: doktor Okeke majateener kõrvalmajas ei maganud oma toas voodis, vaid hoopis köögipõrandal. Tänava teises otsas oleva maja teener, kellega Ugwu koos turul käis, ei otsustanud ise, mida valmistada, vaid valmistas seda, mida tal kästi. Ja neil ei olnud peremehi ega perenaisi, kes oleksid andnud neile raamatuid, öeldes: „See siin on suurepärane, lihtsalt suurepärane.”
Enamikust lausetest neis raamatuis ei saanud Ugwu aru, aga ta näitas end väga demonstratiivselt neid lugemas. Ega saanud ta päriselt aru ka Isanda ja tema sõprade vestlustest, ent ta kuulas sellegipoolest ning sai teada, et maailm peaks Sharpeville’is tapetud mustade asjus midagi enamat tegema, et ameeriklastele oli paras, et luurelennuk Venemaal alla lasti, et de Gaulle talitas Alžeerias väga saamatult, et ÜRO ei saa ilmaski Tshombet Katangas pukist maha võetud. Aeg-ajalt tõusis Isand püsti ja tõstis klaasi ning häält – „Selle vapra musta ameeriklase terviseks, kes viidi Mississippi ülikooli!” – „Tseiloni ja maailma esimese naispeaministri terviseks!” – „Kuuba terviseks, kes ameeriklastele nende enda mängus ära tegi!” – ja Ugwu nautis õllepudelite kõlksumist vastu klaase, klaaside kõlksumist vastu klaase, pudelite kõlksumist vastu pudeleid.
Nädalavahetustel käis külas veelgi rohkem sõpru, ja kui Ugwu tuli välja neile jooke serveerima, tutvustas Isand teda mõnikord – muidugi inglise keeles. „Ugwu aitab mind majapidamisega. Väga nutikas poiss.” Ugwu jätkas vaikides õlle- ja kokapudelite lahtikorkimist, tundes, kuidas soe uhkuseõhetus ta varbaotstest ülespoole levib. Eriti hea meel oli tal siis, kui Isand tutvustas teda välismaalastele, näiteks Kariibi mere äärest pärit doktor Johnsonile, kes rääkides kogeles, või professor Lehmanile, Ameerikast tulnud ninahäälega mehele, kelle silmad olid erkrohelised nagu värske puuleht. Esimest korda temaga kohtudes oli Ugwu tundnud ebamäärast hirmu, sest ta oli alati kujutlenud, et rohurohelised silmad võivad olla ainult kurjadel olenditel.
Püsikülalised olid tal varsti meeles ja ta tõi nende joogid välja juba enne, kui Isand seda temalt paluda jõudis. Üks neist oli doktor Patel, indialane, kes jõi Golden Guinea õlut kokaga. Isand kutsus teda Dociks. Iga kord, kui Ugwu koolapähkli lagedale tõi, ütles Isand: „Te teate, Doc, et koolapähkel inglise keelt ei mõista,” ning õnnistas siis koolapähklit igbo keeles. Doktor Patel naeris iga kord suure mõnuga, vajus sohva seljatoe najale ning viskas oma lühikesed jalad õhku, otsekui poleks ta seda nalja eluski varem kuulnud. Kui Isand koolapähkli purustas ja taldriku ringi käima lasi, võttis doktor Patel alati ühe viilu ning pistis oma särgitaskusse; kunagi ei näinud Ugwu, et ta oleks selle ära söönud.
Oli ka pikk luider professor Ezeka, kelle hääl oli nii kähe, et ta paistis kõnelevat sosinal. Ta võttis alati oma klaasi kätte ja uuris seda vastu valgust, veendudes nii, et Ugwu on selle hästi puhtaks pesnud. Mõnikord oli tal oma džinnipudel kaasas. Teinekord palus ta teed ning uuris siis suhkrutoosi ja piimatopsi, pomisedes: „Bakterite võimed on tõesti erakordsed.”
Oli veel Okeoma, kes käis kõige sagedamini ning jäi kõige kauemaks. Ta nägi välja noorem kui teised külalised, kandis alati lühikesi pükse ning ta juuksed, lahuga külje peal, olid puhevil ja seisid kõrgemal kui Isanda omad. Erinevalt Isanda juustest nägid need välja sassis ja salkus, justkui ei meeldiks Okeomale neid kammida. Okeoma jõi fantat. Mõni õhtu luges ta oma luuletusi ette, paberivihk peos, ja Ugwu vaatas köögiukse vahelt, kuidas kõik külalised teda jälgisid, näod pooltardunud, nagu ei söandaks nad hingatagi. Hiljem oli Isandal kombeks plaksutada ja oma valjul häälel öelda: „Meie põlvkonna hääl!”, ja plaksutamine jätkus senikaua, kuni Okeoma teravalt sähvas: „Aitab küll!”
Ja siis oli seal preili Adebayo, kes jõi brändit nagu Isandki ega sarnanenud sugugi Ugwu ettekujutusega ülikoolinaistest. Tädike oli talle ülikoolinaistest pisut jutustanud. Ja tema juba teadis, töötas ta ju päevasel ajal loodusteaduste kateedris koristajana ning õhtuti õppejõudude klubis ettekandjana; mõnikord aga maksid õppejõud talle selle eest, et ta nende kodusidki koristamas käiks. Tädi rääkis, et ülikoolinaised hoiavad riiulil raamitud fotosid oma tudengipäevist Ibadanis ja Suurbritannias ja Ameerikas. Hommikueineks sõid nad kehvasti keedetud mune, millel rebu sees loksus, ning kandsid halvasti peas püsivaid sirgejuukselisi parukaid ja pikki kleite, mille palistus neil vastu pahkluid käis. Kord jutustas ta loo ühest abielupaarist, kes õppejõudude klubi kokteiliõhtule saabudes ronisid välja kenast Peugeot 404-st, mehel seljas elegantne kreemikas ülikond, naisel roheline kleit. Kõik pöördusid vaatama, kuidas nad käest kinni hoides lähenevad, ja siis puhus tuul naisel paruka peast. Ta oli kiilas. Nad kasutavad tuliseid kamme, et oma juukseid sirgendada, oli tädike ütelnud, sest nad tahavad välja näha nagu valged inimesed; ehkki lõpuks kõrvetavad nood kammid neil juuksed peast.
Ugwu