hästi, juba all 80 mg peal
thedoctorisin: 2 x päevas?
Sally4th: 1x!!
thedoctorisin: Minimaalne annus! Super! Kõrvalnähud?
Sally4th: kuivad silmad, muud midagi
Veab tal. Ma võtan sarnast ravimit (teiste seas) ja aeg-ajalt peavalud lausa rebestavad aju. Patsiendi infoleht ütleb: propranolool võib kaasa tuua migreeni, südame arütmia, õhupuuduse, depressiooni, hallutsinatsioonid, raskekujulised nahareaktsioonid, iivelduse, kõhulahtisuse, libiido languse, unetuse ja uimasuse. „Sellel rohul on vaja vaid üht – rohkem kõrvalnähte,” ütles Ed.
„Vaikne sisepõlemine,” pakkusin välja.
„Karjuv tulerakett.”
„Aeglane, viivitlev surm.”
thedoctorisin: Tagasilangusi?
Sally4th: eelmisel nädalal hakkasin võbisema
Sally4th: aga sain sellest üle
Sally4th: hingamisharjutused
thedoctorisin: Vana hea paberkott.
Sally4th: tunnen end nagu idioot, aga see aitab
thedoctorisin: Aitab tõesti. Tubli oled.
Sally4th: tänud:)
Rüüpan oma veini. Veel üks tekstikast popsab ekraanile: Andrew, mees, keda ma kohtasin klassikafilmide entusiastide veebilehel.
Graham Greene sarjad @ Angelika misiganes?
Peatun korraks. Graham Greene’i „Langenud iidol”[1.] on mu lemmik – põrgusse määratud lihunik; saatuslik paberlennuk – ja sellest on oma viisteist aastat, kui ma vaatasin „Hirmu ministeeriumi”[2.]. Ja vanad filmid, muidugi mõista, viisid minu ja Edi kokku.
Aga ma pole oma olukorda Andrew’le selgitanud. Klikk ikoonile „pole saadaval”.
Pöördun taas Sally juurde.
thedoctorisin: Kas sa käid regulaarselt oma psühholoogi juures?
Sally4th: jah:) thanx. praegu ainult 1x nädalas. ta ütleb edusammud on suurepärased
Sally4th: rohud ja säng on võti
thedoctorisin: Kas magad öösiti hästi?
Sally4th: näen ikka veel halba und
Sally4th: sa?
thedoctorisin: Ma magan palju.
Liiga palju, ilmselt. Peaksin seda doktor Fieldingile mainima. Pole kindel, kas ma tahan.
Sally4th: kuidas sul edeneb? võitluseks valmis?
thedoctorisin: Ma pole nii kiire kui sina! PTSD on kurikaval. Aga ma olen vintske.
Sally4th: seda sa oled!
Sally4th: ma tahtsin siin sõpru vaadata – mõtlen ikka sinule!!!
Ütlen Sallyle adjöö ja just samal hetkel helistab Skype’is mu juhendaja. „Bonjour, Yves,” pomisen enda ette. Pean enne kõnele vastamist hetk pausi; ma ootan temaga kohtumist, taipan – need tintmustad juuksed, see tema naha tõmmusus. Need kulmud, mis keskel kokku sööstavad ja tarduvad nagu l’accent circonflexe, kui mu aktsent teda hämmeldab, mida juhtub sageli.
Kui Andrew veel kontakti otsib, eiran teda praegu. Võib-olla alatiseks. Klassikaline kino: seda jagan ma Ediga. Mitte kellegi teisega.
Pööran liivakella oma laual teistpidi, vaatan, kuidas väike liivapüramiid tundub tukslevat, kui terakesed seda täpitavad. Nii palju aega. Peaaegu aasta. Ma pole majast peaaegu aasta otsa väljas käinud.
Noh, peaaegu. Viis korda kaheksa nädala jooksul olen suutnud välja astuda, tagauksest, oma aeda. Minu „salarelv”, nagu doktor Fielding seda nimetab, on mu vihmavari – Edi vihmavari tegelikult, logisev London Fogi kaadervärk. Doktor Fielding, ise ka paras logisev kaadervärk, seisab aias nagu hernehirmutis, kui ma ukse lahti lükkan, vihmavari tõkkeks ees. Vedru klõksatab ja vari avaneb; ma põrnitsen sihikindlalt selle kupli sisepinda, ribisid ja katteriiet. Tume šotiruuduline kangas, neli musta ruutu ridamisi igas pingule tõmmatud voldis, neli valget joont igas lõimes ja koelõngas. Neli ruutu, neli joont. Neli musta, neli valget.
Hinga sisse, loenda neljani. Hinga välja, loenda neljani. Neli. Võlunumber.
Vihmavari eendub mu sammude ette nagu saabel, nagu kilp.
Ja siis ma astun välja.
Välja, kaks, kolm, neli.
Sisse, kaks, kolm, neli.
Nailon läigib päikesepaistel. Astun esimese sammu alla (tegelikult on seal neli trepiastet) ja kallutan varju taeva suunas, ainult veidike, et heita korraks pilk tema kingadele, tema pahkluudele. Maailm kobrutab mu perifeerses nägemisväljas nagu vesi, mis on valmis tuukrikella uputama.
„Pea meeles, et sul on salarelv,” hüüab doktor Fielding.
See pole ju saladus, tahan ma karjuda; see on kõigest niru vihmavari, mida praegu kasutatakse täie päikese all.
Välja, kaks, kolm, neli; sisse, kaks, kolm, neli – ja ootamatult see toimib; vari juhib mind astmetest alla (välja, kaks, kolm, neli) ja mõned jalad üle muru eemale (sisse, kaks, kolm, neli). Kuni paanika pead tõstab, see kohuv laine, mis mu silmanägemise halvab, lämmatab doktor Fieldingi hääle.
Ja siis … parem sellele mitte mõelda.
1 Originaalpealkiri „The Fallen Idol”. Toim. [ ↵ ]
2 Originaalpealkiri „Ministry of Fear”. Toim. [ ↵ ]
SEITSE
Torm. Saarepuu lömitab, paekivi läigib, tume ja niiske. Mäletan, kuidas ükskord pillasin siseõue klaasi – see lõhkes nagu mull. Merlot lahvas üle sillutise ja kogunes kiviplaatide vuukidesse, sünk ja verine, ronides minu jalgade suunas.
Mõnikord, kui taevas on madalal, kujutlen end ülalt vaatamas, lennukist või pilvelt, vaadeldes all olevat saart: sildade kodarad idarannikult; autod nende poole tõmbumas nagu kärbsed lambipirni juurde.
Sellest on nii kaua aega, kui ma viimati vihma tundsin. Või tuult – tuule hellitust, oleksin peaaegu öelnud, kuigi see kõlab nagu supermarketist ostetud odav romaan.
Aga see on siiski tõsi. Ja lumi samuti, kuid lund ei taha ma tegelikult enam kunagi tunda.
Täna hommikul oli mu Granny Smith õunte tellimusse Fresh-Direct puu- ja köögivilja kojukandefirmalt sattunud virsik. Panen imeks, kuidas see juhtuda võis.
Tol ööl, kui me kohtusime „39 sammu” art-house linastusel, võrdlesime Ediga oma eelnevat elulugu. Mu ema, ütlesin talle, võõrutas mu rinnast vanade põnevike ja klassikaliste noir-filmide saatel; teismelisena eelistasin Gene Tierney ja Jimmy Stewarti seltsi klassikaaslaste omale. „Ma ei suuda otsustada, kas see on nummi või kurb,” ütles Ed, kes kuni tolle õhtuni polnud kunagi näinud mustvalget filmi. Kahe tunni pärast oli tema suu minu omal.
Sa pead silmas, et sinu suu oli minu omal, kujutlen teda ütlevat.
Olivia saabumisele eelnenud aastatel oli meil filmiõhtu vähemalt kord nädalas – kõik vanad klassikaks saanud psühholoogilised põnevikud mu lapsepõlvest: „Kahekordne hüvitis”, „Gaasivalgus”, „Sabotöör”, „Suur kell”[1.] … Me elasime neil õhtutel monokroomses maailmas. Minule oli see võimalus taaskülastada vanu sõpru, Edi jaoks võimalus leida