seest mulle vastu naeratamas, esihammaste vahel tühik.
„Vabandust,” ütleb Ethan.
„Ei, ära vabanda,” ütlen talle. „Mis viltu läks?”
„Midagi.” Ta nühib silmi.
Ootan hetke. Ta on laps, tuletan endale meelde – pikk ja häälemurdega, kuid sellegipoolest laps.
„Ma igatsen oma sõpru,” ütleb ta.
„Kindlasti. Muidugi igatsed.”
„Ma ei tea siin mitte kedagi.” Pisar valgub ühelt põselt alla. Ta äigab käepäkaga üle põse.
„Uude kohta kolimine on karm. Mul endal kulus pärast siiakolimist mõni aeg, enne kui hakkasin inimestega läbi käima.”
Ta tõmbab lörinal ninaga. „Millal te siia tulite?”
„Kaheksa aastat tagasi. Või tegelikult juba üheksa. Connecticutist.”
Ta luristab uuesti nina, pühib seda sõrmega. „See pole nii kaugel eemal kui Boston.”
„Ei ole. Aga ükskõik kust kolida, karm on see ikka.” Tahaksin teda kallistada. Ma ei tee seda. Kohalik erak miilustab naabrilapsega.
Istume hetke vaikuses.
„Kas ma võiksin veel veidi vett saada?” küsib ta.
„Kohe toon.”
„Ei, ma saan ise ka.” Ta hakkab tõusma. Punch libistab end piki ta säärt põrandale, vajudes kohvilaua alla sirakile.
Ethan sammub köögivalamu juurde. Kui kraan pahiseb, tõusen püsti ja astun teleri poole, tõmban selle all oleva sahtli lahti.
„Kas sulle filmid meeldivad?” hõikan ma. Vastust ei tule. Pöördun ja näen teda köögiuksel seismas, pilk parki suunatud. Tema kõrval helgivad prügikastis olevad pudelid nagu väikesed laternad.
Hetke pärast keerab ta pea minu poole. „Mida?”
„Kas sulle filmid meeldivad?” kordan ma. Ta noogutab. „Tule vaata korra. Mul on DVD-del päris suur filmikogu. Väga suur. Liiga suur, arvab mu abikaasa.”
„Ma mõtlesin, et te olete lahus,” pomiseb Ethan minu poole astudes.
„Noh, ta on sellegipoolest mu abikaasa.” Uurin vasakus käes olevat sõrmust, keeran seda sõrmes. „Aga sul on õigus.” Viipan avatud sahtli poole. „Kui sulle meeldiks midagi laenutada, ole hea ja lase käia. Kas sul DVD-mängija on?”
„Mu papsil on see läpakas olemas.”
„Siis on korras.”
„Ta võib mulle seda ehk laenata.”
„Loodame.” Mul hakkab Alistair Russellist mingi mulje tekkima.
„Mis laadi filmid need on?” küsib ta.
„Valdavalt vanad.”
„Nagu, mustvalged või?”
„Valdavalt mustvalged.”
„Ma pole kunagi mustvalget filmi näinud.”
Ajan silmad tõllaratasteks. „Siis on sul täna küll vedanud. Kõik parimad filmid on mustvalged.”
Ta näib kahtlev, kuid piilub sahtlisse. Peaaegu kakssada DVD-karpi, „Criterion and Kino”, Universali Hitchcocki sari, valik film noir kogumikke, „Tähesõjad”[1.] (ma olen kõigest inimene). Uurin koos temaga karbiselgi: „Öö ja linn”[2.], „Pööris”[3.], „Mõrv, mu arm”[4.].
„Siin,” teadustan ma ühte karpi välja tõmmates ja Ethanile ulatades.
„„Öö peab laskuma”[5.]”, loeb ta.
„Alustuseks väga hea,” ütlen ma. „Pingeline, ent mitte hirmus.”
„Tänan.” Ta seletab kurku, köhatab. „Vabandust,” ütleb siis ja rüüpab oma vett. „Mul on kassiallergia.”
Põrnitsen teda. „Miks sa siis ei öelnud?” Ma vaatan kassi altkulmu.
„Ta on nii sõbralik. Ma ei tahtnud teda solvata.”
„Naeruväärt,” ütlen talle. „Meeldival moel.”
Ta naeratab. „Ma parem lähen,” ütleb ta. Sammub tagasi kohvilaua juurde, asetab oma klaasi sellele, kummardub, et üle klaasi kassiga kõnelda. „Mitte sinu pärast, semu. Tubli poiss oled.” Ajab end sirgu, rapsib kätega püksireisi.
„Kas sa tahad kleeprulli? Pükste puhastamiseks?” Ma ei tea, kas mul seda enam alles ongi.
„Pole hullu.” Ta vaatab ümberringi. „Kas ma tohin teie tualetti kasutada?”
Osutan punasele toale. „Täiesti sinu päralt.”
Kuni ta seal viibib, kontrollin end kõrvallaua peeglist. Dušš täna õhtul, üks mis kindel. Hiljemalt homme.
Lähen tagasi sohva juurde ja avan oma sülearvuti. Aitäh abi eest, on DiscoMickey kirjutanud. Sa oled mu kangelane.
Krõbistan kiire vastuse, kui vannitoas vett tõmmatakse. Hetk hiljem ilmub Ethan uksele, pihke vastu teksaseid hõõrudes. „Kõik korras,” teatab ta mulle. Ta sammub ukse juurde, käed taskutesse torgatud, koolipoisi lohiseval kõnnakul.
Järgnen talle. „Suur tänu, et sa läbi astusid.”
„Näeme siis kusagil,” ütleb ta ust lahti tõmmates.
Ei me näe, mõtlen ma. „Kindlasti näeme,” ütlen.
1 Originaalpealkiri „Star Wars”. Toim. [ ↵ ]
2 Originaalpealkiri „Night and the City”. Toim. [ ↵ ]
3 Originaalpealkiri „Whirlpool”. Toim. [ ↵ ]
4 Originaalpealkiri „Murder, My Sweet”. Toim. [ ↵ ]
5 Originaalpealkiri „Night Must Fall”. Toim. [ ↵ ]
ÜHEKSA
Kui Ethan läinud on, vaatan uuesti „Laurat”. See ei tohiks niimoodi mõjuda: Clifton Webbi kulisside ees etlemine, Vincent Price’i lõunariikide aktsendi katsetused, peaosalised nagu õli ja äädikas. Aga see mõjub, ja oh, veel see muusika.
„Nad saatsid mulle stsenaariumi, mitte partituuri,” olla Hedy Lamarr ükskord nähvanud.
Jätan küünla põlema, tilluke leegitomp võbeleb.
Ja siis, „Laura” teemat ümisedes, libistan sõrmega üle telefoniekraani, ja kui see ellu ärkab, lähen internetti, et otsida oma patsiente. Oma endiseid patsiente. Kümme kuud tagasi kaotasin nad kõik: ma kaotasin üheksa-aastase Mary, kes heitles oma vanemate lahutusega; ma kaotasin kaheksase Justini, kelle kaksikvend oli melanoomi surnud; ma kaotasin Anne Marie, kes oli kaksteist ja kartis ikka veel pimedust. Ma kaotasin Rasheedi (üksteist, transseksuaal) ja Emily (üheksa, koolikiusaja); kaotasin üleloomulikult depressiivse väikse kümneaastase, kelle nimi oli kõigist võimalikest nimedest Joy – rõõm.
Ma kaotasin nende pisarad ja nende mured ja nende raevu ja nende kergenduse. Kaotasin kokku üheksateist last. Kakskümmend, kui oma tütar ka lisada.
Ma muidugi tean, kus Olivia praegu on, endastmõistetavalt. Teisi olen püüdnud üles leida. Mitte kuigi tihti – psühholoog ei peaks oma patsientide järel nuhkima, isegi mitte endiste – kuid umbes kord kuus või nii, kui olen igatsusest lõhki minemas, võtan veebi käsile. Minu käsutuses on mõned internetiuuringu vahendid: viirastuslik Facebooki konto, hangunud LinkedIni profiil. Kuid noorte inimeste puhul on tõtt-öelda kasu ainult guugeldamisest.