metsa poole. „Me peame kohe siit kaduma!”
Megani sõrmed sulgusid hetkega naise randmete ümber, kuid läks veel mõni sekund, enne kui ta jalgele sai. Nad seisid teineteise vastas, naise keha raskelt nende vahel kõikumas. „Saame hakkama,” ütles Jillian. Mitte sellepärast, et ta seda uskunud oleks, vaid sellepärast, et ta tahtis Meganit seda uskuma panna. „Valmis?”
Kohmakalt edasi liikudes pidid nad haaret kohendama, sest naise randmed ja pahkluud muutusid värskest verest libedaks. Surnukehad ei veritse. Kas oli võimalik, et Jilliani ja Megani käte surve põhjustas näilise verejooksu? Või oli naine ikka veel elus?
„Me peame… me peame tempot lisama, Meg.”
Megan noogutas sõnatult. Ta hingas nüüd sama kiiresti kui Jillian. Nad olid autost veel umbes kahekümne meetri kaugusel, kui mõlemad midagi kuulsid ja masina poole vaatasid.
Autotuled taustaks, lähenes neile must mehesiluett. Mitte metsast, vaid sealt, kuhu nad auto jätnud olid.
Mehe asfaldi vastu mütsuvate saapataldade kõla kajas vaikuses. Vaikuses? Jillian vaatas auto poole. Ta oli mootori käima jätnud. Nüüd oli see vait.
Veri tulvas Jilliani kõrvu ja ta süda tagus vastu ribisid. Ta kuulis õe paanilist hingetõmmet ja teadis, et Megan on samuti hirmul.
Mees viskas Jilliani auto võtmed õhku ja püüdis need osavasti kinni. Siis hakkas ta viisijuppi vilistama. Jillian ei näinud muiet tema näol, kuid kahtlustas, et see seal on. Nagu ta kahtlustas ka, et mehe aeglane ja kenitlev kõnnak sündis usust, et ühe oletatavasti surnud naise asemel on tal nüüd kaks elusat.
Mees oli pikk – üle saja kaheksakümne sentimeetri – ja tugeva kehaehitusega. Mitte selline mees, kellest isegi kaks naist kergesti jagu saaks. Tundus, et relva tal pole. Kuid kas Jillian võis tõesti sellele loota?
„Megan?”
Alles siis, kui Jillian õe nime teist korda ütles, pööras too pilgu mehelt ära. Kuid kui Jillian naise maha pani, vaatas Megan ainult pealt.
„Me ei saa tema heaks praegu midagi teha, Meg.” Jillian nihkus õe poole.
„Me ei saa teda maha jätta.” Megani hääletoon oli madal. Pinges.
„Me peame.” Jillian tõmbas jõuga Megani sõrmed naise randmete ümbert lahti.
Naist teele jättes taganes Jillian Meganit endaga kaasa tõmmates. Ta oleks oodanud, et mees lisab sammu, kuid seda ei juhtunud.
Pinge ta rinnus kasvas. Jillian vaatas teed ja seda ääristavaid puid. Millises suunas? Teele jäämine ei annaks neile mingit eelist. Nad polnud näinud ühtki autot ega märkigi tsivilisatsioonist.
Jillian uuris teeserva. Tüdruk oli tulnud paremalt poolt puude vahelt.
„Vasakule metsa,” pomises Jillian ja tugevdas haaret Megani käsivarre ümber. „Kui ma sulle ütlen, jookseme sinnapoole.”
Megan vaatas üle õla, andes niimoodi nende põgenemissuunast aimu. Jillianil polnud praegu aega selle pärast muretseda. Vilistamine muutus valjemaks ja mees tuli lähemale. Jillian tundis, kuidas õde tahapoole nihkus. Megan lõi endale märkamatult selja sirgu.
See, et õde näis end pisut kokku võtnud olevat, andis Jillianile veidi julgust juurde. Kuid kas Megan suudab piisavalt kiiresti reageerida, kui õige aeg käes on? Ja mida Jillian peale hakkab, kui õde seda ei tee? Kuidas ta Meganit kaitseb?
Jillianile tuli meelde, et tal on taskus mobiiltelefon. Veendumaks, et see ikka alles on, pistis ta käe taskusse.
Vilistamine katkes. Jillian nägi, kuidas mees käe selja taha pani ja püssi haaras. See oli tal ilmselt rihmaga seljas olnud. Ühe liigutusega tõmbas mees relva enda ette ja sihtis sellega nende poole.
„Pane oma käed sinna, kus ma neid näen.”
Jillian hakkas juba käsule kuuletuma, kui ootamatu lask kärbikpüssist paiskas tosinajagu haavleid Jilliani vasakusse säärde, tekitades valu, justkui oleks tema ihusse tikke torgatud.
„Veel üks liigutus ja järgmine hakib teid mõlemaid kaheks.”
Mees oli lamava naiseni jõudnud, kuid astus temast lihtsalt üle, nagu oleks too mõni loom.
Jillian komberdas ühe koha peal. Isegi kui nad metsa jõuavad, pole garantiid, et nad põgeneda saavad. Nad ei saa püssi eest ära joosta.
Aga mis valikut neil on?
„Meg?” Jillian rääkis vaikselt. Ta tugevdas haaret õe käsivarrel, kuni too nägu kirtsutas. „Midagi pole muutunud. Isegi relva pärast. Meie parim võimalus on ära põgeneda. Saad aru?”
Megan noogutas tõsiselt.
Mees oli küllalt lähedal, et Jillian ta nägu näeks. Meganit vaadates kaardusid mehe huuled ülespoole, justkui lõbustaks naise hirm teda.
Kui mehe pilk taas Jillianile pöördus, nihkus too pisut Megani ette. Mingil põhjusel langetas mees järgmist sammu astudes relva enda küljele.
Jillian ei kõhelnud. „Nüüd!”
Kui Megan jooksma hakkas, kiirustas Jillian nende ründaja poole. Lähemale jõudes muutus tema pilk häguseks ning ta nägi vaid püssitoru, kui see taas üles kerkis.
Paaristoru tundus hiigelsuur, nagu kaks hingetut silma, mis tema surma tunnistama olid kutsutud. Jilliani elu algus oli raske olnud ja näis, et ka lõpp pole eriti teistsugune. Kuid talle meenusid vaid vahepealsed aastad. Õde, kes praegu põgenes. Jillian oli ikka mõelnud, kuidas ta saaks Sorensenidele tasuda kõige eest, mida nad talle andnud olid.
Nüüd ta teadis.
Kärgatas püssilask. Selle kaja sundis Jilliani peaaegu põlvili. Tal läks mõni sekund mõistmaks, et ta pole pihta saanud. Et püss mehe käes polnud liikunud.
Megan!
Vaikselt taipama hakates tõstis Jillian lõua ja vahtis enda ees seisvat meest.
Mees naeratas ja kolmas lask raksatas öhe.
„Ei!” Jillian pööras vasakule puude poole, kuhu Megan kadunud oli.
Kui ta sinnapoole lonkas, lõi mees talle püssikabaga kuklasse.
Teine peatükk
Teadmata aeg
Valu algas Jilliani kuklast ja kiirgus kogu kehasse. Põrand tema all vappus ja kõikus. Külm. Tal oli nii pagana külm. Ja tema ninasõõrmetesse tungis tugev uriinilehk. Nagu avalikus käimlas.
Jilliani suus oli hapukas maitse. Okse? Kas ta oli end täis joonud? Kas sellepärast valutas tema pea ja kõik tema ümber käis ringi?
Iiveldushoogu alla surudes sundis Jillian end silmi avama ja vaatas täielikku pimedusse, sellisesse, mis teda lapsena hirmutanud oli ja mida ta praegugi kartis.
Kus ta on? Jillian püüdis pead tõsta ja ringi vaadata, kuid peaaegu minestas peast läbi sööstva valu tõttu.
Ära liiguta. Ta hingas ettevaatlikult sisse. Ja siis uuesti. Just nii. Lihtsalt hinga.
Püüdes neelatamiseks piisavalt sülge koguda, sai Jillian aru, et vastik maitse tuleb mingist tabletist, mis tema huulte ja alumiste esihammaste vahele pistetud oli. Ta sülitas tableti välja, kuid kui uus valulaine ta haaras, mõtles ta, kas oli äkki vea teinud. Ehk oli see aspiriin olnud.
Jillian üritas taas pead selgeks saada. Kas ta oli pea kuidagi ära löönud? Kukkunud? Aga miks lamab ta uriini järgi lehkavas õlehunnikus? Milleski, mis näis olevat mingit sorti liikuv sõiduk? Mingi veoauto?
Otsustades selle järgi, kui kõva müra auto tekitas, pidi see üsna suur sõiduk olema.
Seekord ettevaatlikumalt liigutades nihutas Jillian end ja võttis mugavama asendi. Tema käed rippusid raskelt allapoole. Naine liigutas jalgu, kuid tõmbas need tagasi, kui tema vasak säär õlgede vastu puutus. Tundus, justkui oleks keegi seda korduvalt jäänoaga torganud. Ja need polnud ainult tema vasak säär ja pea, mis valu tegid. Kogu ta keha tuikas.
Mis