Röövitud. Lori L. Harris

võttis Jillian selle üles ja toetas selga, aheldatud käsi süles lebamas.

      Kõverat orki pöidla ja kahe esimese sõrme vahel hoides kasutas ta kaht teist näppu lukuaugu asukoha kindlaks tegemiseks ning üritas siis kohmaka liigutusega orki edasi lükata ja lukku avada. Ta jätkas seda isegi siis, kui tema sõrmed olid külmast ja valust tuimaks muutunud.

      Auto vähendas kiirust, et lohinal paremale pöörata. Kõik näis ühekorraga kriiksuvat ja liikuma hakkavat – metallist katus, puidust sein Megani kõrval, põrandalauad Jilliani all. Hinge kinni hoides ootas Jillian, et auto kiirust lisaks. Kui see viimaks juhtus, ei sõitnud auto siiski eriti kiiresti. Kas nad peatuvad?

      Paaniliselt vahetas Jillian asendit ja lükkas metallorgi alla. Äkki lukk klõpsatas ja käeraud libises vaikse kõlksatusega maha.

      Jillian tõusis otsekohe põlvili. Kui ta käe Megani käeraua poole sirutas, keeras õde külge.

      „Megan, ärka üles!”

      „Jilly?”

      „Ma olen vaba,” ütles Jillian. „Me peame sind ka lahti saama.”

      Megan püüdis istuli tõusta, kuid kaotas kohe tasakaalu ja kukkus õlgedele tagasi. Kui ta uuesti istukile tõusta tahtis, peatas Jillian ta. „Võib-olla on parem, kui sa ei üritaks mind aidata.”

      „Tee ruttu.”

      Jillian oli oodanud, et teine katse õnnestub paremini, kuid mõistis varsti, et edu esimese juures oli vaid puhas õnn. Ta torkas metallitüki luku sisse.

      Äkki taas pidurdades keeras auto järsult vasakule ja hakkas kõikuma, justkui sõidaks rööpmelisel teel.

      Tasakaalu kaotades vaarus Jillian ettepoole, kuid paiskus siis taha tagasi pea ja parema õlaga vastu võreseina kukkudes. Auto vähendas kiirust, pidurid krigisesid ja rattad keerlesid pehmes liivas või poris, enne kui viimaks seisma jäid.

      Niipea kui auto peatus, sirutas Jillian taas käe Megani randme järele.

      „Miks nad seisma jäid?” pomises Megan.

      Jillian esitas endale luku kallal vaeva nähes sama küsimuse. Kas nad peatusid ainult ajutiselt? Ehk selleks, et end kergendada? Et teed kontrollida?

      Kaks sekundit hiljem jäi mootor seisma. Järgnenud vaikuses kõlas kabiinis mängivast raadiost kantrimuusikat.

      Avanes õli järele kriiskavate hingedega uks. Jillian kuulis korraks mehehäälte kõminat. Ta ootas vaikselt, kas ka teine uks avatakse.

      Ta hüples ühelt mõttelt teisele. Mida ta tegema peab? Ja kuidas? Ja millal? Ta oli käerauda esimese takistusena nähes selle avamisele nii keskendunud olnud, et polnud järgmisele sammule mõelnudki.

      Jillian otsis mõni minut varem avatud käerauda. Ta leidis selle ja tõmbas enda juurde. Kas tal on julgust see taas käe ümber panna?

      Megan ja Jillian võpatasid, kui kabiiniuks äkki paugatas. Jillian keerutas ruttu Megani käerauda, kuni leidis luku, kuid kumbki naistest ei rääkinud.

      Umbes minuti pärast kuulsid nad rütmilist heli, mille päritolu Jillian tuvastada ei suutnud. Aga mis vahet seal oligi, mida mehed tegid? Tähtis oli Megan vabaks saada.

      Aga kuidas jääb teel olnud naisega? Mis siis, kui ta veel elus on? Kui ka tema on ahelaisse pandud, nagu Jillian oletas, pole tema vabastamiseks aega.

      Aga kuidas nad saavad ta maha jätta?

      Heli, mis umbes minutiks vaikinud oli, hakkas taas õuest kõlama. Megan kuulatas. „Oh jumal… nad kaevavad. Miks?”

      Jillian püüdis küsimust ignoreerida. Vastus oli liigagi selge.

      „Jilly?”

      „Ära mõtle sellele.” Kuid nüüd, mil Jillian heli päritolu teadis, ei suutnud ta seda enam eirata. Kas see oli nende peatumise põhjuseks? Kas naine on surnud ja nad kavatsevad ta maha matta?