Miller vaatas õues paremat positsiooni otsivaid avaliku sõna töötajaid ja tegi ebamäärase grimassi, mis võis samaaegselt väljendada nii põlgust kui üleolekut. „Mingi piirini on lekitamine ohjatav, edasi tuleb miskit nõiajahi-laadset…” Ta viipas kaitsepolitseinikud endale järgnema ja laskus keldrikorrusele.
„Me oleme siin püüdnud olukorda säilitada nii muutumatuna kui võimalik,” kommenteeris Miller käigult. „Kuna tegemist on Kaitseministeeriumiga ärisuhetes oleva ettevõttega, siis laekus info meile tegelikult juba poolest ööst. Nad ise said toimunust teada paar tundi varem, kui turvateenistus teostas rutiinset vahetusekontrolli ega saanud siinselt objektilt enam tagasisidet.” Ta jäi seisma ja pöördus Johanseni ja Kivinurga poole. „Ma ausalt öelda natuke imestan, et kohal olete teie, mitte sõjaväepolitsei.”
„See on jah KAPO rida,” ütles Kivinurk. Föderaalses jõustruktuuride rägastikus oli välja kujunenud tava, et ühe ministeeriumi alluvuses olevate asutustega seonduvaid uurimisi viisid läbi teise ministeeriumi talitused. „Mis muidugi ei tähenda, et siin õige pea ei kiha kaitseminni inimestest. Ilmselt tuleb Teabeamet…”
Trepimademel väikeses eesruumis lamasid põrandal kahe turvamehe ja ühe erariides noormehe surnukehad. Kollased torbikud tõendusmaterjalide pildistamiseks vajalike järjekorranumbritega olid kehade kõrval. Kohalikud olid põrandale vedanud kontuurid, ilmselt oli juba võetud DNA-proove, tehtud pilte, otsitud näpujälgi. See oli muidugi tore, kuid ei lugenud midagi – kõik asitõendid tuli igal juhul dubleerida, KAPO protseduur nõudis. Seeläbi kontrolliti ühest küljest kohaliku politsei tööd (asjaolu, mis ei teinud neid kriipsugi populaarsemaks, aga samas polnud see ka mingi publiku lemmiku konkurss) ja kui nad suudavad kohapeal tuvastada veel asitõendeid, mis ehk kohalikel märkamata on jäänud, siis oli see muidugi täiendav töövõit. Edasi hakkab KAPO tegema põhjalikku andmetöötlust, ristvõrdlusi läbi oma andmebaaside, millele kohalikul politseil polnud ligipääsu, sest need sisaldasid riigisaladustega seonduvat infot.
Johansen asetas enda käes olnud väikese kohvri turvameeste töölauale.
„Me võime sama hästi ka siitsamast alustada,” ütles ta kummikindaid kätte tõmmates Kivinurgale. „Sa vaatad edasi?”
Kivinurk noogutas ja sisenes koos Milleri ja paari tehnikuga järgmisest uksest. Tehnik, kes koos Johanseniga eesruumi jäi, klõpsis juba usinasti pilte.
Johansen kükitas ja silmitses erariides noormehe surnukeha. Nägu oli rahulik, lasust pähe oli jäänud kõrbenud servadega auk otsaesisele. Ta keeras ettevaatlikult noormehe pead: kuklas ei olnud väljumishaava. August otsaesisel oli valgunud välja koevedelikke ja vähesel määral verd, kõrbemisjäljed ei olnud tahmased. Ründajad olid kasutanud väiksema võimsusega kaasaskantavaid laserrelvi. Fakt, mis asetas nad kuritegeliku maailma toiduahelas võrdlemisi kõrgele positsioonile. Igal juhul olid nad hästi varustatud.
Tehnik tuli lähemale biokeemilise skänneriga ja suunas selle noormehe surnukehale. Johansen tõusis ja silmitses üle tehniku õla skänneri ekraani. Andurid registreerisid erinevaid kemikaalide jääke. Järgmise asjana asutas tehnik end proove koguma steriilsest pakendist võetud absorbeerivast materjalist otsaga pulkadega: proovide võtuks surnukeha näolt, kaelalt, eraldi suust ja ninaavadest, kõrva seest ja tagant kulus neid terve peotäis. Lisaks lõikas tehnik väikesesse kilekotikesse noormehe juuksesalgu ja teise samasugusesse kraapis tema küünealustest materjali. DNA ja kemikaalijääkide analüüs. Kõik proovid hoolikalt tähistanud, pakkis tehnik need kohvrisse. Turvameeste surnukehadel olid analoogsed vägivalla tundemärgid.
Sellal kui tehnik kordas protseduure turvameeste surnukehade juures, pööras Johansen oma tähelepanu meeste töölauale. See oli lagedaks tehtud. Ei pabereid, ei elektroonilisi vidinaid. Arvuti korpus vedeles õnnetult põrandal – kõvaketas oli sellest eemaldatud. Laua sahtlid olid samuti tühjad.
„Kohtumeditsiiniüksus on juba kogu kola kokku korjanud,” ütles Kivinurk tagasi eesruumi tulles.
Teda saatsid prefekt Miller ja ülemõõduline mees, kelles Johansen tundis ära ühe EstSofti juhtidest. Ta lasi mõttes silme eest läbi varahommikuse, KAPO peakorteris alanud ja seejärel sõidu ajal jätkunud kiire infovahetuse. Andreas Krahl oli tõusev täht ärimaailmas, mis nautis pärast 1990. aastate alguses toimunud liberaalseid poliitilisi muutusi kõikvõimalikes eluvaldkondades raha kokku kühveldamist. Koos kahe sõbraga tudengipäevil ühiselamus asutatud programmeerimisfirmast oli kasvanud piirkonna suurimaid IKT-sektori tegijaid.
„Mis sealpool toimub?” päris Johansen.
Kivinurk osutas eesruumi põrandal lamavatele surnukehadele. „Suht sama seis. Kokku seitse tükki. Kõigil laserrelvade tekitatud haavad. Lisaks rohkem või vähem surmavatele tabamustele kehapiirkonnas on justkui kohustuslikus korras igaüht pähe tulistatud. Ei tea – võibolla on nad selle linnalegendi ohvrid, et me oskame surnute ajudest ka infot kätte saada…” Viimaste sõnade juures kõõritas ta korraks Milleri ja Krahli poole, kuid neilt ei tulnud mingit reaktsiooni. „Hakkas sul siin midagi silma?”
„Neid kolme on tulistatud vaid ühe korra – samamoodi pähe,” ütles Johansen. „Skänner tuvastas mingi kemikaali jääke. Ma pakuks välja, et ründajad kasutasid uimastavat gaasi. Labor näitab täpselt, mida nimelt.”
„Sealtpoolt tuvastasid tehnikud mitmeid DNA-näidiseid. Kohalikel on enamik neist juba samuti olemas, nad on jätnud oma tähised kõigile, välja arvatud ühele. Näpujälgi on samuti usinasti kogutud.”
Johansen silmitses paar sammu eemal seisvat Andreas Krahli, kes püüdis kõigest väest mitte surnukehade poole vaadata. Tema näoilme väljendas vastikust ja tundus, nagu soovinuks ta kõigest väest välja värske õhu kätte saada. Miks ka mitte? Lõppude lõpuks olid need siin tema inimesed.
„Härra Krahl,” pöördus Johansen EstSofti juhi poole. „Kas te oleksite nii kena ja tuleksite meiega kaasa? Meil oleksid teile mõned täiendavad küsimused.”
Suur mees noogutas, ilmselgelt kergendust tundes, et laipadest kaugemale pääseb.
*
Nad olid endid sisse seadnud politseijaoskonna konverentsiruumis, millest suurema osa hõivas ovaalne laud. Politseiülem Miller laskis tuua kohvi ja suupisteid, pomises vabandusi papist topside üle, mida serveerimiseks kasutati, ja luges assistendile sõnad peale, et neid ei segataks.
„On teil mingi teooria, mis seal juhtuda võis?” küsis Krahl Johanseni ja Kivinurga poole pöördudes.
Johansen silmitses õhukese tahvelarvuti ekraani, kus oli avatud juhtumi toimik: lühikokkuvõte seni teada faktidest, fotod, kohtumeditsiini üksuse poolt võetud proovide nimekiri, mille iga rea juurde oli kirjutatud prognoos tulemuste laekumise kohta. Ohvrid olid kõik identifitseeritud; SATT, spetsiaalne suurandmete töötlemise tarkvara, õigupoolest õppimisvõimeline nii-öelda proto-tehismõistus, mille naljahambad olid Orwelliks ristinud (Just taoliste asjadega tegeleb ju tellimuse võitmise korral ka EstSoft, mõtles Johansen…) tormas parasjagu ristpistes läbi kõigi avalike, privaatsete ja erinevaid salastatuse tasemeid hõlmavate andmebaaside ning oli genereerinud nende kohta lühiprofiilid ja põhjalikumad taustauuringud. Lisaks oli seal veel nimekirjade kaupa küsimusi vajadusel veelgi põhjalikumaks taustauuringuks. Kogu eriteenistuse käsutuses olev masinavärk otsis seoseid teiste juhtumitega. Toimik kasvas sekundite ja minutitega. Ja nagu Johansen märkas, kasvas informatsioon, millele temal juurdepääsuluba puudus, suhteliselt kiiremini.
„Tegelikult sooviksime kõigepealt teie käest kuulda, mis te ise asjast arvate,” ütles Johansen. „Millega täpsemalt teie firma siin tegeleb, kes võiks teid rünnata? Konkurendid? Mõni kuritegelik rühmitus? Endine töötaja, kes on mingil põhjusel kibestunud ja otsib kättemaksu? Sellest infost oleks kasu ja me saaksime hakata juhtlõngadega tööle.”
Krahl lükkas närviliselt sõrmedega läbi juuste, rüüpas suure lonksu kuuma kohvi ja pööritas silmi.
Ta raputas pead. „See on selge hullumeelsus!” ütles ta pärast pausi. „Me ei ela ju ometigi enam kaheksakümnendatel ja üheksakümnendatel, kui jõugud omavahel territooriume ja mõjuvõimu jagasid ning valimatult üksteist ja