Kas see võiks probleem olla? Ilmselt mitte. Kui kõik läheb plaanipäraselt, ei jõua mees temas ohtu aimata, veel vähem rünnata teda niisuguse lähivõitluse relvaga nagu kirves.
Ta peatus maja ees, hingas välja, keskendus mõne sekundi ja läks ümber majanurga.
Teda nähes paistis mees pehmelt öeldes üllatuvat. Ta alustas küsimust, mis naise arvates võis olla soov teada saada, kes ta on, võib-olla see, mida ta seal keset Jämtlandi mägesid teeb, kas mees saab teda millegagi aidata.
Sellel polnud mingit tähtsust.
Naine ei osanud rootsi keelt ja mees ei saaks iialgi vastust.
Summutiga püstol köhatas ühe korra.
Mehe liigutused lakkasid paugupealt, otsekui oleks keegi filmi seisma jätnud. Siis libises kirves ta käest maha, põlved nõtkusid vasakule, kere vajus paremale. Mehe kaheksakümmend kilo kukkus summutatud mütsatuse saatel vastu maad. Ta oli juba surnud, süda kuulist läbistatud, kui ta kukkus, otsekui oleks keegi ta enam-vähem küljeli maha paisanud.
Naine astus mõne sammuga laiba juurde, jäi harkisjalu selle kohale seisma ja sihtis rahulikult mehele pähe. Üks lask meelekohta, vasakust silmast kolme sentimeetri kaugusele. Ta teadis, et mees on surnud, kuid tulistas talle veel ühe lasu pähe, eelmisest umbes sentimeetri kaugusele.
Ta torkas Beretta taskusse ja mõtles, kas peaks maas oleva verega midagi ette võtma või laskma loodusel selle eest hoolt kanda. Isegi kui keegi surnud mehest puudust tunneks ja siia väikesesse mägihütti teda otsima tuleks, ei leiaks nad laipa eluilmaski. Veri näitaks, et temaga on midagi juhtunud, aga see oleks ka kõik. Isegi kui nad kõige halvemat aimaksid, ei leiaks nende kahtlused iialgi kinnitust. Mees oleks igaveseks kadunud.
„Issi?”
Naine tõmbas taas relva välja, ise samal ajal ringi keerates. Tema peast käis läbi üksainus mõte.
Laps. Lapsi ei pidanud olema.
Ta vabises. Natuke kergelt. Õlad ja pea. Kummaliselt, sest ta ei suutnud liigutust unenäoga kokku viia. Kas ta üldse nägigi und? Vähemasti mitte tavalist unenägu. Tema peos ei olnud väikest kätt. Ei mingit halastamatult liginevat kohisevat mühinat. Ei mingit kaosekeerist. Aga ta pidi und nägema, sest keegi ütles tema nime.
Sebastian.
Aga kui ta nüüd und nägi, milles ta sugugi kindel ei olnud, siis oli ta unenäos vähemalt üksi. Üksinda pimeduses.
Ta lõi silmad lahti. Vaatas otse kellegi teise silmadesse. Sinised. Nende kohal tumedad juuksed. Lühikeseks lõigatud. Sassis. Allpool sirge väike nina ja naeratav suu.
„Tere hommikust. Anna andeks, aga ma tahtsin su enne üles ajada, kui ära lähen.”
Sebastian ajas ennast pisut vaevaliselt küünarnukkidele. Teda äratanud naine paistis oma pingutuste tulemusega rahul olevat ja läks voodi jalutsisse, jäi täissuuruses peegli ette seisma ning hakkas peegli kõrvalt väikeselt riiulilt võetud kõrvarõngaid kõrva panema.
Sebastiani uni oli nagu peoga pühitud. Selle asemele ilmusid mälupildid eilsest.
Gunilla, 47, meditsiiniõde. Nad olid paar korda Karolinskas kohtunud. Eile oli Sebastian teinud sinna oma viimase visiidi, pärast olid nad koos sealt ära tulnud, linna peale, Gunilla poole koju. Üllatavalt hea seks.
„Sa oled üleval.”
Sebastian adus, et nendib ilmselget tõsiasja, aga praegune olukord oli niisugune, mida tal ei olnud kõige meeldivam läbi elada. Jääda alasti võõrasse voodisse lebama, samal ajal kui naine, kellega ta osa ööd koos veetis, on täiesti riides ning valmis päeva alustama. Enamasti oli tema see, kes esimesena üles tõusis. Tavaliselt kõige meelsamini oma ajutist partnerit äratamata. Ta tahtis nii. Mida vähem tal oli vaja nendega enne lahkumist rääkida, seda parem.
„Ma pean tööle minema,” andis naine teada ja heitis peeglis kiire pilgu Sebastiani poole.
„Mis asja? Praegu?”
„Jah. Praegu. Ma olen niigi natuke hiljaks jäänud.”
Sebastian naaldus paremale ja võttis öökapilt oma käekella. Mõni minut puudus poole üheksast. Gunilla oli kõrvarõngad kõrva saanud ja pani kaela peenikese hõbeketi. Sebastian vaatas teda umbusklikult. Neljakümne seitsme aastane ja elab Stockholmi kesklinnas. Nii naiivne ja lihtsameelne ei tohiks küll ükski inimene olla.
„Oled sa peast segi?” küsis Sebastian ennast poolistukile upitades. „Sa kohtusid minuga eile. Ma võin ju pool korterit tühjaks teha ja jalga lasta.”
Gunilla kohtas peeglis tema pilku. Naise huulil oli kerge muie.
„Kas sa kavatsed pool korterit tühjaks teha?”
„Ei. Aga ma oleksin niimoodi vastanud ka siis, kui seda kavatseksin.”
Gunilla oli oma ehted paika saanud, heitis peeglisse viimase pilgu ning naasis voodi juurde Sebastiani poolele. Ta istus voodiservale ja pani käe mehe rinnale.
„Ma ei kohtunud sinuga eile. Ma käisin eile sinuga väljas. Aga mul on töö juures sinu kohta kõik andmed olemas. Nii et kui sa teleka minema viid, siis ma tean, kust sind kätte saada…”
Sebastiani peast käis hetkeks läbi mõte Ellinorist, ent ta peletas selle eemale. Nagunii on ta varsti sunnitud tollele üksjagu aega ja energiat pühendama. Gunilla tegi nalja. Sebastianil oli see eilsest meeles.
Naine naeratas tihti.
Teda oli kerge naerma ajada.
Õhtu oli olnud tore.
Gunilla kummardus kiiresti ja andis Sebastianile suu peale musi, enne kui too reageerida jõudis. Seejärel tõusis ta püsti. Magamistoa suletud ukse poole minnes lausus ta:
„Küll Jocke sul silma peal hoiab.”
„Jocke?” Sebastian otsis mälust mõnda Jocket, keda naisega seostada. Keegi ei meenunud.
„Joakim. Minu poeg. Kui tahad, võid koos temaga hommikust süüa, ta on üleval.”
Sebastian vaatas talle üksnes otsa. Ta ei saanud sõnagi suust. Kas Gunilla mõtleb seda tõsiselt? Poeg? Kodus? Kui vana ta on? Kui kaua ta on kodus olnud? Terve öö? Sebastianile meenus, et nad ei olnud eriti tagasihoidlikud olnud.
„Aga nüüd ma pean tõesti minema. Aitäh eilse eest.”
„Ole ise tänatud,” sai Sebastian üle huulte, enne kui Gunilla magamistoast väljus ja ukse enda järel kinni pani. Sebastiani pea vajus taas patjadele. Ta kuulis, kuidas Gunilla kellelegi – ilmselt pojale – head aega ütles, ja siis seda, kuidas veel üks uks sulgus. Korteris võttis maad vaikus.
Sebastian ringutas.
Valu ei olnud.
Viimastel nädalatel ei olnud valu olnud, ent ta nautis endiselt tunnet, et saab oma keha valutult liigutada.
Natuke rohkem kui kaks kuud tagasi oli teda pussitatud. Sääremarja ja kõhtu. Seda tegi Edward Hinde, psühhopaat ja sarimõrvar. Pärast haavatasaamist tehti Sebastianile kohe operatsioon ja kõik oli hea paistnud, isegi väga hea, aga siis tekkisid komplikatsioonid. Tema punkteeritud kopsukelmes oli rohkem kui nädal aega olnud dreen. Kui see ära võeti, sai ta teada, et tervenemine on ainult aja küsimus. Aga siis tuli põletik ja rinnaõõnde kogunes vedelikku. Nad torkasid talle jälle augu sisse. Imesid tühjaks ja õmblesid uuesti kinni. Talle anti juhtnöörid ja kodused harjutused. Liiga palju ja liiga tüütud, et neid täita. Võib-olla sellepärast ta kopsupõletikku jäigi. Võib-olla oleks nagunii jäänud. Igatahes nüüd on ta paranenud. Eilsest alates terveks tunnistatud.
Keha oli taastunud, kuid Hinde juhtum naasis ikka ja jälle tema mõtetesse.
Osalt sellepärast, et Hinde maksis kätte niimoodi, et laskis tappa naisi, kellega Sebastianil oli olnud seksuaalsuhe. Loomulikult ei olnud Hinde ise saanud mõrvu toime panna, kuna istus alates 1996. aastast Lövhaga vangla kinnises osakonnas luku taga. Sebastian oli ise selle eest hoolt kandnud, et ta sinna pandaks. Ent ühe oma osakonna koristaja abiga oli tal siiski õnnestunud osa kättemaksust