mis panevad meele vabalt assotsieerima, on otsekui depressioonitabletid, mis elavdavad masendunud ja lukustunud meelt. Raamatu harjutuste osast leiad visualiseerimisharjutuse, mille abil saad uurida oma täiskasvanuea meelispaiku. See harjutus aitab sul meelt lõdvestada ja vabamalt assotsieerida.
MILLISENA ME ENNAST NÄEME?
Uskumused loovad minakontseptsiooni ehk minakäsituse, ettekujutuse iseendast. Minakontseptsioon pole seesama, mis mina. Võime näha ennast peeglist, aga me ei ole see peegelpilt. Minakontseptsioon on meie meeles olev kujutlus enesest. Meil on seda parem enesetunnetus, mida paremini vastab minakäsitus meie tegelikule minale.
Minakäsitus võib olla moondunud, nii nagu teisedki kujutlused. See võib moonduda mitmel viisil. Me võime kujutleda ennast paremana või halvemana, kui me tegelikult oleme. Võib-olla ei taha me mõnda asja eneses näha. Võib-olla tahame näha ennast sellisena, nagu me tegelikult ei ole. Võib-olla on meil raske näha enese tervikpilti. Minakontseptsioon on muutlik, headel päevadel võib meil olla enesest parem ja halbadel päevadel halvem ettekujutus.
Me võime näha teisi inimesi ülekohtustena ja ennast tagakiusatuna. Võime näha ennast maailma või ülekohtuse elu ohvrina. Ülemuse, abikaasa või sõbra ohvrina. See on osa minakontseptsioonist. Me ei näe alati asjade tegelikku olemust. Näeme asju nii, nagu tahame neid näha, näeme ennast ja maailma nii, nagu oleme harjunud nägema.
Minakontseptsioon moodustub lapsepõlves peegeldamise kaudu. Kui lähedased ja teised inimesed annavad meile signaale selle kohta, missugused me oleme, kujundame selle põhjal välja oma minakäsitluse. Kui meid peegeldatakse negatiivselt ja ebameeldivalt, kujuneb välja negatiivne minakäsitus. Positiivse ja heakskiitva peegelduse põhjal saame endale hea, terve minakontseptsiooni. Kui meid peegeldatakse aga liiga positiivselt, siis kujuneb meil enese kohta liialdatult positiivne käsitus. Liiga hea ettekujutus iseendast võib inimesele olla niisama kahjulik kui liiga halb minakäsitus.
Lapsepõlvekogemuste tõttu oleme kõik nartsissistlikult haavata saanud. Seetõttu võib öelda, et meil kõigil on oma tugevam või nõrgem nartsissistlik külg. Meie nartsissistlik külg haavub, kui selle nartsissistlikke vajadusi ei rahuldata soovitud viisil. On olemas kahesugust nartsissismi: paksunahalist ja õrnanahalist. Paksunahalist nartsissisti ei näi mitte miski puudutavat. Õrnanahalist näivad aga haavavat päris väikesedki asjad. Meis võib olla osa mõlemat liiki nartsissismist.
Meie nartsissistlik külg ei „armasta” ennast, vaid enda loodud ettekujutust iseendast, mis ei ole tegelikkusega kooskõlas. Meis peituv nartsissist püüab luua endast suurepärast pilti teiste inimeste jaoks, ta otsekui vaatab ennast kõrvalise isiku silmadega. Ta imetleb seda pilti, aga ei oska armastada tõelist iseennast, sest see on tema enda eest peidus. Ta tahab, et teised teda imetleksid ja kadestaksid.
Inimese nartsissistlik osa näeb iseendast vaid sedasama väliskesta, mis on nähtav teistelegi inimestele. Inimese see külg ei näe oma tegelikke vajadusi ega söanda vaadata sügavamale endasse. Nähes iseenesest vähe midagi muud peale enda loodud väliskesta, ei taha ta, et teisedki pealispinnast sügavamale näeksid.
Nartsissistlik külg varjab meie tõelist mina. See keskendub endast välise kujutise loomisele, selmet kuulata oma tegelikke vajadusi. Oluline tundub ainult see, mis upitab inimese nartsissistliku osa tähtsust ja parandab selle ettekujutust teiste silmis. See külg meis ei tunne siirast huvi teiste inimeste vastu. Teistel inimestel on meie nartsissistliku osa jaoks ainult väline väärtus, neil on tähtsust vaid juhul, kui nad parandavad me nartsissistlikku välispilti. See, kuidas asjad välja paistavad, on tähtsam kui nende olemus.
Nartsissistlikult häirunud inimese imetlemine üksnes tugevdab tema väärdunud minakontseptsiooni, see ei toeta tema eneseusaldust ega muuda tema minakäsitust realistlikumaks. Imetlemine ei aita tal ennast aktsepteerida, see vaid tugevdab tema väärastunud ettekujutust iseendast. Ta kasutab oma energiat oma väärastunud minakäsituse tugevdamiseks. Tema eesmärk ei ole tõeline eneseareng, vaid parema ettekujutuse loomine endast nii teiste kui ka iseenda jaoks.
Inimene on seda harmoonilisem ja tasakaalukam, mida lähemal teineteisele on tema tegelik mina ja tema hinges elav minakäsitus. Ja mida kaugemal on need teineteisest, seda rohkem on inimene nartsissistlikult häirunud ning seda kergemini nartsissistlikult haavatav.
Nartsissist on hell kriitika suhtes, sest see haavab ja lõhub tema tegelikkusega vastuolus olevat minakontseptsiooni. Ta teeb kõikvõimaliku, säilitamaks soovitud ettekujutust iseendast. Kui ta on loonud enesest eduka inimese ettekujutuse, siis ei talu ta mingit vihjet sellele, nagu poleks ta edukas. Kui ta kujutleb end ebatavalise, erilise inimesena, siis haavab tema minakäsitust iga viide tema tavalisusele. Ta samastub oma minakontseptsiooniga ega taju, et tegelik mina ja ettekujutus endast on erisugused.
Nartsissistlik minakäsitus luuakse liialdatud kompensatsioonina negatiivsele ettekujutusele iseendast, mida ei suudeta aktsepteerida, ja raskesti talutavatele tunnetele, mida negatiivne minakäsitus põhjustab. Nartsissist loob endast eriti positiivse ja eduka ettekujutuse, millega ta püüab samastuda. Kui samastumine õnnestub, tunneb ta ennast edukana ja suudab unustada negatiivse ettekujutuse endast. Negatiivse minakontseptsiooniga samastudes näeb nartsissist ennast võimendatult negatiivses valguses ning peab ennast täiesti tühiseks ja läbikukkunuks. Seda kogemust püüab ta aga igal võimalikul viisil vältida, sest niisugune tundeelamus oleks talle talumatu.
Nartsissist ei suuda käsitleda oma ebaõnnestumisi ja tähtsusetuse kogemist, sest need oletatavasti kinnitaksid tema negatiivset minakontseptsiooni. Need tunded oleksid talle ka liiga rasked kanda. Ta püüab tugevdada oma positiivset minakäsitust ja keskenduda selle ülesehitamisele, et poleks vaja näha teistsugust, ebameeldivana tajutavat ettekujutust iseendast.
Kujutle kaht peeglit, mis mõlemad annavad moonutatud pildi nende ette astujast. Lõbustusparkides on selliseid moonutavaid peegleid. Üks peegel suurendab ja tekitab peegeldatavast objektist hiiglasliku kujutise. Teine vähendab ja näitab objekti väga pisikesena. Mõlemad peeglid valetavad ja moonutavad tegelikkust. Nartsissistil on kasutada ainult need kaks peeglit. Vähendavasse peeglisse ei taha ta pilku heita, küll aga imetleb meelsasti teise peegli pakutavat võimendatud kujutist iseendast.
Nartsissistile ei ole lapsepõlves osaks saanud asjakohast, piisavalt positiivset ja tõepärast peegeldust. Seepärast kujunes tema minakontseptsioon vääraks, ühelt poolt liiga negatiivseks, teiselt poolt liiga positiivseks. Arvatavasti leidis ta lapsena ise mingi mooduse, kompenseerimaks negatiivset ettekujutust enesest. Näiteks koolis hästi toime tulles võis ta kompenseerida kodus saadavat negatiivset ettekujutust endast.
Ennekõike on oluline, et lapsel kujuneks realistlik käsitus iseenesest, oma võimetest, oskustest ja iseloomuomadustest. Kui laps ei ole tegelikult võimekas, aga talle antakse mõista, nagu oleks ta seda, kujuneb tal väärastunud minakontseptsioon. Niisamuti väärastub minakontseptsioon siis, kui laps on tegelikult võimekas, aga talle antakse mõista, et ta ei ole seda. Ühel juhul on ettekujutus enesest liiga hea, teisel juhul liiga halb.
Minakontseptsiooniga seostuvad meid ennast puudutavad uskumused. Kui me sündisime, polnud meil veel ettekujutust iseenesest. Me ei teadnud, missugused me oleme. Me ei sündinud ka koos oma uskumustega. Võtsime omaks teiste inimeste uskumused meie kohta. Kui me vanemad, õed-vennad või õpetajad pidasid meid mingisugusteks või uskusid meid olevat mingisugused, siis kohtlesid nad meid sellele vastavalt teatud viisil. Teiste inimeste käitumine vahendas meile nende uskumusi ja ettekujutusi meie kohta.
Meid õpetati žestide, näoilmete, pilkude, liigutuste, sõnade, hääletooni, hääle valjuse ja varjundite ning vaikimisega seda, missugused me nende meelest oleme. Kui meile edastati nõudmistega sõnumeid, et me pole küllalt head, kui me pole alati usinad, siis hakkasime neid sõnumeid uskuma. Ennekõike vanemate käitumisega teavitati meid, missugused me oleme, ja lastena võtsime need ettekujutused enda kohta omaks.
Laps tuleb paremini toime siis, kui võtab omaks kasvukeskkonna uskumused. Ta kohaneb paremini ümbritsevate oludega, kui taotleb kooskõla oma keskkonnaga. Väike laps kulgeb pigem pärivoolu ümbritsevate uskumustega kui vastuvoolu. Muidugi ei teadvusta laps endale, et ta kohaneb uskumustega, vaid see toimub otsekui iseenesest, vastastikmõju olukordades. Me adapteerume ümbruskonnaga,