uskuma teiste uskumusi, et ümbritsevas keskkonnas paremini hakkama saada. Aga kui me oleme hakanud millessegi uskuma, siis võime ka lõpetada sellesse uskumise. Kui otsustasime uskuda, võime ka otsustada mitte uskuda.
Uskumused on aga aja jooksul muutunud isiksuse osisteks, mis otsekui elavad oma elu. Oma uskumustest loobudes peame loobuma oma isiksuse mingist osast. Kui meie minad on põhinenud ekslikel uskumustel, siis peame hakkama oma minasid uuesti üles ehitama.
Meile võib tunduda, et tundelukud on alati olnud osa meist endist, me ei oska määratleda nende sünnihetke. Tundelukud tekivad lapsepõlves ning jätkavad oma eksistentsi me meeles ja kehas ka siis, kui oleme saanud täisealiseks. Nad muutuvad teatud laadi eluteemadeks, mida meil on raske kahtluse alla seada, sest need tunduvad nii tuttavad ja omased. Me oleme ju lugematu arv kordi neid oma mõtetes ja toimingutes korranud. Millal see kõik algas?
Kui mõelda oma nõudlikkuse peale, siis kui kaua oled sa enese vastu nõudlik olnud? Paljude esimene vastus kõlab:
„Alati.” Vastus „Alati” on hea märk selle kohta, et tegemist on tundelukuga.
„Kui kaua oled olnud alistunud, ohvrimeelne või otsinud teiste tunnustust?”
„Alati.”
Tegelikult me ehk polegi alati sellised olnud, aga see tundub nõnda olevat. Tõsiasi on see, et me pole sündimisest saadik sellised olnud. Võib-olla õppisime juba väikese lapsena sel moel oma vanematega toime tulema, aga me pole alati sellised olnud. Me ei sündinud koos oma tundelukkudega, vaid omandasime need vastastikmõjus eeskätt oma vanematega või teiste täiskasvanutega, kes meie eest hoolitsesid (näiteks kasuvanemad või vanavanemad).
Mõte „Alati” ilmneb ka meie suhetes teiste inimestega. Ka siis on enamasti tegemist tundelukkudega. Võime vihaselt süüdistada abikaasat selles, et ta jätab alati oma sokid põrandale või kohvitassi kirjutuslauale või kuidas tal on alati kõik asjad kadunud. Või räägime hoopis, kuidas mõni asi ei toimu mitte kunagi. Ta ei korista mitte kunagi enda järel, ta ei kuula ega mõista mitte kunagi või ei tee mitte kunagi midagi korralikult. Siis on küsimus tavaliselt selles, kuidas meie oma tundelukud mõjutavad meie ettekujutusi teiste inimeste kohta. „Alati” või „mitte kunagi” peab väga harva paika. „Harva” või „sageli” on hoopis tõenäolisem.
Kui süüdistame teist selles, et ta ei tee kunagi midagi, või teeb alati midagi valesti, siis vaevalt see kuigivõrd motiveerib teda oma käitumist muutma. Isegi kui ta püüabki teisiti toimida, oleme oma süüdistustega teda kohe jälle laisaks või saamatuks tembeldamas, sest oma meeles oleme juba loonud üldistused „alati” ja „mitte kunagi”. Julgustamine, kiitmine ja innustamine ehk positiivne tagasiside ja premeerimine motiveerivad teisi inimesi hoopis paremini oma käitumist muutma kui etteheited, süüdistused või karistused. Isegi koerte karistamise kahjulikkusest on aru saadud, aga näib, et inimeste halvasti kohtlemist peetakse endiselt lubatavaks.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.