paarideks ja suundus oma majakeste poole. Emmal, Ellel ja Maretil ei olnud paraku kuhugi minna. Nad jalutasid randa, kus väikese paadisilla küljes loksus Katrini mehe roheline sõudepaat. Katrin ise oli kiirustanud jälle oma perenaisekohuseid täitma ja Emma ei teadnud, kas tal üldse paarilist on, kui teda vaja peaks minema.
Pärast jaanipäeva olid ilmad hakanud vähehaaval soojemaks minema ja laagri esimeseks päevaks oli suvesoe juba peaaegu kohal. Mere poolt puhus küll jahedat tuuleõhku, kuid mõne varjulisema põõsa veeres võis juba vabalt päikest võtta. Naised leidsidki kena murulapi, mida merelt puhuva tuule eest varjasid lopsakad kibuvitsapõõsad, panid oma tekid maha ja sirutasid ninad päikese poole.
„Küll on mõnus,” rõõmustas Maret, „ometi ükskord saab tõelist suvesooja nautida. Ma igatsesin seda juba nii väga .”
„Sa peaksid siis lõunamaale elama minema,” pomises Emma silmi avamata.
„Ei, päris elada ma seal ka ei tahaks. See tüütaks ära. Vaata, kui head on liiga palju, siis ei oska seda enam hinnata. Aga mingi kuu või paar võiks kuskil soojal maal vedeleda küll, sel ajal, kui meil siin on külm ja pime, ja siis jälle koju tagasi tulla.”
„Minul hakkaks nii vist igav,” arvas Emma. „Oma kodus on ikka midagi nokitseda või aias toimetada, päev möödub lennates. Ja süda ei valuta ka, et oled niisama jõude istunud. Kuskil huvireisil käia, sellest saan ma veel aru. Noh, ma mõtlen, et tutvuda kohaliku eluga, käia ekskursioonidel ja nii. Aga lihtsalt vedeleda, rannas peesitada … seda ma küll ei viitsiks.”
„Ah, sa, Emma, oled ka üks tüüpiline eestlane. Kogu aeg peab midagi tegema, toimetama ja nokitsema. Võta kergemalt! Puhka ja naudi elu, kuniks teda on! Mis sa rabeled kogu aeg? Ega sind selle eest sügavamale ei maeta,” naeris Elle istuma tõustes. „Näe, keegi juba tulebki!”
Emma ja Maret ajasid end samuti, pooleldi isegi nagu vastu tahtmist, püsti.
Need olid Evelyn ja Taavi, kes, tekid kaenla all ja makk käes, üle lõkkeplatsi nende poole sammusid. Ka kaugemal majade juures oli juba liikumist märgata.
„Olete endale suurepärase koha leidnud,” kiitis Evelyn silmadega ümbrust hinnates. „Siia võiksimegi jääda. Tuul ei puhu peale, aga ometi on mere hõngu tunda. Seda meil just vaja ongi.”
Vähehaaval hakkasid teisedki laagrilised kogunema. Evelyn palus saabujatel endale sobivad kohad valida, nii et moodustuks midagi poolringi sarnast. Ringi keskele asetas ta enda teki ja sellele maki. Kui kursuslased olid kohad leidnud – kes veidi varjulisemas, kes päikselisemas paigas –, palus Evelyn kõigil hetkeks püsti tõusta.
„Enne kui asume stressist vabanema, teeme koos ühe pildi, laagri lõpus teeme uue. Oleme seda stressilaagrites ikka teinud. Neid kaht pilti võrreldes on alati palju imestamist, sest muutused on silmaga märgata. Praegu te ei mõista, mida ma sellega mõtlen, aga laagri viimasel päeval saab kõik selgeks.”
Evelyn sättis nad mere taustale seisma ja tegi esimese klõpsu. Nüüd tahtis muidugi igaüks ka oma mobiiliga pilti teha. Emmal polnud kahjuks sellist telefoni, millega pildistada oleks saanud, ja fotokat polnud ta taibanud ühes võtta. See-eest oli Maret varmalt nõus enda tehtud pildi ka Emmale saatma. Kui pildistamise voor läbi sai, pidid kõik tekkidele pikali heitma, lõõgastuma ja püüdma mitte millelegi mõelda.
„Esmalt keskendume hingamisele. Seda harjutust võite teha alati, kui kipute millegi pärast närvitsema. Ka enne magamaminekut on kasulik kümmekond korda niimoodi hingata. Uni tuleb siis rahulik ja sügav,” soovitas Evelyn.
„Sulgege silmad ja kujutage ette, et tõmbate sisse hingates maa energiat läbi jalgade selgrookanalisse. Energiavoog on rohelist värvi ja liigub mööda selgroogu läbi kogu keha, kuni väljub pealael olevast kroontšakrast. Välja hingates tõmbame universumist eluenergiat ehk praanat jälle kroontšakra kaudu selgrookanalisse ja laseme läbi jalgade maasse. Nüüd on see juba ergavalt valge või kuldne nagu päike, puhastab kogu meie keha ja vabastab meid kõigist negatiivsetest energiatest. Hingame maa energiat sisse, see liigub jälle mööda selgroogu üles ja kroontšakrast välja. Tõmbame praanat kroontšakra kaudu endasse ja laseme läbi selgrookanali jälle maasse. Hingame sisse ja kujutleme, kuidas mööda selgroogu liigub heleroheline maaema energia, hingame välja ja kujutleme, kuidas mööda selgroogu liigub kuldne universumi eluenergia. Hingame sisse … ja hingame välja …”
Emma püüdis vaimusilmas ette kujutada ja tunnetada, kuidas roheline maa energia ja kuldne eluenergia mööda tema selgroogu üles-alla liiguvad. See oli täitsa põnev ja nõudis täit keskendumist. Evelyni hääl oli vaikne, kuid sugestiivne, ning Emma tundis, kuidas pinge kehas andis vähehaaval järele ja hing täitus imelise rahuga. Hakkas kostma lainete laksumist ja lindude vidistamist. Evelyn oli maki mängima pannud.
„Nüüd hingake kõik omas rahulikus tempos ja kujutage ette, et olete üksikul troopilisel saarel. Ilm on ilus, päike paistab, kuid ei ole ka liialt palav, sest ookeanilt puhub pehmet jahutavat tuuleõhku. Just nagu meil siin praegu. Teie ümber on piiritu ookean, mille sügavsinine vesi sillerdab tuhandes päikesekiires. Kusagil ei ole näha maad, aga ärge kartke, te ei ole seal vangis. Iga hetk, kui tahate lahkuda, võite jalad maast lahti tõugata ja lennata just sinna, kuhu soovite, sest olete nii kerge, vaba hirmudest ja muremõtetest. Teid valdab sügav rahu ja piiritu vabaduse tunne.
Vaadake ringi: kui ilus on see saar! Saare keskel kõrguvad majesteetlikud palmid, nende all troopilised põõsad ja imeilusad lilled. Erksavärvilised papagoid lendavad põõsaste vahel ringi ja õhus on tuhandeid kauneid liblikaid. Te tahate saarega lähemalt tutvuda ja hakkate mööda randa edasi minema. Tundke pehmet sooja liiva oma jalgade all, hingake sisse soolast ookeaniõhku ja nuusutage lillede meeldivat kirbet aroomi. Laske need muljed endast läbi …”
Emma kuulas Evelyni monotoonset uinutavat juttu, kujutles ennast troopilisele saarele, lillede, papagoide ja liblikate keskele ning marssis pahkluudeni soojas valges rannaliivas, kui äkki ilmus ei tea kust välja tema oma koer Ronni, kõrvad suurest jooksust rõõmsalt laperdamas. Ronni tegi tiiru ümber perenaise ja tormas Emmat märjaks pritsides vette. Koer sukeldus ja kadus mitmeks minutiks silmist. Jõudmata veel õieti muretsemagi hakata, nägi Emma, kuidas koer jälle lainetest välja ilmus, suur särav merikarp hambus. Ronni tõi oma saagi uhkeldades perenaisele ja tonksas teda kiitust noolides ninaga. Emma silitas ja kiitis koera, kuid Ronni ei jätnud järele, vaid müksis teda aina kõvemini.
„Ära maga,” jõudis Elle etteheitev sosin lõpuks Emmani, „sa hakkasid juba norskama.”
Emma virgus ärkvele. Kas ta oli tõesti tukkuma jäänud ja norskama hakanud? Issand, kui piinlik. Emma keskendus uuesti Evelyni jutule ja pingutas tõsiselt, et mitte taas magama jääda.
„Ja nüüd, kui me lamame pehmel valgel liival, jalad soojas ookeanivees, hingame jälle läbi jalataldade sügavalt sisse ja laseme ookeanihingusel oma keha tervendada. Väljahingamist alustame taas kroontšakrast ja tõmbame endasse elujõudu, mis viib minema kõik meie hirmud, vihad ja süütunded. Hingame veel kord sügavalt sisse kuni kroontšakrani ja kaugemalegi universumisse ning rahulikult välja. Tundke, kuidas kogu teie negatiivsus kaob ja keha muutub aina kergemaks, kergemaks ja kergemaks. Viimane sügav sissehingamine ja rahulik väljahingamine. Kujutlege, et tõusete nüüd püsti. Teie keha on nii kerge, et võite vabalt lendu tõusta. Tõukate ennast maast lahti ning lendate üle metsade ja mägede tagasi siia, meie Parmoja laagrisse.
Enne kui silmad avate, lamage veel veidi rahulikult ja tunnetage seda kohta, kus me praegu oleme. Kui olete valmis, avage silmad ja tõuske istuma.”
Emma avas silmad, tõusis istuma ja vaatas veidi silmi kissitades ringi. Kõik olid kuidagi vaiksed ja ebalevad, natuke uniste nägudega.
„Kui keegi teist meditatsiooni ajal tukkuma jäi,” lausus Evelyn mõistvalt naeratades, „ei ole selles midagi iseäralikku ega taunimisväärset. Seda juhtub alguses ikka. Kui teie meeled muutuvad erksamaks ja visualiseerimine juba harjumuspäraseks, seda enam tavaliselt ei juhtu.” Emmale tundus esiotsa, et Evelyni jutt on mõeldud ainuüksi tema jaoks, kuid veidi ringi vaadates märkas ta kohmetust mõne teisegi laagrilise juures. Hea seegi, et ma polnud ainuke tukkuja, lohutas ta ennast.
Evelyn