Leskede klubi. Armulauamõrv. Eha Veem

Rolfi kutse tuli nii ootamatult. Ta polnud pärast Kalle surma kordagi tantsinud ega teadnud, kas oskaski enam, aga ei saanud Rolfile ometi korvi anda. Emma hirm osutus siiski asjatuks. Rolf oli hea kindel partner, kes keerulisi tantsusamme ei teinud. Mõnel korral, tõsi küll, põrgati kokku teiste paaridega, aga see tuli pigem tantsijate rohkusest või tantsupõranda väiksusest, lohutas Emma ennast.

      Tol õhtul ei tundnud Emma oma naabrimeest äragi, või õieti tundis temas ära endise Rolfi, sellise, nagu ta oli olnud Meeli eluajal – seltskondlik, hea huumorimeelega ja tõeline härrasmees. Saatnud naabrinaise kohale, palus Rolf järgmisele tantsule Elle, tantsitades džentelmenlikult kogu Leskede Klubi järjepanu läbi. Emma ei olnud unustanud nende eesmärki ja püüdis ka kämpingurahval märkamatult silma peal hoida.

      Evelyn kaebas peavalu ja lahkus kohe pärast kontserti. Teinud paar tantsu Liinaga, kadus ka Taavi üpris ruttu silmapiirilt, mis andis Emmale alust arvata, et nende suhted ei ole ehk pelgalt tööalased. Laagri kahe abielupaari käitumine pani Emma tahtmatult muigama. Äsja abiellunud Petersonid lahkusid tantsupõrandalt vaid üürikesteks hingetõmbepausideks, samal ajal kui Jaak ja Helen Teras pidasid vajalikuks üksnes mõne aeglasema loo saatel kerge tantsutuuri teha.

      Õhtu edenedes tekkis Maretile ootamatu austaja naaberlauast: vanem hallipäine härrasmees, keda keegi nende seltskonnast ei tundnud. Tantsupõrandalt naastes teatas Maret õhetades, et mees on endine kohtunik härra Berklund, kes oli ostnud endale hiljuti suvila päris nende oma lähedale, mis andis õdedele Lilleväljadele alust loota, et see suvi võib kujuneda küllaltki vaheldusrikkaks.

      Pepe baari ees lahku minnes olid kõik ühel meelel, et tegemist oli olnud ütlemata toreda õhtuga. Härra Berklund oli lahkelt nõus õed Lilleväljad ja Saima koju eskortima, kuna nad elasid kõik ühes kandis, Emma ja Rolf keerasid kahekesi vastassuunda.

      Nad kõndisid vaikides.

      „Tead, ma mõtlesin, et me peaks rohkem väljas käima,” katkestas Rolf vaikuse. „Kui me samamoodi koju istuma jääme, kuhtume lõpuks üksindusest ning läheme varsti Kallele ja Meelile järele. Ma olen kindel, et Meeli paneks mulle panniga, kui ainult saaks, nähes, mis igavat elu ma elan.”

      Emma hakkas naerma, kujutades seda pilti endale elavalt ette. Meelist oleks võinud seda uskuda küll, ta oli olnud suurepärase huumorimeelega, spontaanne ja pealegi Rolfist igat pidi kogukam. Juba esimene visualiseerimise õppetund rannas oli Emmale uusi huvitavaid oskusi andnud, mis tähendas, et tuleb seal edasi käia.

      „Sul on täitsa õigus, Rolf, olen ka ise selle peale mõelnud. Kui habras on tegelikult elu … Täna teed ja toimetad ja homme sind võibolla enam ei olegi. Tuleb kasutada seda aega, mis meile on antud, elada ja tegutseda, muidu kahetseme hiljem, et uimerdasime niisama päevad õhtusse. Aga Rolf, kas sa panid tähele, kellega meie Vello tantsu lõi? Selle uhke Ameerika daamiga. Mul pole õrna aimugi, kas too on abielus või vaba, aga Vello on ikka julgelt ette võtnud küll. Tuleb välja, et meil on temalt palju õppida.”

      Nad olid Rolfi väravani jõudnud. Siit pidi kumbki oma koju minema.

      „Ma kahtlen, kas see nii väga Vello initsiatiiv oli,” muigas Rolf kavalalt. „Hoopis see teie Ameerika daam võttis meie Vello õnge. Ühe tantsu tegi ta ka Veskimeeste Peetriga, mille peale Tiina igatahes hea pilguga ei vaadanud. Tundub olevat selline segadust tekitav tüüp. Aga sina hoia homme silmad-kõrvad lahti,” muutus Rolf asjalikuks. „Oleks hea, kui saaksime neist kursuslastest rohkem teada. Nimedki vähemalt, siis hangiks ehk internetist veidi teavet juurde. Guugeldaks neid, nagu Saima ütleb.” Emma lubas, et püüab nimed hankida, kui see vähegi võimalikuks osutub. Nii mindigi lahku, sõbralikult ja tegusalt.

      4. PEATÜKK

      Rolf istus köögilaua taga, sülearvuti ees, ja uuris Emma saadetud fotot. Miski oli köitnud ta tähelepanu juba eelmisel päeval Emma juures, kuid ta polnud tahtnud naise hinge ilmaaegu liigset ärevust külvata. Pildile oli jäänud vana piirivalve vaatetorn, mida enam ammu ei kasutatud, kuid keegi polnud vaevunud seda ka lammutama. Päris torni tippu ehitatud väikese majakese aknal helkis midagi, nagu oleksid päikesekiired milleltki vastu peegeldunud. Rolf uuris pilti lähemalt, võttes isegi luubi appi, aga helendus muutis võimatuks aru saada, mis võiks olla selle põhjus.

      Emma oli juba laagrisse sõitnud. Vahtinud veel mõnda aega pildiga tõtt, tegi ta otsuse, et kõige targem oleks torni juures ära käia ja selgust saada, kas tegemist oli mõne katkise pudelipõhjaga, mis päikese käes vastu helkis, või jälgis keegi laagris olijaid tornist binokliga. Ja kui tõesti kellelgi laagri vastu nii suur huvi on, siis kellel ja miks? Rolfi uudishimu piitsutas muidugi ka Jaak Terase viibimine Parmojal. Talle ei mahtunud pähe, et mees võiks vabatahtlikult mingist stressilaagrist osa võtta. See ei olnud sugugi ühe uurija moodi. Ja inimeste tundmise kogemusi tal ometi jagus.

      Üksi ei pidanud Rolf mõistlikuks seda retke ette võtta. Paljugi, mis võis juhtuda. Torn oli vana ja temagi ei olnud enam esimeses nooruses ning kui ta peaks veel piiluja peale sattuma, ei võinud ette teada, kuidas too käitub. Ta otsustas helistada Saimale. Saima oli asjalik, kindlameelne ja tark, temale ei olnud vaja pikalt seletada, mis ja kuidas. Saima oli alati valmis tegutsema.

      Rolf ei pidanud seekordki naises pettuma. Pärast lühikest arupidamist oli Saima vastuväiteid esitamata nõus Rolfi uurimisretkel kaasa lööma. Otsustati minna ratastega, mis ei tee müra ja mida on lihtne põõsastesse peita. Varustanud ennast binokli, fotoaparaadi ja mobiiliga, asus Rolf Saima poole teele.

      „Oh sa poiss, kus siin on alles puujuurikaid! Põrutab tagumiku täitsa ära,” ähkis Saima, kui nad olid keeranud maanteelt käänulisele metsarajale, mis viis vaatetorni juurde. Kõik tundus olevat vaikne ja inimtühi, ainult linnud siristasid rõõmsalt põõsastikus. Suvine päike oli asunud oma tuure üles võtma, mis aeglustas ratturite tempot veelgi. Kui nad lõpuks torni juurde jõudsid, ohkas Saima kergendatult ja tõmbas kännu peal istudes veidi hinge. Rolf peitis nende rattad eemale põõsaste taha ja hindas esmalt rahulikult olukorda.

      „Koos me üles ei lähe,” oli Saima konkreetne. „Esiteks ma ei tea, kas ma üldse lähen, sest ma kardan kõrgust, ja teiseks peab üks siin all turvama. Paljugi, mis võib juhtuda, läheb torn ümber või tuleb keegi. Nii et mine sina ja mina valvan. Pärast vaatame.”

      Rolfil ei olnud Saima argumentidele midagi vastu öelda. Tegelikult oligi ta asja endale just nõnda ette kujutanud, et tema on see, kes peab torni ronima. Saima oli ta kaasa kutsunud rohkem seltskonna mõttes. Seega heitis ta seljakoti binokli ja fotokaga selga ning hakkas julgelt ronima. Tee peal oli Rolf jõudnud naisele üksikasjalisemalt selgitada, kust oli pärit kahtlus, et laagris võib midagi valesti olla. Õhtul baaris oli ka Emma Saimale mõne sõnaga oma laagrikaaslasi tutvustanud ja uurija Terase laagris viibimise üle imestust avaldanud, mistõttu esialgne ülevaade seltskonnast oli Saimal olemas.

      Umbes poole torni kõrgusele ronimine ei valmistanud Rolfile erilisi raskusi, edasi läks asi veidi keerulisemaks. Esiteks muutusid trepid kitsamaks ja teiseks tundus torn kuidagi kahtlaselt kõikuvat. Ilm oli küll päris tuulevaikne, kuid mere pealt puhus peaaegu alati väike tuuleõhk, mis ei pruukinud ajahambast puretud ehitisele meele järele olla. Rolf hingas sügavalt sisse ja ronis vapralt edasi. Alla vaadata ta igaks juhuks ei tihanud, temagi polnud enda juures erilisi mägironija kalduvusi täheldanud. Jäänud oli veel vaid kaks kitsast trepijärku. Torni kõikumist oli nüüd juba selgelt tunda ja Rolf pidi ennast tõsiselt kokku võtma, et viimased otsustavad sammud astuda, ei saanud ta ju ometi Saima ees häbisse jääda. Ei tea, kas seda on ka alt näha või tundub see nii ainult siin üleval, mõtles Rolf ja astus järgmisele astmele.