kultuuri saatus inimesena . Kultuur ehitub arhetüübile: üks on vaevarikas tee valgustatud jumalikkuse poole, mis sünnitab kultuuri ja teine on ahv-arhetüübi, labastumise ja minnalaskmise tee. Teisisõnu – esimeses püütakse kõike bioloogilis-animaalset allutada tahte läbi mõistuse ja teadmiste valitsuse alla. See on jumalike seaduste järgimine. Ja vastandtee, allakäigu tee, on bioloogilis-animaalse ja patoloogiliste esinemisvormide kultiveerimine inimõiguste sildi all.
Missugune on inimese enda teadlik pürgimus? Kas ta tahab iseennast valitseda kuningana käies väärikuse teed? Või valitsevad inimest animaal-bioloogilised tungid ja sellest tulenevad emotsioonid? Nende arenguliinide võitlus ongi maailma ajalugu. See on ka küsimus igale inimesele – kes oled sina? Kas sa valid vaevarikka tee, hoides silme ees kõrget ideaali? Või mugava tee, sest allakäiguks ei ole pingutust vaja?
Ja lõpuks – kes olen mina ise? Ma ei olnud oma valikutes vaba. Hinge mälus oli nii võimsalt sees kosmiline tunnetus ja teadvus, mingi suurema maailma kodanikuks olemise teadvus, kes mingiks ajaks ja mingi ülesandega on saadetud siia alla. See tähendas seda, et kui olen siia maailma saadetud, siis järelikult pean siin olema. Ja just siin, selles maises olukorras püüdma teostada jumalikku kuningavalitsust bioloogilise inimese üle. Oma äärmuslikkuses on see täieliku askeesi tee. Küllap on iga inimene nii või teisiti tunnetanud seda lõhestatust taevase ja maise vahel. Ja seepärast on maine elu inimesele kannatuse tee. Mida võiks jällegi kokku võtta Dante sõnadega: see maailm on valle di lacrime – pisarate org.
Universumis pole midagi juhuslikku. Kõik, mis toimub, toimub selle kausaalsuse sees. Maine mõõde allub samadele seadustele.
Inimlikult võiks öelda, et mul on väga vedanud oma esivanematega. Hing valib ise endale vanemad. Siin pole midagi juhuslikku. Kosmilise saatuse muster on ette kirjutatud. Siin on ka küsimus inimese tahtevabadusest. Seda teemat on ajaloos põhjalikult käsitletud ja selge on see, et vastutust saab olla ainult valikuvabaduse, valikuvõimaluse ja valikute tegemise tõttu. Nendes piirides on inimese tahe vaba. See vabadus sisaldab inimese jaoks ka illusiooni, sest inimene ei tea enamasti, mis on need jõud, mis tema tahet ja tahteotsuseid suunavad.
Igatahes tajusin ma juba väga väikesena mingit missioonitunnet, mingit ülesannet, mida pean täitma, seda võib nimetada kohusetundeks. Sisimas oli pidev küsimus, et miks mind küll siia on saadetud? Ma ei suutnud sellega kaua aega leppida, mis väljendus mitmetes tõsistes tervisehädades. Varases noorukieas seda küsimust endale ühtelugu esitades ja selle kallal vaeveldes tegin järgmise otsuse: kui mind juba siia on saadetud, siis tähendab, et pean siin olema, sellel on oma mõte ja eesmärk ning selleks, et seda veel ähmasena tunduvat missiooni täita, tuleb ennast selleks üles ehitada.
IIITulemine
Minu esimesed mälupildid: kosmiline ruum, pime, aga ühtlasi on kõik nähtav ja tajutav, tähed ümberringi. Mul ei ole keha, aga ma tunnetan ennast minana, kes kõike seda näeb, kusagilt tuleb ja kuhugi läheb. Milline võrratu kergus! Siis tumeneb ja kustub kõik, nagu oleks mattunud patjade ja tekkide alla. Ma olin jõudnud emaihusse, jämemateeriasse. On ränk kui inimese teadvus lülitatakse (või lülitub) sisse liiga vara. See teeb esimesed kohanemised maises maailmas väga raskeks ja vaevarikkaks. Varased pulgavoodi unenäod olid põhiliselt kahesugused: antiigi valge marmor, piiniad ja pikkades valgetes rüüdes inimesed. Eriti korduvalt esines rinde alt vöötatud pikas valges rüüs kuningliku hoiakuga väärikas daam, kelle juuksed olid võimsalt kuklasse põimitud. Mööduvas protsessioonis torkas ta alati silma. Teised unenäopildid pärinesid keskajast: näod, rõivad, ehitised, nagu keskaja maalidelt. Lühidalt öeldes: nagu Pieter Bruegel või Hieronymus Bosch. Ja peensusteni kõikvõimalikke detaile!
Esimene ärkamine ja väljumine sellest hingemälu maailmast on selgelt meeles: lamp toa laes, mis meenutas täiskuud öises taevas ja tumeroheline kuldliiliatega tapeet. Ukse puutahvlil läbi värvi kumav oksakoht. See on ka esimene mälestus minu emast, keda siis esimest korda elus nii vaatasin, et ka nägin. Kusagilt kostis rahulikku mahedat häält – see oli isa.
Esimesed meelde jäänud muljed välismaailmaga kohtumisest olid siis sellised. Edasi jätkus elu antiigi ja keskaja nägemustes, eelmiste kehastumiste mälestustes. Kohanemine mateeriasse oli elu algaastatel ränk. Mu käed ja jalad tundusid paksude ning rasketena, millesse ma olin nagu vangi pandud ja millest soovisin vabaneda. Raske on tulla ja kohaneda maisesse maailma, ja kui siis oled siin kohanenud ja kinnistunud, siis võib lahkumine olla sama raske. Mis on elu müsteerium? Siin võib teha kokkuvõtte filosoof Arthur Schopenhaueri teose Elutarkus viimaste sõnadega: kui me teaks, mis mäng see on, oleks kõik selge. Aga me ei tea.
IVMaised esivanemad
Emast
Minu ema Nelli pärineb käsitöömeistri perekonnast, ta sündis 1904. aastal. Tema isa Rein Terras oli kõrge kvalifikatsiooniga lukksepp, kes suri 1943. aastal. Vanaisa töötas Tallinnas Lutheri vabrikus. Tsaari-Venemaal dikteeris üldist stiili härraslikkus, väärikus, mille järgi orienteerusid ka teised ühiskonnakihid. Ka minu vanaisa läks tööle, seljas ülikond, valge särk seljas ja must lips ees, ka suvel alati kaabuga, käe otsas Lutheri vabriku ümarakujuline vineerkohver, nahksangaga ja luuk peal, milles oli piimapudel ja võileib. Töö juures loomulikult vahetati riided, aga eneseväärikust hindav inimene oli avalikus kohas alati stiilselt riietatud.
Vanaema Emilie oli kodune ja tegeles koduhoidmisega, mis ongi normaalse naise õige tegevus. Neljast lapsest, kellest üks väga noorena hukkus, oli minu ema Nelli kõige vanem. Tema erialaks oli muusika – klaverimäng, laulmine ja koorijuhtimine. Ema töötas Rahumäe algkoolis muusikaõpetajana. Sõda ja lapsed katkestasid tema õpingud konservatooriumis, kuid minu lapsepõlvekodu oli täis elavat muusikat, klaverimängu ja laulmist. Emal oli võimas hääl. Kuna koolitunnid olid pärast lõunat, siis oli tal hommikupoolikul aega koduste toimetuste kõrval põhjalikult tegeleda ka minu harimisega. Igahommikustest klaverimängudest jäid kõrvu kõlama nimed Bach, Mozart, Schubert. Üleval pianiino kaane peal oli noodivirn kummaliste, salapäraste märkidega, millest ema võlus välja imelisi helisid. Kõige selgemalt on silme ees helesiniste kaantega paks noodivihik, sagedasest kasutamisest kulunud nurkadega, mille keskel ilutses suurelt „Bach“ ja mis minu silmade jaoks oli nagu pilt, mis selliselt kõlas. Teistegi heliloojate nimed olid minu jaoks kõlaga pildid.
Aeg-ajalt kogunesid meie kodus muusikahuvilised daamid, kelledest üks on eriti teravalt meelde jäänud – madam Nedremskaja Peterburist. Ta oli Vene revolutsiooni eest Eestisse põgenenud väga peen aadlidaam, keda koheldi ka siin erilise austusega. Nende musitseerimine algas alati hääleseadega, mis oli muidugi poisikese kõrvadele ebameeldiv, kuid jätkus päris laulmisega. Tavaliselt olin ma sel ajal teises toas, tõmbasin raamaturiiuli kõige alumisest reast raamatuid välja ja uurisin neid. Sattusin kord kunstiajaloo raamatus Niguliste kiriku altari reproduktsioonidele. Ehmatasin ära – see oli ju kõik see, mis pidevalt minu sees ja kujutluspiltides oli olnud!
Ema Nelli aastal 1929
Need olid kaks ennesõjaaegse varase lapsepõlvekodu tugevamat mõjutust, aga sellele lisandus veel üks. See oli mäng klaveriga, üksi kodus olles. Jah – mitte klaverimäng, vaid mäng klaveriga, mis seisnes selles, et klaveriklahve, mille peale ulatusin vaatama, vajutasin ma kahe käega alla – põmmm! – ja hoidsin sõrmed klahvidel, lastes helidel vaikselt hääbuda. Hääbuv heli viis justnagu kusagile kaugele ära – mida vaiksemaks jäi, seda kaugemale, hääbudes viimaks lõpmatusse ja viies mind endaga kaasa. See hääbuva heliga lõpmatusse reisimine oli seotud emaga ja heli, mis viis mind ära ja mida ühelt poolt nii väga soovisin, tõi kaasa ka valu, et see viib mind eemale emast. Seeläbi tuli juba varakult kogeda taevase ja maise lõhestatust, seda üheaegset kuulumist mõlemale poole. See mäng oli mõneti õudne, aga ma ei saanud jätta seda mängimata.
Lõunasöögi valmistamise ajal pidin alati olema köögis ja selle aja pühendas ema minu õpetamisele ja harimisele. Loomulikult kuulus selle õpetuse juurde ka lugema õpetamine, tänu millele ma pääsesin imelisse raamatute maailma väga varakult. Eesti ajaloo ülevaade oli mul olemas juba enne kooliiga. Sellest ajast peale on peaaegu maniakaalne raamatute lugemine olnud