In Manibus Portabunt. Kätel kantud. Einar Laigna. Einar Laigna

sellele elasime sõjajärgsed aastad üle. Ei olnud kuulda, et keegi nälga oleks surnud. Olid meeletud suhkrusabad, kus seisti öö läbi. Kord nägin, et väga vara hommikul oli talumees tulnud hobuse ja vankriga poe juurde. Poe avamiseni oli veel mitu tundi aega, aga tagauksest toimus suhkrukottide laadimine – tähendab, et käis ka vahetuskaup.

      Siis oli ka selliseid asju – kes tahtis kaks portsu suhkrut saada, oli sülelapse kaasa võtnud. Aga oli ka neid juhtumeid, kus lapse asemel oli süles puuhalg. Ma ei mõista neid inimesi hukka. Mäletan, et suhkrut oli siiski alati kodus. Vaesus aga oli nii suur, et püüdsin oma vanemaid maksimaalselt aidata – käisin suviti karjas.

      Tol ajal tehti ka saapad ise. See oli kodune töö ja seda oli õppinud ka minu isa. Nägin, kuidas saapaid tehti, tegin järele ja algkooli 6. klassis käisin koolis omatehtud saabastega. Saapapealseid müüdi poes. Mäletan kuidas nahk liistu peale pannakse, paigaldatakse sisemine tald, nahast pealse ääred alla keeratakse ja pealne pigitraadiga pingule tõmmatakse. Järgmine aste oli liim ja vahetald, siis tuli päris nahktald, mis tikutati kinni kuna ka sisemiseks tallaks oli paks nahk. Tikud liitsid need kaks nahka läbi pealse äärte kokku. Täitsa kingsepatöö! Onu õpetas mulle, kuidas tikutamisel naaskliga augud ette teha. Tikud tehti ka ise, selleks oli saepaku otsast lõigatud seib – seibi paksus oli tiku pikkus. Seib lõigati äärest teravaks ja tehti siis tikkudeks. Mäletan, et kingsepa kapp lõhnas jube hästi, kõik see vaha ja pigi ja pigitraat! Mu omatehtud saabastega oli see probleem, et ma ei jaksanud liistu seest välja tõmmata. Liist käis sellise pealsega. Pealsed tuli enne ära võtta ja siis liist. See oli päris kõvasti kinni, liistu väljatõmbamine nõudis ikka mehejõudu ja –kätt, millega laps hästi hakkama ei saanud. Selle töö tegi isa minu eest ära.

      Isetegemise oskus, see „kampunnimine“ oli väga tähtis! Iga poisike oli leidur! Kõikjal leidus igasugust träni. Kui me prügimäelt tulime, siis oli meil ikka koorem kaasas. Saan aru, mida ema pidi perenaisena ja naisena kõik ära kannatama! Mul oli kaks sahtlit asju täis.

      Noorukina, kui tahtsin rahu saada, käisin keldris raamatuid lugemas. Seal oli täielik rahu. Keldri aken oli maapinnal, aga valgust sealt eriti ei tulnud. Lugesin küünlavalgel. Toas suhtuti sellesse heatahtliku muhelusega – poiss loeb keldris filosoofiat! Südamlikult naerdi selle peale.

      Soojad mälestused on varase lapsepõlve ajast elust maal talus, enne sõda ja sõja ajal. Talu ja küla elasid oma arhailist elu looduse ja kiriku rütmide järele. Kirikupühade kokkulangemine looduskalendriga, sakraliseeritud loodusaasta tagas need rahulikud elurütmid, tervisliku elu, kus põllumajanduslikud tööd olid vastavalt aastaaegadele täielikult sünkroonis kirikupühadega. See moodustas loomuliku eluringi inimese sünnist surmani. See elu oli kooskõlas loodusseadustega, kus olemasoluks vajalik inimlik töö sõltus loodusest, kuuseisudest. Üldise elukäsitluse juurde kuulus arusaam, et teeb inimene mida ta teeb, lõpptulemus ei olene ainult temast, vaid üle tema seisvatest kõrgematest jõududest koondnimega Jumal.

      Jumal on see, kelle suhtes tuntakse absoluutset sõltuvustunnet, seega võib Jumalaks olla ka ebajumal. Tüüpiliseks ebajumala kultuseks on tänapäeval see niinimetatud majanduskasv, mille nimel tohib ohverdada, ja ohverdataksegi inimesi ja terveid rahvaid. Sellise ebajumala teenimise juures ei ole inimelu oluline ning vahend ja eesmärk on vastupidiseks pööratud. Majandus pole enam inimese jaoks, vaid inimene on majanduse jaoks. See on ju küsimus olemasolu mõttest.