c46f0k4201k57f8h927fd73734cf64070.jpg" alt="cover"/>
Originaali tiitel:
Let Me Lie
Copyright © Clare Mackintosh, 2018
First published in Great Britain in 2018 by Sphere, an imprint of Little, Brown Book Group
Eestikeelse raamatu väljaandja:
© Petrone Print OÜ, 2018
Tõlkija: Kadri Pettai
Toimetaja ja korrektor: Triinu-Mari Vorp
Kujundaja: Ande Kaalep
Kaanefoto: Tuomas Lehtinen
ISBN 978-9949-651-06-1 (trükis)
ISBN 978-9949-651-07-8 (epub)
ISBN 978-9949-651-08-5 (epub)
Trükk: Tallinna Raamatutrükikoja OÜ
www.petroneprint.ee
Kolm inimest suudavad saladust hoida juhul,
kui kaks neist on surnud.
Benjamin Franklin
Robile, kes teeb kõike
ÜKS
Surm ei sobi mulle. Ma kannan seda kui laenatud mantlit, see libiseb üle mu õlgade ja lohiseb maas. See istub halvasti. On ebamugav.
Ma tahan seda seljast heita, visata ära kappi ja panna uuesti selga oma hästi õmmeldud riided. Ma ei tahtnud oma vana elu jätta, kuid olen lootusrikas järgmise suhtes – loodan, et minust saab midagi ilusat ja energilist. Praegu aga olen ma lõksus.
Elude vahel.
Põrgu eeskojas.
Öeldakse, et ootamatud hüvastijätud on lihtsamad. Vähem valusad. See pole nii. Kurnava haiguse tõttu viivitleva hüvastijätu valu kahvatub õuduse kõrval, mida põhjustab elu võtmine ette hoiatamata. Elu võtmine vägivallaga. Oma surmapäeval kõndisin ma kahe maailma vahel köiel, turvavõrk minu all purunenud. Siinpool turvalisus, sealpool oht.
Ma astusin.
Ma surin.
Meil oli kombeks suremise üle naerda – kui me olime piisavalt noored, ikka veel piisavalt vitaalsed –, sest surm oli midagi, mis juhtus teistega.
„Kumb sinu arust enne läheb?“ küsisid sa ühel õhtul, kui vein oli otsa saanud ja me lebasime mu Balhami üürikorteris elektrikamina ees. Mu reit laisalt silitav käsi pehmendas su sõnu. Mu vastus tuli kiirelt.
„Muidugi sina.“
Sa viskasid mind padjaga.
Me olime koos olnud kuu aega; nautinud teineteise keha, rääkinud tulevikust, nagu kuuluks see kellelegi teisele. Ei mingeid kohustusi, ei mingeid lubadusi – ainult võimalused.
„Naised elavad kauem.“ Ma irvitasin. „See on tuntud tõsiasi. Geneetika. Tugevamad peavad vastu. Mehed ei saa omapäi hakkama.“
Sa muutusid tõsiseks. Võtsid mu näo oma käte vahele ja sundisid mind endale otsa vaatama. Su silmad olid hämaruses mustad; su pupillides peegeldus kaminavõre. „Nii see on.“
Ma tahtsin sind suudelda, aga su sõrmed hoidsid mind paigal; tundsin, kuidas su pöial mu lõuga surus.
„Ma ei tea, mida ma teen, kui sinuga peaks midagi juhtuma.“
Värisesin, kuigi kaminast tuli ägedat kuumust. Keegi kõndis üle minu haua.
„Lased minna.“
„Ka mina sureksin,“ väitsid sa.
Ma lõpetasin siis su noorusliku dramaatilisuse, sirutasin käe, et lükata eemale su pihk ja vabastada oma lõug. Hoidsin sõrmed sinu omadega vaheliti, et tõrjumine ei teeks haiget. Suudlesin sind, algul õrnalt, siis jõulisemalt, kuni sa tahapoole vajusid ja ma lamasin sinu peal, mu juuksed meie nägusid katmas.
Sa oleksid minu pärast surnud.
Meie suhe oli noor; see oli säde, mis võis sama kiirelt kustuda kui leekidesse lahvatada. Ma ei teadnud, et sa lõpetad minu armastamise; et mina lõpetan sinu armastamise. Ma ei saanud sinna midagi parata, et tundsin end meelitatuna su tunnete sügavusest, kirglikkusest su pilgus.
Sa oleksid minu pärast surnud ja tol hetkel mõtlesin ma, et ka mina võiksin sinu pärast surra.
Ma tõesti ei arvanud, et kumbki meist seda tegema peab.
KAKSAnna
Ella on kaheksa nädalat vana. Tema silmad on suletud, pikad tumedad ripsmed puhkavad ümaratel põsesarnadel, mis liiguvad üles-alla, kui ta sööb. Väike käsi on mu rinnal nagu meritäht. Ma istun diivanile naelutatult ja mõtlen kõigist asjust, mida võiksin teha, kuni ta sööb. Lugeda. Telekat vaadata. Tellida e-poest toitu.
Mitte täna.
Tänane päev ei ole tavaliste asjade jaoks.
Ma vaatan oma tütart. Mõne aja pärast tema ripsmed kerkivad ning ta kinnitab oma tõsise ja usaldava meresinise pilgu minule. Tema pupillid on tingimusteta armastuse sügavad tiigid; minu peegeldus nendes on väike, aga kõikumatu.
Ella imemine aeglustub. Me vaatame teineteist, ja ma mõtlen, et emadus on kõige paremini hoitud saladus: kõik need raamatud, kõik need filmid, kogu maailma nõuanded ei suuda sind iial ette valmistada selleks kõikehaaravaks tundeks, et oled ühe pisikese inimese jaoks kõik. Et see väike inimene on sinu jaoks kõik. Ma hoian seda saladust, ei räägi kellelegi, sest kellele mul olekski rääkida. Koolist pole möödas kümmetki aastat ja mu sõbrad jagavad voodit armsamate, mitte titadega.
Ella vaatab mind ikka veel, aga vähehaaval tema pilk ähmastub, samamoodi, nagu hommikune udu varjab vaadet. Ta laud vajuvad korraks kinni, siis teist korda, siis jäävadki suletuks. Ta imemine – mis on alati algul raevukas ja siis rütmiline, lõõgastunud – aeglustub, kuni suutäite vahele jääb mitu sekundit. Siis ta lõpetab. Ta magab.
Ma tõstan käe ja surun nimetissõrmega õrnalt oma rinda, lõhkudes ühenduse nibu ja Ella huulte vahel. Panen imetamisrinnahoidja tagasi paika. Ella suu liigub veel mõnda aega, aga siis saab uni võitu ja ta huuled moodustavad täiusliku o.
Ma peaksin ta sülest ära panema. Võtma viimast sellest ajast, kui tahes kaua ta magab. Kümme minutit? Tund aega? Me oleme kaugel mingisugusestki rutiinist. Rutiin. Värske ema juhtsõna; ainus jututeema sünnitusjärgsetel kohvihommikutel, mil mu tervisenõustaja mind kiusab. Kas ta magab juba korralikult? Te peaksite proovima kontrollitud nutmist. Kas olete lugenud Gina Fordi?
Ma noogutan ja naeratan ning ütlen, et ma uurin seda, siis aga tunnen tõmmet mõne teise noore ema poole. Mõne teistsuguse poole. Kellegi vähem jäiga poole. Sest ma ei hooli rutiinist. Ma ei taha jätta Ellat nutma selleks ajaks, kui istun ülakorrusel ja teen Facebooki postitusi „lapsevanema õudusunenäost“!
On valus nutta taga ema, kes ei tule tagasi. Ella ei pea seda veel teadma.
Ta liigutab unes ja alati kohal olev klomp mu kurgus paisub. Ärkvel olles on Ella minu tütar. Kui sõbrad osutavad tema sarnasusele minuga või ütlevad, kui Marki moodi ta on, ei näe ma seda kunagi. Ma vaatan Ellat ja näen vaid Ellat. Aga kui ta magab … kui ta magab, näen ma oma ema. Nende lapselikult ümarate põskede taga on peidus südamekujuline nägu, ja juuksepiir on nii sarnane, et ma tean, et mu tütar veedab tulevikus palju tunde peegli ees, püüdes taltsutada seda väikest salku, mis kasvab teistest erinevalt.
Kas titad näevad und? Millest nad saavad und näha, kui neil on nii vähe kogemusi? Ma kadestan Ellat tema une pärast – mitte ainult seepärast, et ma olen väsinud sel viisil, mida ma enne lapse saamist ei ole kogenud, vaid ka seepärast, et kui minu uni tuleb, tuleb ta koos luupainajatega. Minu unenäod näitavad mulle seda, mida ma kuidagi teada ei saaks. Oletusi politseiraportitest ja koronerikohtust. Ma näen oma vanemaid, kelle näod on pundunud ja vees moondunud.