talle kõrge ea ja on toitev. Sel hetkel oli onu mulle üdini vastik. Siis, otsusele jõudnud, viipas ta juustuga minu poole.
„Noh, mis passid? Hakka auku kaevama!“
„Segi peast? Mets on bioandureid täis! Siin ei tohi midagi kaevata! Veganite reservaadi määruse paragrahv 43, lõige 17, et sa teaksid“
„Käi persse oma paragrahvidega.“
Toits vajas jälle aega mõtlemiseks. Üks mõte tuligi.
„Vorsti tahaks, kurat.“
Lagendikul valitses vaikne tardumus. Kentauri läbistasid surmaeelsed värinad, ta tõmblevad jalad sahistasid rohus. Aeg-ajalt oli kosta vere lurinat haavas. Mõtlesin sellele, mis meid siiani toonud oli. Puhas ahnus – päeva lõpuks leiab nõudlus alati pakkumise. Ja pakkuja leiab vahendaja. Arvaku riik sellest, mida tahab. Vanasti oli liha legaalne ja narkootilised taimed ja seened illegaalsed, nüüd on vastupidi. Siin me siis nüüd olime. Vahendaja vaatamas, kuidas pakkuja sööb katastroofi serval südamerahus juustu meega.
Korraga kostus kaugelt-kaugelt metsast nõrk, vaevutajutav meeleheitlik naisehääl:
„Jaaniiiis!“
Kentaur üritas pead tõsta ja vastata, kuid tõi kuuldavale ainult korina. Korraga tundsin minagi rinnus selle naise kaotusevalu ja silm läks märjaks. Poleks seda onu siin, siis oleksin teinud kõik tema päästmiseks. Muidugi, kui onu poleks olnud, polnuks ka probleemi. Aga elukogemust oli mul piisavalt, et püssitoruga minu suunas vehkinud Toitsiga mitte vaielda. Vana vunts oli maailma lõpp-punkt. Ta suhtus maailma nii, et kui see ei vasta tema ootustele, siis peab maailm ennast kohandama. Mitte tema. Antud juhul pidin siis mina kohanduma.
Onu ei teinud sellest haledast hüüatusest väljagi. Tema pilk libises hoopis istumise all olevat kuuse tüve mööda langemisel maast rebitud juurepahmaka poole. Siis viipas ta juustutükiga sinnapoole, öeldes täis suuga:
„Näe, sinna matadki. Seal pole mingeid andureid.“
Vaatasin onule hetke otsa, omal süda rinnus valutamas. Ta tegi pealiigutuse, mille tähendust teadsin lapsest saadik. See oli umbes midagi sellist, et „noh, mis on siis nüüd?“. Ohkasin, võtsin seljakotist sapöörilabida, murdsin lahti ja läksin kaevama.
„Mine võta ikka mõõtu kah!“
„Mina elavalt olendilt haua jaoks mõõtu ei võta.“
Teisaldasin uduste silmadega juurepuhma varjus pinnast. Toits ei vaevunud mind vaatamagi tulema. Teadis teine väga hästi, et ega mul ei ole kusagile minna. Mõtlesin, et sinna on see himu lihatoidu järele meid siis viinud. Kord kuus oleme salaja metsa hiilinud. Mustal turul oleme ettevaatlikult vorsti müünud ja natuke ka ise söönud. Mõnikord on lihtsalt nii, et kogu see tervislik kraam on surmani ära tüüdanud. Liha tuleb muidugi süüa kohe kohustusliku uriiniproovi nädala järel. Siis jõuab keha järgmiseks prooviks puhtaks saada ja lihasöömise märke ei ole. Seda teadsin ma kõigist osaletud protsessidest täpselt. Siiani oli kõik hästi läinud ja meil oli õnnestunud tabamisest pääseda. Praegu oli asi aga väga hapu. Pealegi olime me liiga kauaks ühele kohale jäänud. Salaküti kuldreegel nõuab pargivahtidest kiiremat liikumist tihnikute vahel, et ise märkamatuks jääda. Meie aga passisime suhteliselt hõredas metsatukas juba mõnda aega. Rassisin augu kallal edasi, omal nahk seljas täiesti ebajuristilikult märg. Õnneks oli pinnas pehme ja sellesse augu kaevamine ei olnud väga aeganõudev tegevus.
„Kuule, kaevur, nüüd võid tulla mõõtu võtma!“
Ajasin ennast kumarast üles ja vaatasin juurte vahelt kentauri poole. Too oli lõtvunud ja ei hingeldanud enam. Verd ei mulksunud haavas ja jalad ei sudinud tõmmeldes rohtu. Astusin vaikides laiba juurde, seisatasin hetkeks, kahetsedes kõike, mis toimunud oli, ja mõõtsin ta siis labidapikkustes üle. Kentaur oli palju suurem, kui ma olin arvanud, ja ilmselgelt ei mahtunud kuuse poolt mustaks jäetud platsile ära. Seda ma Toivole ka ütlesin.
„Anna siia,“ kostis ta tõustes vihaselt, pistis viimase juustutüki suhu, pühkis käed püksitagumiku vastu puhtaks ja võttis mult labida. Vanamehe käes läks töö märksa kiiremini kui minul. Ma olin alati imestanud selle jaksu üle, mis Toivo kätes peitus. Ta ei olnud mingi musklimägi. Randmed olid küll nii jämedad, et mõlemad minu omad tulnuks kõrvuti panna, et tema ühte kokku saada. Kuid mingeid suuri lihasepunne ei olnud – kust ta selle rammu võttis, ei tea. Mullahunnik augu kõrval kasvas igatahes märksa kiiremini kui minu käes.
„Lohista ta siia!“
See oli öeldud ilma tööd peatamata. Aga seda oli lihtsam öelda, kui teha. Olete te kunagi pidanud surnud hobust lohistama? Kentaur ei olnud küll mingi Tori hobune. Isegi mitte araablane. Pigem selline suur poni. Turjakõrgus umbes meeter kakskümmend, kuid keha ilus ja sihvakas, mitte selline tönts, nagu ponidel. Ta võis kaaluda ca 250 kilo. Kõhklesin mõnda aega, kust kinni võtta, ja siis haarasin tagumistest jalgadest, et loom kuuseni lohistada. Niigi juba kaevamisest väsinuna liikus kentaur pingutustele vaatamata vähe. Juristi nõder ihu ei olnud sellise töö jaoks loodud. Iga sentimeeter nõudis täit pingutust ja varsti oli minu jaks otsas. Seisin ta kõrval ja hingeldasin. Ise mõtlesin, et on täiesti imetlusväärne, kuhu on inimesed valmis enda biorobootilise muundamisega laskuma. Neist, kes kunagi demonstratsioonidel nõudsid loomse toidu keelustamist ja lõpuks võitsid, on nüüd mitmed lasknud ennast erinevateks metsas elavate rohusööjate inimhübriidideks või veelgi imelikumateks elukateks muundada, et paremini loodusega ühte sulanduda. Vähemalt nii nad väljendusid. Neid ei olnud palju ja nad elasid reservaatides, aga neil oli oma parlament ja nad nõudsid aeg-ajalt veganite diktatuurilt suuremaid õigusi. Ja olid ainsad, kes neid sai. Üks selline reservaat oli Soomaal.
Onu Toivo oli jahimees ka ametlikult – ainsad loomad, keda lasta tohtis, olid hundid, kuna muundatud rohusööjad kartsid neid. Mina varustasin Pärnu musta turgu lihaga, teenides selle eest päris kena raha. Onu elas Kikeperas Lehiste talus, hankis salaküttimise teel ka muid loomi peale seaduslikult lubatud huntide ning keetis saadud lihast vorstid valmis. Kusjuures mul oli kuri kahtlus, et sinna vorstide sisse „sattus“ täiteks ka pisut hundiliha. Kuidas ta selle rõvedast haisust ja maitsest vabanes, oli suur saladus. Korra kuus nõudis ta, et mina kah jahil käiksin. Et saaks „vere maitse suhu“, nagu ta armastas öelda. Siin ma nüüd siis olin. Vere maitse päriselt suus. Haarasin kentauril jalgadest ja rassisin edasi.
„Kurat, kaua sa aeled seal temaga?“
Kuulsin, kuidas labidas maasse löödi ja juba oligi onu platsis. Koos lohistasime looma üsna ruttu auguni. Ajasime ta sisse. See, kuidas veel kangestumata keha hauda voolas, oli minu jaoks õõvastav vaatepilt. Laip jäi sinna lebama, inimkeha ebaloomulikult tagasi seljale painutatud, pea kuklas, suu lahti ja jalad augu serval. Onu väänas kentauri jalad konksu ja surus auku sisse. Mul endiselt keeras sees. Klomp oli kurgus.
„Aja kinni, lödikäpp!“
Labidas lendas minu poole. Sain napilt eest ära. Sees kihvatas selle „lödikäpa“ peale ja ma vaatasin onule vihaselt otsa. Tema pilk oli kinnistunud hoopis labidale. Vangutasin pead, korjasin tööriista üles ja hakkasin auku kinni ajama. Peagi valmis täiesti korralik kääbas. Ja siis kuulsin ma tuttavat tüminat – pargivaht tuli. Kostus raginat ja sahinat ning mingit kummalist üminat. Teadsin, et joosta ei ole mingit mõtet. Nägin silmanurgast, kuidas Toivo kattis kiirustades verelaigu kuuseokstega ning pakkisin kiiresti labida kotti. Nagu suur vari ilmus metsa servast pirakas vana pärn, kes jäi seisma ning vaatas kortsus kulmul oma metsa külalisi. Siis hakkas aeglase, rahuliku ja mõtliku bassihäälega sõnu säästes kõnelema:
„Tere, Toivo. Püssiga metsas?“
„Tere, Hiie! Kuidas abikaasal läheb?“
„Vana tamm ei viitsi mööda metsa luusida. Seisab Halliste kaldal ja leotab juuri. Mis ajast sa öösel töötad?“
„Hundinorm vaja lasta. Tead isegi.“
„Khmm …“
Vana pärn vaatas oma kortsus kulmude alt Toivo, siis minu poole. Siis põrnitses onu relva. Sain kohe aru, et me olime vahele jäänud.
„Sa ei ole siin huntide pärast.“
Pärn