eest otsustasid venkud, et nad hakkavad lõpuks mulahhe ka laagritesse toppima ja eks need üritavad sealt nüüd umbnelja leekima panna. Kurz ütles siis, et mulahhe on Venemaal umbkaudu kuuskümmend miljonit, ja leitnant noogutas ning ütles, et kui praegu on mulahhide grupid keskmiselt kümnemehelised ja tegutsevad vaid enda huvides, siis varsti peab olema valmis olukorraks, kus näiteks rühmasuurune üksus murrab tee lahti mitmesajapealisele karjale. Veel ütles leitu, et venkudest ei ole ka selles osas miskit abi oodata, sest venkud kardavad mulahhe rohkem kui vanakurat välku. Ma ütsin siis, et selles on süüdi kõik need jutud sellest, kuidas mulahhid oskavad ennast nähtamatuks muuta ja teisi inimesi konnadeks nõiduda, sest igaüks teab, et kõige ebausklikum loom siin ilmas on vene sõdur.
Siis me vaatasime veidi aega kaltsakaid ja äkki hüüdis leitnant ühte neist nimepidi. See passis muidu teistest veidi eemal, kuid jooksis leitu kutsumise peale nagu peni kohale ja jäi müüri kõrvale ootama. Selline karvane tolvan nagu nad kõik seal on. Mina neil vahet ei tee. Leitu viskas talle kaks pakki suitsu alla ja too kukkus kummardama ja meie suunas ristimärke vehkima. Seejärel ajasid nad leituga seal omas keeles pikad jutud maha ja Kurz nihkus ka neile aina lähemale, endal kõrvad peas liikumas. Siis tõmbas see vangipussakas lõpuks minema, sest konvoi sinised mütsid hakkasid juba küngaste vahelt paistma.
Kurz küsis kohe leitnandilt, et mis keeles nad rääkisid, ja leitu ütles, et eesti keeles. Et see sunnitööline on üks väheseid eestlasi, keda ta müüri ääres näinud on, ja pealegi samast kandist pärit, kust leitugi esivanemad. Kurz muidugist keeras kohe jutu ajaloo peale ja leitule paistis see üsna mokkamööda olevat, et keegi samast asjast midagi jagab. Ma kuulasin ka veidi aega, kuidas nad üksteise võidu aastaarve letti laovad, a siis ütsin, et ma lähen keeran nüüd kere maha, ja käskisin Kurzil ennast pool tundi enne patrulli üles ajada. Selle peale, et Kurz öösel ei maga, võisin ma küll mürki võtta.
Kui Kurz mind öösel üles ajas, ronis mul tema larhvi nähes südamesse kohe kuri kahtlus, et nüüd lükkub minu reserviminek vist mõneks ajaks edasi. Kella järgi oli patrullini veel üle kahe tunni aega ja ma ütsin, et ladugu parem kohe välja, millega ta hakkama sai, ning sissejuhatus jätku ära. Kurz siis ütles, et enne seal müüri peal ei rääkinud leitnant selle kaltsakaga eesti keeles. Hoopis vene keeles olid rääkinud. Kui ma küsisin talt, kui kindel ta selles on, sest see oli ikka neetult tõsine süüdistus, siis ta vastas, et õppis ülikoolis vene keelt teise erialana kolm aastat ja sai enne igast kuradima sõnast aru. Ma siis vandusin veidi ja ütsin et hüva, hommikul läheme otsemaid sõjaväepolitseisse ja ärgu seda juttu meelest lasku, millest nood kaks rääkisid, sest esspee mehed ei või kokutamist ja vastamata küsimusi silmaotsaski kannatada. Kurz ohkas ja ütles, et selle asjaga on tegelikult nii, et hommikuni vist ei anna enam oodata. Mul vajus seepeale karp lahti ja ma küsisin, et kuidas ta kavatseb leitnandi teadmata keset ööd müürilt ära minna? No siis ta ohkas uuesti ja ütles, et vaata, seeru, tegelikult olekski pidanud kogu seda juttu alustama hoopis sellest, mis juhtus leitnandiga.
Kas lubate, härra major, ma röövin teilt veel ühe kaamli? Aituma! Nojah, ma alles siis panin tähele, et Kurzil ei ole rakmeid ja et tal käed värisevad justkui esimest korda kummi otsa tõmmates, kuigi jutt oli teisel täitsa rahulik. A no kõik oli alles mõni minut tagasi juhtunud ja ma arvan, et eks ta ei saanud siis veel ise ka aru, kui neetult napilt see pauk tast mööda läks. Siis ma küsisin, et kui halvad meie asjalood on ja Kurz ütles, et leitnant läks paari minuti eest venkudega kaasa. Seepeale andsin ma muidugist kiiresti kellasid, et nähtamatud välja saadetaks, kuigi mul ei olnud sel hetkel olukorrast rohkem ülevaadet kui külapapil oma vallaslastest. Noh, edasi tegutsesime juba nii nagu määrustik ette näeb. Ma andsin Kurzile ühe salve teravaga ja liikusime üle koridori turvaruumi, kus jäime eriüksust ootama. Niisiis oli meil mõni minut aega ja Kurz sai oma jutu mulle ära rääkida.
Ühesõnaga, mina olin kotile läinud ja nemad leitnandiga jäid juttu puhuma. Kurz arvas, et umbes tunnike võis küll möödas olla, kui Lindemann korraga raadio teel ragistas, et neil on miski suurem liikumine idas. Häälte järgi umbes jagu või rohkem. Kontakti veel ei ole, kuid kutsusid kiirreageerijad juba välja. Leitnant oli vastanud, et küllap ajavad venkud mõnda ärakaranud vangi taga, kuid käskis Lindemannil valmis olla. Siis oli ta Kurzilt raadio ära võtnud ja poisi kaameraruumi valvama saatnud. Kurz ütles mulle, et ta käis enne kusel ja jõudis seetõttu kohale umbes viie minutiga ning selleks ajaks näitas kaamerapilt, kuidas leitnant nelja sõduriga müüril askeldab. Kuna oli pime ja pilt üsna segane, siis ta arvas, et kiirreageerijad on igaks juhuks ka meie lõiku saadetud, tõmbas padruni rauda ja läks müürile tagasi. Et äkki on nagu abi vaja või midagist. No ja kui ta uksest välja astus, oli ta juba leitnandil kirbul. Seesama kaltsakas, kellega leitnant ennist müüril juttu puhus, võttis Kurzilt relva ja rakmed ning otsis ta läbi. Kogu jutt käis vene keeles ja keegi meestest pakkus, et ta võib Kurzil kõri maha võtta, kuid leitnant oli rahulikult vastanud, et selleks ei ole vajadust. Seks ajaks sai üks meestest juba nöörredeli lahti rullitud ja leitnant läks ning viskas kaks kaheksakümneliitrist varustusekotti müürilt alla. Üks meestest öelnud leitule seepeale, et olgu ettevaatlikum, seal võib miskit tundlikku informatsiooni sees olla, kuid leitu oli irvitades vastanud, et kõik vajalik on tal peakolu sees, sest mingi garantii peab ju olema, et ta ühes tükis sihtpunkti jõuaks. Siis võttis ta Kurzi rakmed ja viskas need ka müürilt alla.
Kohe seejärel hakkasid venkud redelit pidi alla ronima ja leitu pani endale tubaka ette ning jäi Kurzi vahtima. Kui kolm meest olid juba müürilt kadunud, pakkunud ta oma poolikut pläru Kurzile ja kui see pead raputas, läks leitnant viimase venku juurde, kes veel müüril oli, ja võttis sellelt Kurzi relva. Kurz oli veel mõeld, et nüüd saab ta isiklikust torust kolmanda silma otsaette, kuid leitu võttis lihtsalt salve alt ja andis tühja relva poisile tagasi ning käskis nöörredeli järele visata, kui ta alt hõikab. Kurz ütles, et ta siis ootas, kuni leitnant ka alla sai, ning kui too hüüdis, et visaku nüüd redel alla, lülitas Kurz relvalambi sisse, küünitas üle müüriserva ja tulistas leitnandile kuuli pähe. Seejärel kükitas ta müüri varju, lasi redeli konksud lahti ja kappas minu juurde. Ja et see ongi üldjoontes kõik.
Ma olin mõnda aega vait ja ütsin siis hästi ettevaatlikult, et kuule, Kurz-poiss, pane nüüd see relv väga rahulikult seina najale ja astu ise kolm sammu vasakule, sest sa üritasid mulle just praegu selgeks teha, kuidas sa leitnandi tühjast relvast maha lasid. Kurz panigi relva käest ja astus kõrvale, kuid ütles, et relv ei olnud tühi, sest ta oli enne müürile minekut ju videoruumis padruni rauda tõmmanud. Lihtsalt leitu ei osanud arvatagi, et relv on laetud. Võttis vaid salve alt ja andis relva padrunipesa kontrollimata Kurzile tagasi.
Ma tahtsin veel küsida, et miks ta küll leitnandi maha otsustas lasta, kuid turvauks sõitis eest ja nähtamatud lendasid peale. Algul kargas sisse kaks jurakat ja kohe nende järel see suure nospliga kapten Taube. Seesama, kelle pärast Lindemann kunagi kantiini ees peksa sai, kui avaldas eriüksuslaste lauas arvamust, et Taube võiks enda nime vähemalt Adleriks muuta, mis passiks kahemeetrisele Koljatile, kelle nina on justkui röövli türa, tunduvalt paremini. No hüva. Taube käratas siis mulle, et kus’se kuradi Usin on? Ma ei jõud veel mõeldagi, kuda määrustikupäraselt ette kanda, kui Kurz teatas, et tema laskis leitnant Usina maha. Seepeale krabas Taube mul rakmetest kinni ja virutas mu nii hirmsa hooga uksest välja, et ma lendasin vastu koridori seina. Siis ta lõugas, et nüüd on minul ja Kurzil omavaheline rääkimine keelatud ning et meid tuleb eraldi hoida kuni esspeesse toimetamiseni. Keegi nähtamatutest keeras mu näoli põrandale ja ma kuulsin, kuidas Taube karjus Kurzile mitu korda, et too kõhuli heidaks. Ma siis kergitasin veidi pead ja nägin turvaruumis Kurzi, kes seina ääres kükitas ning pead käte vahele peitis, ja Taubet, kes talle jalaga roietesse äsas. Ma hüüdsin Kurzile, et kurat küll, tehku ometi, mis talle öeldakse, kuid kohe vajutati mulle põlvega kuklasse ja siis ma ei saanud enam piuksu ka suust. Varsti lohistati mind sealt minema ja Kurz jäi minust selle hullu Taubega maha.
Novot. Nii meie teed Kurziga lahku läksidki. Tõtt öelda arvasin ma, et sõjaväepolitsei lubab mul minna enda nodi pakkima ja julgeolekul on mind tarvis lihtsalt selle viimase allkirja pärast. No see, mis enne reservi tuleb kõigil julgeolekuallohve juures anda, et vaikin kui surnud tumm järgmised seitse aastat kõigest, mis sellel neetud müüril iganes juhtus. Ja et loetakse ette need riigid, kuhu reisida