Vaba langemine otsekui unenäos. Leif G. W. Persson

kui ma teada sain, millest Johansson rääkida tahab.”

      „Aga see oli ju enne seda, kui me otsustasime, et mina uurin Petterssoni.”

      „Keegi meist pidi seda tegema,” nentis Mattei õlgu kehitades. „See oli ju ette teada,” ütles ta naeratades.

      „Aitäh,” ütles Holt. Väike Lisakene, mõtles ta. Tema pea lõikab kiiremini kui meil teistel siin kokku.

      Kui ta oli ukse kinni pannud, koristas ta kõik muud asjad kirjutuslaualt ära. Pani kaustad mugavalt haardeulatusse, võttis märkmeploki ja pastaka, nõjatus küllaltki mugava kontoritooli seljatoele, võttis Matteilt saadud kiletasku Christer Petterssoni kohta ja tõstis lõpuks jalad kirjutuslauale. Kõik vastavuses üldiste nõuannete ja näpunäidetega mitmesugustes elulistes küsimustes, mida tema kõrgeimal ülemusel oli kombeks kolleegidele lahkelt jagada, kui ta vastavas tujus oli.

      Lars Martin Johanssoni, „Näsåkeri geeniuse” – nagu teda nimetasid need kolleegid, kes ei uskunud, et ta suudab „näha nurga taha”, ja niipea kui ta oli kindlalt nende kuuldekaugusest väljas – arvates oli see nimelt peaaegu kõige ideaalsem kehaasend, kui tuleb tegelda „nõudlikumat sorti lugemisega”. Jalad tuleb asetada peast kõrgemale, et lihtsustada vere voolamist ajju, ja veel kõige parem oleks lamada mugaval ja piisavalt pikal diivanil, kus on sobiv kogus patju.

      Oluline oli ka see, et diivaniga ruumis poleks liiga soe. Johanssoni arvates, kes viitas siinkohal tavaliselt ühele suuremale Jaapanis tehtud sotsiaalmeditsiinilisele uuringule, mille autorite nimesidki ta teadis, eeldas see lugemismoodus umbes sama temperatuuri kui paremate veinide säilitamine.

      Esimest korda tutvustas Johansson seda hingelähedast teemat, kui nad istusid paari aasta eest ühe uhkemat sorti personalipeo lõpus baaris.

      „Siis on vist küll külm,” väitis Holt vastu.

      „Külm ja külm,” turtsatas Johansson. „Õhk peabki külm olema. Siis mõtled kõige paremini. Peab olema täpselt nii külm, et pea lööb klaariks, aga ilma et taguots ära külmuks.”

      „Jah, aga minu meelest hoitakse veini mingi kümne-kaheteist kraadi juures.”

      „Eks see oleneb,” ütles Johansson ebalevalt. „Aga üle kuueteist kraadi ei tohi toas kindlasti olla. Lugemiseks, ma mõtlen,” täpsustas ta. „Magamiseks peaks olema veel märksa külmem.”

      „Liiga külm,” ütles Holt kindlalt pead raputades. „Minu jaoks kaugelt liiga külm. Ma ei suudaks üleüldse mõelda, kui mu tuba oleks nii külm.” Ei tea, kas tema vaene naine on eskimo, mõtles ta.

      „Nojah, eks ma seda umbes aimasin,” nentis Johansson ja rohkem sellest asjast tol õhtul ei räägitud.

      Akna avamine ei tule vist sellisel päeval kõne alla, ohkas Holt ja kõõritas päikesepaistet allatõmmatud ruloode taga. Oma diivani võib samuti ära unustada. Johansson ei olnud selles asjas mingeid konkreetseid samme astunud ja ainus kogu kriminaalpolitseis, kellel oli piisavalt suur ja mugav diivan eriti nõudlikeks vaimseteks ülesanneteks, oli loomulikult tema ise. Hästi informeeritud allikate andmetel kasutati seda eranditult tema igapäevasteks lõunauinakuteks. Seni ei olnud kellelgi veel õnnestunud teda sellel diival lamamas ja lugemas näha.

      See mees on nagu suur laps, mõtles Holt. Ohkas uuesti ja hakkas lugema Matteilt saadud pabereid Palme-mõrvari Christer Petterssoni kohta.

      Christer Pettersson sündis 23. aprillil 1947 Solnas. Surnud oli ta ligi kolme aasta eest viiekümne seitsme aasta vanuses, 29. septembril 2004. Palme-uurijate materjalides oli ta esimest korda esile kerkinud juba pühapäeval, 2. märtsil 1986, vähem kui kaks ööpäeva pärast peaministri mõrva.

      Siis olid nimelt Jan Lewin ja tema kolleegid, kes vastutasid taustauuringu eest, saanud valmis oma esimesed ülevaated varasematest rasketest vägivallakuritegudest, mis olid aset leidnud Sveavägeni-Tunnelgatani ristmikul, kus peaminister maha lasti. See oli kaalukas nimekiri, mis hõlmas tuhatkond kuritegu ja rohkem kui tuhat inimest. Üks neist oli Christer Pettersson, kes oli kuusteist aastat varem, detsembris 1970, läinud tülli talle tundmatu mehega maa all metroojaamas, kõigest viiekümne meetri kaugusel peaministri mõrvapaigast. Pettersson oli meest taga ajanud välja tänavale, kus oli sõnavahetuse lõpetuseks löönud kaasas olnud torkerelvaga oma ohvrile südamesse. Paari nädala pärast võttis politsei ta kinni ning järgmise aasta juunis mõisteti ta süüdi tapmises ja talle määrati psühhiaatriline sundravi.

      Ei olnud see mitte esimene kord, kui ta Rootsi õigussüsteemiga vastuollu läks. Politsei karistusregistri väljavõttes oli märkeid mitmesaja kuriteo kohta. Esimesest korrast aastal 1964, kui ta oli seitseteist aastat vana, kuni ta surmani välja. Viimased märkmed olid sattunud registrisse samal suvel, kui ta suri. Pettersson oli veetnud ligi pool oma täiskasvanuelust vanglates, vaimuhaiglates ja võõrutusravil. Kõik tema kuriteod kaldusid vägivallale. Samal ajal ei olnud ühtki märki sellest, et ta oleks kasutanud tulirelva, ei enne ega pärast peaministri mõrva. Ei olnud märke ka poliitilistest ega ideoloogilistest mõjuritest. Petterssoni vägivallategude ohvriks langesid tavaliselt isikud, kellel oli samasugune sotsiaalne staatus nagu temal endal või kellelt oleks võinud oodata temasuguste kontrolli all hoidmist. Mehed, kellega ta oli tülli läinud või kellelt raha või uimasteid röövinud, naised, keda ta oli tundnud või kellega elanud ja keda peksnud. Lisaks politseinikud, korravalvurid, kaupluste turvatöötajad.

      Arvuliselt olid tema kuritegude nimekirjas ülekaalus tavalised vargused ja näppamised ning kõige sagedamini esinev kannatanu tema registriväljavõttes oli riiklik alkoholimonopol Systembolaget. Sealt oli ta saanud endale ka kolm neljast hüüdnimest, mis politsei oli üles märkinud, nimelt „lipsaja”, „liduja” ja „poolpööre”.

      Pettersson võis viinapoodi sisse astuda, küsida pudeli kanget, kas puhast viina või koorelikööri, napsata pudeli enda kätte niipea, kui müüja oli selle nende vahele letile pannud, ja lihtviisiliselt poest minema „lipsata” või „liduda”. „Poolpööre” oli liigutus, mille poemüüja pidi tegema, et tõsta välja väike pudel viina, mida praktilistel põhjustel hoiti sageli leti all kassa lähistel ja mis näis olevat üks tavalisemaid tellimusi Petterssoni elus.

      Selle taustal oli tema neljas hüüdnimi üsnagi üllatav. Pettersson oli nimelt tuntud ka kui „Krahv”.

      Põhjus, miks teda niimoodi kutsuti, politsei paberitest ei selgunud, aga Holti jaoks oli saladus juba lahendatud tänu hoolikale Lisa Matteile. Lehekülje servale oli ta tärniga lisanud oma korraliku käekirjaga märkuse: „CP sündinud ja kasvanud Brommas. Keskklassi kodu. Isa ettevõtja. Ema koduperenaine. Gümnaasiumi jättis pooleli. Aasta käis teatrikoolis. Omasuguste seltskonnas jättis endast ja oma taustast sageli peenema mulje, kui see tegelikult oli.”

      Sõltlane, kõige lihtsakoelisem professionaalne kurjategija, kõik need olid teada faktid, mõtles Holt, aga mitte seetõttu ei tundnud ta end pärast sissejuhatavat lugemist ebamugavalt. Juba kolmandal päeval, pühapäeval, 2. märtsil 1986, oli mees sattunud tuhande endasarnase nimekirja ühe kuusteist aastat vana pussitamise tõttu. Seejärel ei paistnud keegi Holti kolleegidest olevat pühendanud mõttepoegagi ei tema isikule ega käitumisele tervelt kaks aastat. Alles suvel 1988 hakati teda jälitama ja sama aasta detsembris võeti ta kinni.