relv välja võtta, sihtida ja päästikule vajutada. Motiiv, võimalus ja vahend, võttis Johansson andmed kokku samamoodi, nagu kindlasti ka tema toonased kolleegid.
Ohver, keda vihkasid paljud, aadlikud, sõjaväelased, rikkad kodanlased. Ühesõnaga peenem rahvas, kelle võim oli nende mõõkades, rahataskutes ja ajaloos ja kes kartsid, et isevalitsejast monarh võtab neilt selle igaveseks ära. Ohver, keda paljud armastasid. Luuletajad ja kunstnikud, selle sära eest, mis nende väitel iseloomustas kuningas Gustavi päevi, ja just nende puhul oli ka majanduslik põhjus igati arvestatav, mõtles Johansson.
Seda, et ka suur osa lihtrahvast näis olevat oma kuningat armastanud, ei olnud niisama lihtne mõista. Pidevatest sõdadest piinatud riigi rahandus oli krahhi äärel, igapäevast häda ja viletsust iseloomustasid ikaldus, nälg, katk ja tavalised haigused. Rahvas vist lihtsalt ei saanud aru, mõtles talulaps Johansson ja ohkas.
Paljude poolt vihatud, paljude poolt armastatud, aga nende pooluste vahepealsetele tunnetele ei jää kuigi palju ruumi. Mida võiks niinimetatud motiivipildilt veel nõuda, võttis Johansson asja kokku, pestes vannitoas hambaid pärast töist päeva, omavalmistatud suurepärast söömaaega ja lõpuks veel mõningast lõbulugemist. Parimal juhul olen ka mina midagi õppinud, mõtles ta.
Kümne minuti pärast ta magas. Naeratus huulil, aga muidu täpselt nagu alati. Selili, sõrmed rinnal vaheliti, mehelikult norsates, turvaliselt omaenda kehas, unenägudeta. Või vähemalt selliste unenägudeta, mis jääksid meelde või mida ta vähemalt aimakski, kui järgmisel hommikul ärkab.
Enamasti uinus Lars Martin Johansson viimasena ja ärkas esimesena, aga erandkorras oli tema naine ilmselt varem üles tõusnud. Nõrk kohvilõhn andis mehe tundlikule ninale häiret ja äratas ta üles. Kuigi kell oli alles seitse hommikul, oli see ikkagi tavapärasega võrreldes kaks tundi hiljem. Tema naine Pia oli jõudnud juba hommikusöögi lauale panna – „ma olen rüganud nagu loom, et kuidagigi eilse õhtusöögi eest tasuda” – ja ajalehe kohta andis ta vihje täiesti möödaminnes, süütu naeratuse saatel.
„Sa oled muide lehes,” ütles Pia talle kohvi välja valades. „Miks sa midagi ei öelnud?”
„Mille kohta?” küsis Johansson, segades sooja piima oma kohvitassis.
„Et sa oled algatanud uue Palme-juurdluse.”
Mida põrgut sa nüüd räägid, naine, mõtles Johansson, kes ei oleks isegi unes näinud, et ütleb selle valjusti välja. Mitte oma armastatud naisele pärast ligi kahtkümmend abieluaastat. See, et kõik päevad ei olnud ühtviisi head olnud, ei kaalunud kuidagi üles fakti, et paljud olid olnud piisavalt head ja mitmed kaugelt paremad kui see, mida oleks ühel mehel õigus nõuda isegi oma naiselt.
„Mida sa räägid, kullake,” ütles Johansson. Mida kuradit ta räägib, mõtles ta.
„Loe ise,” ütles Pia ja ulatas selle „Dagens Nyheteri”, mille ta oli millegipärast asetanud oma tooli kõrvale põrandale.
„Püha jumal,” oigas Johansson ja vahtis mitte kuigi meelitavat pilti iseendast riigi suurima hommikulehe esiküljel.
„Viimane aeg, arvan mina isiklikult,” ütles naine. „Ma mõtlen uueks Palme-juurdluseks,” täpsustas ta. „Kuigi võib-olla peaksid hoolitsema selle eest, et neil oleks sinust parem pilt. Pärast selle pildi tegemist oled sa ju päris palju alla võtnud.”
4
Pärast hommikusööki käis Johansson kõigepealt duši all ja pani seejärel hoolikalt riidesse. Ei mingit lahtise kaelusega linast särki, ei mingeid punaseid trakse. Selle asemel hall ülikond, valge särk ja diskreetne lips, mustad viksitud kingad, ühesõnaga varustus, mida temasugusel mehel oli tarvis lahinguväljale suundumiseks. Siis läks ta kööki, voltis lehe kokku, pistis selle pintsakutaskusse ja sõitis tööle. Artiklit polnud ta lugenud. Seda polnud isegi vaja, sest piisas põgusast pilgust, et peensusteni aru saada, mis seal kirjas on.
Tööle jõudnud, tervitas ta sõbralikult sekretäri, vehkis tõrjuvalt ajalehega, läks oma kabinetti ja sulges ukse. Alles siis luges ta hoolikalt, pastakas käes, läbi selle, mis oli päeva suurim meediasündmus. Et keskkriminaalpolitsei juht on algatanud „uue salajase Olof Palme mõrva uurimise”. Kas mul oli õigus või oli mul õigus, mõtles Johansson ja ohkas, sest kõik, mis seal kirjas oli, kinnitas ta kartusi.
Isegi pilt. See oli paar aastat vana ja paarikümne kilo jagu paksem Lars Martin Johansson vahtis pahaselt kaamerasse. Muidugi ei olnud selliselt tegelaselt kommentaari saadud ning ajalehe kaks anonüümset allikat olid võinud vabalt möllata ja kõikidest oma kannatustest vesta. Ebapiisavad ressursid, mõistmatud ülemused ja kuidas nende tööülesanded neilt nüüd ära on võetud.
Paks ja õel ülemus, kes on omaenda vajakajäämised vaeste süütute alluvate peal välja elanud, mõtles Lars Martin Johansson.
„Meil paistab olevat tööjärg ees,” ütles Johansson sekretärile, niipea kui too oli teispool tema suurt kirjutuslauda istet võtnud.
„Mõned inimesed on ühendust võtnud ja tahavad sinuga rääkida,” vastas sekretär sama süütul ilmel kui Johanssoni naine.
„Mis neil siis südamel oli?”
„Nad olid midagi lehest lugenud,” vastas sekretär. „Mingist uuest salajasest Olof Palme mõrva juurdlusest, mille sa olevat eile käivitanud.”
„Kes need siis on? Kes ühendust võtsid, ma mõtlen.”
„Enam-vähem kõik, nagu paistab,” vastas sekretär, lastes samal ajal silmad üle paberi, mida ta käes hoidis.
„Ütle mõni nimi,” ütles Johansson.
„No Flykt muidugi. Ta on juba kaks korda siin käinud. Ta tahtis sinuga isiklikult kohtuda, et selgitada võimalikke arusaamatusi seoses selle artikliga.”
„Kujuta pilti,” ütles Johansson. „Ja minul ei olnud õrna aimugi, et Flykt töötab „Dagens Nyheteris”. Ütle sellele närukaelale, et oodaku,” ütles Johansson.
„Noh, võib-olla ma ei ütle nii sõna-sõnalt,” vastas sekretär. „Sest sel juhul oleks vist parem, kui sa seda ise ütleksid. Ma annan teada, et sa võtad päeva jooksul ühendust ja tahad, et ta oleks kättesaadav.”
„Väga hea,” ütles Johansson rahulolevalt, sest ta teadis, et Flykt eelistab oma tööpäeva aegsasti lõpetada, eriti sellistel päevadel nagu täna, mis tõotasid suurepärast golfiilma. „Hoolitse selle eest, et ta oleks majas olemas, kuni ma ühendust võtan.”
„Ma saan täpselt aru, mida sa silmas pead,” ütles sekretär, kes tundis oma ülemust ega kadestanud hetkel keskkriminaalpolitsei Palme-rühma komissari Yngve Flykti sugugi.
„Kes need teised siis on?” kordas Johansson.
„Enam-vähem kõik, nagu ma ütlesin. Vähemalt meediast kõik, sest nad helistavad nagu hullud, nii et ma suunan nad edasi meie pressiosakonda. Aga kui alustada siitsamast majast, siis politseiameti peadirektor tundis huvi meie uue kommunikatsioonijuhi kaudu. Peadirektor ise pidavat olema Haparanda politsei juures mingil visiidil. Meie asedirektor seevastu on küll vist kohal, sest tema helistas samuti ja küsis, kas ta peaks midagi teadma või saaks millegagi aidata. Ma lubasin sinult küsida. Siis helistas Anna Holt ja küsis, kas on midagi uut, mida tema ja ta kolleegid peaksid teadma. Helistas ka sinu parim sõber, muidugi kui te jälle tülli pole pööranud.”
„Jarnebring,” ütles Johansson vaimustunult. „Kas Bo helistas? Mida tema tahtis?”
„Jah,” vastas sekretär. „Mida ta tahtiski? Jah, ta tahtis sinuga rääkida. Ütles, et luges hommikust lehte ja on sinu pärast mures.”
„Sõna-sõnalt,” ütles Johansson lõbustatult.
„Olgu,” ohkas sekretär. „Ta küsis, ega sa rabandust pole saanud. Et kas ta saaks kuidagi aidata, ja et sa ühendust võtaksid, niipea kui aega leiad.”
„Ah et nii ütleski,” lausus Johansson.
„Stockholmi peaprokurör helistas.