koosolekut Johanssoni juures naasis Anna Holt oma kabinetti politsei koostööbüroos, mille juhina oli ta töötanud juba üle aasta. Ta sulges hoolikalt ukse, enne kui oma laua taha istus ja kolm korda sügavalt hingas. Siis vandus ta valjusti ja südamest, adressaadiks täiskasvanud poisikesed, kellel on kakskümmend ülekilo, punased traksid ning Norrlandi kolkakoomiku ja keskkriminaalpolitsei kõige kõrgema juhi topeltroll. Pisut kergemaks läks, aga mitte nii palju, kui ta oli lootnud, nii et kui Lisa Mattei pool tundi hiljem tema uksele koputas, oli ta ikka veel halvas tujus.
„Kuidas läheb, Anna?” küsis Mattei. „Paistad natuke norus.”
„Mis sa ise arvad,” nähvas Holt.
„Unusta see Johansson nüüd ära,” vastas Mattei millegipärast. „Johansson on, nagu ta on, aga ta ongi ju Johansson. Rääkisin Flyktiga, võime lihtsalt kohale minna. Ta korraldab meile sissepääsukaardid.”
„Viimane aeg olukorda adekvaatselt hinnata,” ütles Holt. „Viimane aeg surnud papagoid elustama hakata.”
„Täpselt,” ütles Mattei. „Sa ju tead, et kassi saab nülgida mitut moodi, nagu Lars Martin oleks öelnud.”
„Okei, okei, okei,” ütles Holt, ohkas ja tõusis. Nii et nüüd oleme siis äkitselt maailma parima Johanssoniga juba Lars Martini peale üle läinud, mõtles ta. Ja veel Lisa, uskumatu.
Ka Lewin oli oma kirjutuslaua taha tagasi läinud. Seal istus ta vähemasti veerand tundi, tehes endale etteheiteid selle eest, et oli taas kord sattunud olukorda, mida oleks vabalt saanud vältida. Pealegi koos oma kõrgeima ülemuse Lars Martin Johanssoniga, kellega suhtlemisest üritas ta muidu iga hinna eest hoiduda.
Mees, kes näeb nurga taha, mõtles Lewin nukralt. Sedasi ju paljud kolleegid teda kirjeldasid, ja eriti siis, kui neil oli juba paar pitsi hinge all. Legend Lars Martin Johansson Ångermanlandist, Ådaleni põhjaosast. Politseinik ja jahimees, kelle ettekujutus õiglusest on sama kui jahist, olenemata sellest, kas tema tegevus puudutab lihast ja verest inimesi või süütuid loomi. Johansson oma suure nina ja hämmastava võimega haista inimliku nõrkuse kõige õrnematki hõngu. Joviaalse oleku ja inimliku soojusega, mida ta võis täiesti meelevaldselt sisse ja välja lülitada. Salakaval, karm ja täiesti halastamatu, niipea kui tarvis, niipea kui saak oli küttimisulatuses ja vaeva väärt.
Pärast tekkisid Lewinil ka süümepiinad. Johansson oli ometi kolleeg, pealegi tema kõige kõrgem ülemus, ja kes oli õieti tema, et anda hinnangut kaasinimesele, kellega tal polnud kunagi olnud lähemat kontakti ja keda ta hästi ei tundnudki.
Viimane aeg olukorda adekvaatselt hinnata, mõtles Lewin. Haaras telefonitoru ja valis Flykti otsenumbri.
„Tere tulemast pühapaika,” ütles Flykt sõbralikult ja noogutas neid ümbritsevate paberimägede poole. Kaustad ja kastid katsid seinu maast laeni. Korralikult ritta seatud kastid põrandal. Üle seitsmekümne ruutmeetri suurune ruum, mis juba paistis liiga väike.
„Jah, sina, Jan, oled siin ju varem käinud,” jätkas Flykt Lewini poole pöördudes, „aga sulle, Anna, ja sulle, Mattei, on see äkki esimene kord?”
„Ma olen siin tegelikult giidiga ekskursioonil käinud,” ütles Holt. „See oli küll mõni aasta tagasi, aga ega vähemaks pole seda kraami ju jäänud.” Kui Johansson peaks olema siin käinud, siis on ta küll pime või hull, mõtles ta.
„Üks küsimus,” ütles Holt Flyktile. „Kas Johansson on seda materjali näinud? Meie ennelõunasel koosolekul sain ma nagu aru, et ei ole.”
„Mina arvasin ka nii,” vastas Flykt, „aga hetk tagasi rääkis üks mu uurimisrühma kolleeg, et ta olevat enne puhkust läbi astunud. Aga ma ise olin siis puhkusel ja ei kohtunud temaga. Pealegi ma kahtlustan, et ta on läbi uurinud selle osa materjalist, mis on kapo valduses. Ma mäletan, et me saime mingite täiendavate andmete taotlusi, sel ajal kui tema operatiivjuhi kohal oli. Aga võib-olla tead sina sellest rohkem, sest sa ju töötasid seal. Lisaks ei tohi unustada, et ta on olnud ekspert kõikides nendes valitsuskomisjonides, mis on uurinud, kuidas meie, lihtsad politseinikud, oleme end kõik need aastad üleval pidanud. Minu isiklik arvamus on küll see, et Johansson teab rohkem kui enamik meist.”
„Ei meie tea, mis temal mõtteis mõlgub,” vastas Holt naeratades.
„Tõsi mis tõsi,” nõustus Flykt ja ka tema naeratas. „Kas küsimusi on kellelgi?” Millegipärast vaatas ta Matteile otsa.
Oi, mõtles Lisa Mattei, kellel oli raske pilku paberikuhjadelt lahti kiskuda. See hakkab küll mägironimist meenutama. Ja mina kardan kõrgust.
„Mina olen siin päris esimest korda,” ütles ta. „Huvitav on näha, mis te olete kokku kogunud.” Nagu mägironimine, mõtles ta taas, libistades pilgu üle kaustarivide.
„Jah, eks aastatega ole omajagu tulnud ja siiamaani lisandub iga nädal uus kaust. Enamjaolt nii-öelda hullukeste vihjed, minu arust,” ütles Flykt. „Nii et mul jääb üle teile ainult edu soovida,” jätkas ta. „Kui te peaksite leidma midagi, mis on minul ja mu kolleegidel kahe silma vahele jäänud, oleme kahtlemata ülimalt õnnelikud.”
Kõlab nagu üsna riskivaba lubadus, mõtles Lewin, aga loomulikult ei öelnud.
Ja mina kardan kõrgust, mõtles Mattei, aga seda ei kavatsenud ta küll mingil juhul oma kolleegidele öelda, isegi Annale mitte.
Lars Martin Johansson oli parimas tujus. Ta oli rahul, üleüldse, ja kõige rohkem iseendaga. Kõige rohkem oli ta rahul sellega, et lõpuks ometi oli ta otsustanud võtta midagi ette selle politseitöö häbiplekiga, mida nimetati Palme-juurdluseks. Juba üle kahekümne aasta oli see keskkriminaalpolitsei vastutusalas, juba paar aastat vägagi tema enda vastutusel, ja oli viimane aeg, et midagi toimuma hakkaks. Viimasel kümnendil, pärast viimast ebaõnnestumist nüüdseks meie hulgast lahkunud „Palme-mõrvari” Christer Petterssoniga oli juhtumiga töötav rühm tegelnud enamjaolt muude asjadega.
Rootsi ohvrite tuvastamine Tai tsunamikatastroofi järel oli võtnud kõik nende ressursid terve aasta jooksul. Seejärel oli hakanud sarnaseid ülesandeid Palme-uurijatele sõna otseses mõttes kaela sadama. Rootsi kodanikud, kes olid välismaal langenud poliitiliste atentaatide, looduskatastroofide ja tavaliste õnnetusjuhtumite ohvriks. See pisku, mida nüüdsel ajal Palme mõrvaga seoses tehti, seisnes enamjaolt tegelemises eranuhkide, vandenõuteoreetikute ja sellistega, keda hüüti politseis isekeskis pendlieitedeks, sõltumata soost. Kõigi nendega, kes tahtsid muudkui aidata ja lisaks kogu aeg kursis olla, milline on tema ja tema kolleegide võimalik panus. Nii ei saa see loomulikult kesta, sest siis võiksime samahästi pillid kotti panna, mõtles Johansson. Seepeale ta oma otsuse langetaski.
Niipea kui Flykt oli nad omapead jätnud, pakkus Holt välja, et nad võiksid kõigepealt kusagil omavahel nõu pidada. Kuigi mitte Palmeruumis, sest ümbritsevad paberimäed tekitasid temas lausa füüsilist ebamugavust, mida ta loomulikult välja ei öelnud, vaid kusagil, kus saaks pisut mugavamalt istuda. Kellelgi polnud vastuväiteid. Kõigepealt tõid nad kohvi ja võtsid seejärel istet tühjas nõupidamisteruumis, sulgedes enda järel ukse.
„No nii,” ütles Holt. „Siin me siis istume. Viimane aeg hakata olukorda adekvaatselt hindama ja meeldivaks mõtlema ka eesootavat arvestades. Hea uudis on see, et kui me materjali omavahel ära jagame, siis on lugemist igatahes pisut vähem.”
„Sellisel juhul mõtlesin välja pakkuda, et mina tegelen sündmuse endaga,” ütles Lewin. „Sellega, mida Johansson nimetas – tunnistused kuriteopaigalt, tehniline uurimine ja kohtumeditsiini protokoll. Vähemalt ma mõtlesin, et võiksin sealt alustada.”
„Mul ei ole vastuväiteid,” ütles Holt. „Kasuta nüüd juhust, Lisa,” jätkas ta. „Kas sinul mõlgub mõtteis mingi kindel osa? Nüüd, kui sul on võimalus öelda.”
„Ma tean asjast liiga vähe,” ütles Mattei. „Peaksin saama parema ülevaate. Kõik need jäljed, või korrektsemalt öeldes tööhüpoteesid, millest ma olen alates politseisse tulekust kuulnud. No teate küll. Kurdi terroristid ja üksikud hullud ja