saal, kus trenni tegime, samuti tegime seda sealsamas 16. keskkoolis. Hiljem, kui teatav tase oli saavutatud, siis ma hakkasin käima ka teiste treenerite juures. Karatekommuun ei olnud eriti suur, seal oli neli-viis tõsist tegijat, kes ka võistlustel jagasid 1.–5. kohta.
Füüsilises tegevuses on samamoodi nagu väiksena tikuga tähti taga ajades, et sa teed üht ja sama liigutust mitte kümme või sada, vaid tuhandeid kordi. Rutiinne teadlik tegevus, oma hingamise rütmi, oma südame kuulamine on väärtused omaette, kui selles kehas tõesti sünnitada midagi sellist, mis on igavikuline – ja kui need oskused saavad lapsepõlves mingi juurdumise, ei ole välistatud, et need kõrgemas eas samal viisil edasi elavad. Lihtsalt keskkond muutub ja see, millele keskendutakse, muutub. See on pidev ring, mida käiakse, millel on oma algus ja oma lõpp, aga mis on üks tervik. Kui sellise terviku tunnetamine ja teadmine tuleb varakult, siis on tõesti võimalik liigutada suuri asju ja samas ka vabaneda kõigest sellest, mis võib olla väga ekslik ja kuri selles maailmas. Sisemine võitlus saab alguse mingist välisest tõukest. Samas kui seda välist tõuget ei taju või ei tea, siis mingil momendil tehakse ikka väga mustvalgelt selgeks, mis on õige ja mis saab olla ainult õige.
Sisemine sund end kaitsta
Karatemaailm, võitlusmaailm, viis seisundini, kus tuli teha otsus, kas minna edasi välise või sisemisega. Sest kui ma lõpetasin kaheksa klassi, siis oli vaja otsustada, mis saab elust edasi. See on jälle seotud isa ütlemisega, et „mis sa ikka musta tööd teed, tee puhast tööd“. Siis sai tehtud otsus elektroonikat õppida. Juba kaheksandas klassis käisin ma pool aastat ettevalmistuses polütehnikumi sissesaamiseks. Tegime selle otsuse pinginaabriga kahekesi ja koos käisime seal ettevalmistuses ja astusime ka polütehnikumi.
Valmistumine Eesti meistrivõistlusteks. Aivar Sarapik ja treener Igor Neemre 1983. aastal karatetrennis.
Polütehnikumiaeg oli 1981–1985. Sinna jääb ka tippspordiaeg kuni liidu meistrivõistlusteni. Aga Nõukogude Liidus keelati karate ära. See oli just siis, kui ma olin valmistumas liidu meistrivõistlusteks. Sügisperioodil ettevalmistused käisid, kui äkki tuli teade, et meistrivõistlusi ei toimu. Kui ma meenutan, siis oli see keeld seoses mõnede surmajuhtumitega. Teiselt poolt oligi see nendel inimestel, kes seda valdasid, hävitamise kunst – tegemist on ikkagi kunstiga. Kui vaadata suures negatiivses plaanis, siis oli see kunst sellest, kuidas võtta teiselt elu. Kui vaadata suures positiivses plaanis, siis inimesed õppisid ennast ju ka kaitsma. Eks siis tolleaegsele süsteemile ei olnud see meelepärane, et kasvas peale terve selline põlvkond – karate levis Venemaal 1960. ja 1970. aastatel. Minu elus oli 1979. aastal džuudo ja 1980.–82. aastal karate algus. Tekkis terve põlvkond noori, kes olid seotud 1979. ja 1980. aasta õpilasmässuga. Sellest ma sain ka oma vitsad, minust tehti 16. keskkooli vastutav organisaator ja eks ma sain siis korralikult kolakat. See on taust, mille peale sisemine hääl ütles selgelt, et „kuule, sa pead ikka suutma ennast kaitsta“. Ema sai samuti karistada ja temalt võeti preemia ära.
Süsteemile vastandumine
Nii et vastuolu ühiskonnas toimuva ja minu isiksuse arengu vahel lükkas mind sügavamalt karatega tegelemise poole. Kusjuures see vastuolu viis mind ka selleni, et 1983. aastal lõpetasin ma päeva pealt karatega tegelemise. See oli institutsionaalne vastuolu. Siis juba tehti ikka ettepanekuid, et „noh, sõjaväkke sa ei pea minema“ jms. Tol ajal oli sõjaväkke minek probleem – mis seal silme ees muud ikka terendas kui Afganistan. Rääkides treeneritega, ütlesid nad: „Oh, sul on lihtne, Leningradis on piirivalve väljaõpe, lähed sinna treeneriks.“ Ma tõesti tegin siis juba ka treeneritööd, mitte küll suures mahus, aga siiski. Kuid sealt tagant paistis tollane jäik suunamine – et saad süsteemitöötajaks.
Kusjuures võistlused olid samuti väga äärmuslikud. Võistelda tuli, kui tahtsid edasi liikuda. Aga kui sind võistlus võistluse järel hävitatakse ja sa siis lõpetad ikkagi traumadega, siis jätab see oma jälje – mitte ainult füüsilises, vaid ka psüühilises mõttes. Tol ajal ma tegin uue, täitsa selge otsuse, et selle süsteemiga ma kaasa ei lähe. Ja lõpetasin sporditegemise. See tõi kaasa muidugi täiesti korraliku lainetuse: „Kuidas! Õpib elektroonikat ja on tippsportlane, aga ei painuta end meie kätte!“ Aga minu otsus oli teine.
Ääremaadel liikudes
Kuna läbi spordi ja aktiivse elu oli kontakt erinevate ringkondadega … ja olid ka tantsuõhtud tolleaegses pedas ja Sossi mäel, turu juures … Noor inimene, võtad elust osa. Ja kui oled samas osa ka idamaade võitluskunstist, siis mingit kartust ega hirmu ei olnud. Eks konflikte ikka oli ja paar korda tuli ennast ka kaitsta.
Tol ajal sai ka mu oma klassi- ja koolivendade kaudu tegeletud ärimehe teemadega. Viru kant oli mul tuttav, see Viru periood kestis paar-kolm aastat – kuni sai tehtud otsus, et tippspordiga enam ei tegele. Siis kadusid ka muud kontaktid, kõik väline maailm jäi kõrvale. Eks me teretame ja nii mõnedki mu tollased kaaslased on teinud tänapäeva mõistes kõrge lennu … On läinud ka sedapidi, et ma olen nii mõnedki neist nüüd kiriklikult ristinud, nad on tulnud ja palunud oma pere eest hää seista. Aga see on eraldi lugu, sest nendest inimestest rääkimine, kes elavad, on natuke komplitseeritud.
Sealt kasvavad ja kujunevad välja erinevad lood kõikide nende karatemaailma tegelastega ning samas olid siis ka Viru äri ja seltskond. See oli kõige klassikalisem äri: ostad odavalt ja müüd kallimalt edasi. Vastavalt turu nõudlusele. Vahetad raha. Samamoodi nagu pangandus. Seesama vanaraha ja ajaloo huvi olid mul sellega seotud. Tallinnas olin ma koolis ajalooklubi liige. Kaupo Deemant oli üks vanahärra, kellega sai lausa väljakaevamistel käidud ja tegeletud sellega. Sealt siis ajaloohuvi, vanaraha, mündid, rahavahetamine – alates vanaraha vahetamisest kuni Soome markadeni. Loogiline jätk. Ja siis sai käidud paremini riides, olid peod ja … Ikka ostad endale head ja paremat ning teenid selle ostes ja müües auga välja. Sellest ajast sain ka soome keele suhu. Raamat ühes käes ja silm telekas – tol ajal tuli soome keel tõesti lihtsalt. Õppisin soome keelt ja seda sai siis kohe seal Viru hotelli juures praktiseeritud. Samamoodi vene keelt …
Arusaamine põhjusest ja tagajärjest
Ma ei tea, kas keskkonnal oli tõesti huvi kasvatada minust midagi, mis oli tollase institutsiooni tarvis, või siis sisemine maailm hoidis mind kõigest sellest. See lasi mul piltlikult öeldes kõik need ääremaad läbi käia, kuid ma ei langenud selle küüsi. Selles mõttes on mind kantud tänasesse päeva. Sest need vastuolud, millega ma olen pidanud kokku puutuma, on olnud väga äärmuslikud.
Kui karatemaailm jäi kõrvale, siis tahtsin ma ka tehnikumist ära tulla. Aga ühel momendil jällegi see sisemine hääl ütles väga selgelt, et mingi dokument tuleb ikkagi saada, kui sa tahad elus edasi liikuda. Arvutite maailm mind ka huvitas. Õppides seda valdkonda, sa õpid ikkagi riistvara ja selle toimimist. Seal on väga selge loogika nii oma mehaanika kui ka füüsika poole pealt kui ka kogu selle matemaatilise mudeli poolest, mis seal taga on.
Kui mõtelda sealt edasi arvuti programmvara peale, siis see on tegelikult nähtamatu elekter. Ega tänapäevani täpselt ei teata, mis on elekter. Teadlased on küll välja mõelnud kõiksuguseid valemeid ja nad jõuavad ja tegelevad juba kvantmaailmas energia mõiste kui niisugusega, kuid ega nad päris täpselt ei tea, mis see on. Tol ajal oli samamoodi, et oli füüsiline pool ja oli sisemine pool. Lõpuks tarkvara peale ehitatakse teadmistevara. Ja teadmistevara üheks printsiibiks on selge süsteemsus ehk põhjus ja tagajärg. Põhjuse ja tagajärje maailm ida mõtlemises on taoism. Ja taoismi klassikud kirjeldavad seda väga lihtsalt. Küsimus ongi vaid tasemes: kas see on materiaalses keskkonnas või energeetilises keskkonnas või on tõesti juba printsiibipõhisus, vaimsus ja hingelisus. Selle ma õppisin täiesti tolleaegses koolisüsteemis selgeks. Ma teadsin, mis on põhjus, mis on tagajärg, kuidas need on omavahel ühendatud ja kuidas need on tagasisidestatud – nii nagu üks korralik süsteemianalüütik peab seda teadma. See teadmine on andnud võimaluse lahti võtta ükspuha milline süsteem. Kuni detailideni välja. Niipalju kui seda mateeria võimaldab. Ja kui me räägime sealt edasi inimesest ja inimese mentaalsest mudelist, ka selle mentaalsuse, hingemaailma osadeks võtmisest, osade seoste ja terviku nägemisest,