Ülempreester Aleksander Aivar Sarapik. Aleksander Aivar Sarapik

see 15–16-aastaselt. Ja paraku selles vanuses kõik keeb. Elu keeb. Kuna tervise heitlus või võitlus oli jõudnud lahenduseni ja see energia vabanes, siis see otsis uut kohta. See otsis välises kohta ja kui see seda seal ei leidnud, siis pidi paratamatult sissepoole pöörduma.

      Nii et see otsus tolles ajas olevast süsteemist välja astuda andis mulle võimaluse edasi liikuda. Ja leidsin pärast otsinguid erinevate koguduste juures käies ja erinevate vaimulikega suheldes ikkagi oma koha.

      Keha jääb maha ilma suuremate sekeldusteta

      Ma olen mitmel korral rääkinud ja ka „Pealtnägija“ saatele pikema intervjuu andnud – lendav papp või kuidas nad seal nimetasidki – oma ohvitseriks olemisest ja sellest sisemisest poolest, et mis oli kõige selle võti. See on seotud ühe suvega 1983. aastal, kui me pärast õpilasmalevat, kus ma olin pealiku abi (Igor Neemre oli juht), tegime õhtuti ja hommikuti trenni. See oli füüsiline ettevalmistus ja samas sai ka tööd tehtud, raha teenitud. Õpilasmaleva juhtkonnast parimatele tehti siis reis Kaukasusesse, mägedesse. See päädis minu jaoks mägedes klassikalise terviserikkega – mägihaigus, kõrgusehaigus. Kogemus, mis ma seal sain seda haigust üle elades, ületas kõik selle, mida ma eelnevalt olin kogenud. See oli surmaeelne seisund, kus keha jääb maha ja sisemiselt läheb elu edasi – ilma suurema sekelduseta.

      Mu keha toodi ülevalt alla. Ma ei suutnud enam oma keha valitseda. Oli haigushoog hästi kõrge palavikuga ja väga selge iseenesest äraolemine – täiesti selge äraolek. Oli ka teatud mittemõistmine, et mis nad seal mu kehaga teevad. Ma nagu tõusin ja jalutasin ära, tõusin ja jälle jalutasin ära. Liikumine, väljakäimine oli hästi sisukas, hästi suhteinformatsioonirohke. Füüsiline muutus oli minu jaoks kuidagi loomulik. Ma olin teinud seal üleval mägedes hingamisharjutusi ja olin täiesti teadlikult end millekski ette valmistanud. Ja see seal siis realiseerus. Keha võeti tagant ära, aga sisu elas edasi. Sealt need otsused hakkasid ka tulema.

      Seda on peaaegu võimatu rääkida viisil, ilma et ma kasutaksin sõnu, mida tegelikult ei tohi kasutada selle keskkonna osas. Mis kasu oleks sellest, kui ma räägiksin siin loo Moosesest, kes läks mäe otsa ja tuli sealt käskudega alla? Mis kasu oleks sellest, kui ma räägiksin loo, kuidas Kristus läks mägedesse ja mis Temaga seal toimus – oli see siis Tema muutumine või õndsuse kuulutamine? Mis kasu oleks sellest, kui ma räägiksin, mida koges Muhamed … See on tegelikult seesama seisund, mis juhtub inimkehaga, kui see hakkab vahendama midagi seesugust, mis ei ole siitmaailmast ja mis on vastuolus kogu välise maailmaga. Ja paraku, et edasi elada, eksisteerida, peab leidma loogika, viisi, kuidas siin maailmas, selles välises maailmas toime tulla. Kui sisemine kogemus on saadud, et elu ei ole mitte ainult mateeria, vaid elu on energia, mis seda mateeriat koos hoiab, ja selle energia taga olev tahe, millel on kõik vaimse elu elemendid, siis ongi vaimne elu. See vaimne elu võtab keha üle. Vaimne elu on enne olnud ja jääb ka pärast olema ning sellel ei ole põhjust ega tagajärge, vaid see on seisund meis. Kui seisundimuutus toimub viisil, mis on ajas ja ruumis jälgitav – inimese enda poolt ja ka teiste inimeste poolt, kes seda tunnistavad –, siis no mida paremat sa siit elust ikka saada tahad.

      Tallinnas Wismari tänava nurgal enne mägedesse lahkumist.

      Vahetult enne keha allatoomist Elbruse jalamilt 1983. aastal.

      A ja O

      Minu puhul oli vastuolu ja väljakutse selles, et see kõik toimus ajas ja ruumis, kui ma olin nii noor. Kui inimestel läheb terve elu ja nad elu lõpus jõuavad sellisesse kohta, kus nad teevad endaga rahu ja saavad aru, et see väline ongi see, mis see on, ja tegelikult elu igavikulisuses läheb kõik edasi … Aga kui sa koged midagi sellist 15–16–17-aastaselt, sa koged seda kõikide nende vastuolude kiuste, mis on, ja kui sa jääd nende müüride vahele – välise maailma institutsioonid ja oma sisemaailm –, siis jah, seda võib väljendada, muidugi seda võib väljendada. Seda võib väljendada luules ja eks ma olen nii mõnegi luuletuse ka kirjutanud. Seda võib väljendada kunstis, muusikas. Küsimus on selles, et kui looming võtab inimese üle, siis ega inimesel enam palju teha ei ole. Siis see looming ongi inimese üle võtnud. Kui inimene lepib selle seisundiga ja aktsepteerib seda nii, nagu ta on sellesse sündinud, siis on kõik hästi. Minul teatud kontekstis oli kõik hästi, sest ma leppisin sellega. Sest mul oli varasemast olemas kogemus, mida tähendab olla valges ruumis, näha ainult valges kitlis inimesi ja põleda sõna otseses mõttes füüsiliselt kõrges palavikus. Minu keha oli nagu ette valmistatud selleks. Seda taaskogeda nüüd kolme ja poole tuhande meetri kõrgusel, aga täies kirkuses ja selguses … Ma saan väga hästi aru nendest, kes ütlevad, et nendest said nägijad. Saan väga hästi aru nendest, kes ütlevad, et nad näevad – näevad rohkem, kui tavaline füüsiline inimene oma silmaga näeb. Mõistan neid kõiki. Minu väljakutse oli selles, et kõige selle teadmisega tolles ajas ja ruumis toime tulla. See oli tõsine väljakutse ja ma pidin sellega tegelema hakkama – ja viisil, kus mul ei olnud kellegi käest küsida, kuidas seda teha. Mul ei olnud juhendajat. See juhtus piltlikult öeldes iseeneslikult, kuigi me võime öelda, et iseeneslikult ei juhtu mitte midagi. Välises mõttes jah iseeneslikult, aga sisemises mõttes oli kogu oma loogika ja sisemine areng seal taga. See ettevalmistus oli toimunud juba aastakümneid. Ma olin selleks ajaks – 16–17-aastaselt – juba Linnart Mälli tõlgitud „Daodejingi“ pähe õppinud, samuti budistliku kaanoni. Mis mõtet on pähe õppida? Sest milleks neid kaasa tassida! Täiesti praktiline asi. Hiljem sain aru, et mu intuitsioon oli olnud õige, kuna ka mungad õppisid kõik pähe. Sest mis on lihtsam sellest, kui sa omad küsimust ühes ajupoolkeras ja teises ajupoolkeras omad kohe vastust samale küsimusele, sest sul on materjal peas!

      Mälli raamatud olid minuni jõudnud just selle tegevuse kaudu, mis oli karatega seotud. Ühest küljest Jiddu Krishnamurti ja põrandaalune kirjandus ning teisest küljest kõik see, mis oli avalikult saada. Mul oli kristliku maailma vastu selge huvi, ma lugesin ja tegin oma eksegeesi.

      Kui sa teed füüsilist sporti, siis sa tead, et selle õnnestumiseks ei ole vaja üksnes füüsilise jõuga tegeleda, vaid tuleb tegeleda ka paindlikkuse, vastupidavuse ja joogamaailmaga: teadlik hingamine, meditatiivne seisund jms, et see tund-poolteist-kaks sedasi vastu pidada. Need on vahvad lood, igaühest võiks oma püramiidi kokku rääkida.