aga lebas must pilverüngas, nii must, et ta paistis tumedal taeval laiguna.
Juba me nägimegi postijaama, seda ümbritsevate sakljade katuseid ja meie ees vilkusid sõbralikud tulukesed. Kui tõusis niiske, külm tuul, kostis kaljulõhest undamist ja hakkas sadama peenikest vihma. Vaevalt jõudsin endale burka selga tõmmata, kui algas lumetuisk. Ma vaatasin aukartusega staabikaptenile …
„Meil tuleb siin ööbida,“ ütles ta tusaselt. „Selle tuisuga juba üle mägede ei sõida. Kas Krestovajal on olnud laviine, mis?“ küsis ta postipoisilt.
„Ei ole, härra,“ vastas osseedist postipoiss, „aga ripub palju, palju.“
Et postijaamas polnud tuba reisijate jaoks, anti meile öömaja suitsuses sakljas. Tegin reisikaaslasele ettepaneku juua üheskoos klaas teed, sest mul oli kaasas malmist teekatel – minu ainus lohutus reisidel Kaukaasias.
Saklja asetses ühe küljega vastu kaljut; kolm libedat, märga astet viis tema ukseni. Käsikaudu astusin sisse ja sattusin lehma peale (laut asendab nende inimeste juures teenijatuba). Ma ei teadnud, kuhu minna: siin määgivad lambad, seal uriseb koer. Õnneks vilksatas kusagilt kõrvalt hämar valgus ja aitas mul leida teise uksetaolise avause. Siit avanes küllaltki huvitav vaatepilt: lai saklja, mille katus toetus kahele suitsunud sambale, oli rahvast täis. Keskel praksus maa peale tehtud lõke, ja suits, mida tuul katuses olevast avausest tagasi ajas, levis ümberringi nii tiheda loorina, et silm ei suutnud kaua aega midagi seletada. Tule ääres istusid kaks vanaeite, hulk lapsi ja üks kõhetu grusiinlane, kõik kaltsudes. Polnud midagi parata, me seadsime end tule äärde, süütasime piibud, ja varsti hakkas teekatel sõbralikult sumisema.
„Armetu rahvas!“ ütlesin ma staabikaptenile, osutades meie kasimatule pererahvale, kes vaatles meid mingis tardumuses.
„Äärmiselt rumal rahvas!“ vastas ta.„Kas te usute? Midagi nad ei oska, mingit koolitarkust nende pea ei võta! Meie kabardid ja tšetšeenid, kuigi nad on röövlid ja puupaljad, on selle-eest vähemalt uljaspead; nendel siin aga pole ka relva vastu mingit huvi; korralikku kinžalli ei näe sa ühelgi. On ikka tõepoolest osseedid!“
„Kas teie olite kaua Tšetšnas?“
„Jah, olin seal rooduga oma kümme aastat kindluses, Kamennõi Brodi juures – teate?“
„Olen kuulnud.“
„Oh, issake, kuidas need kõrilõikajad meid ära tüütasid! Nüüd on, jumal tänatud, rahulikum; aga vahel juhtus, et lähed sada sammu vallist eemale, juba istub karvane kurat kuskil ja varitseb: jääd pisut vahtima, siis vaata, et on silmapilk kas ling kaelas või kuul kuklas. Kanged poisid! …“
„Küllap teil oli vist rohkesti seiklusi?“ küsisin ma uudishimust aetuna.
„Miks mitte! Oli küll …“
Ta hakkas näppima vasakut vurru, langetas pea ja jäi mõttesse. Mul oli pöörane tahtmine temalt mõnda lugu välja pressida – soov, mis on omane kõigile reisija kirjameestele. Vahepeal oli tee valmis saanud; ma otsisin sumadanist välja kaks matkaklaasi, kallasin täis ja asetasin ühe tema ette. Ta rüüpas pisut ja ütles nagu iseenesele:„Jah, oli küll!“ See hüüatus andis mulle suuri lootusi. Ma tean, vanad kaukaaslased armastavad vestelda, jutustada. Nad saavad seda teha nii harva: mõni istub aastat viis rooduga kuskil kolkas ja kõik need viis aastat ei ütle talle keegi te re (sest veltveebel ütleb tervist). Aga kõneainet leiduks: rahvas ümberringi on metsik, huvitav; iga päev hädaohud, juhtub oivalisi lugusid, ja siis hakkad tahtmatult kahetsema, et meil nii vähe üles kirjutatakse.
„Kas te ei sooviks lisada rummi?“ küsisin ma oma vestluskaaslaselt. „Mul on valget Tiflisist; praegu on külm.“
„Ei, olge tänatud, ma ei joo.“
„Miks nii?“
„Niisama. Andsin endale tõotuse. Kui ma olin alles alamleitnant, kord, teate, vinditasime omavahel, öösel aga oli häire, ja nii me läksimegi rivi ette nokastanud olekus. Küll me aga siis saime, kui Aleksei Petrovitš sellest kuulis: issand hoidku, kuidas ta vihastas! Oleks peaaegu kohtu alla andnud. Nii see on, elad teinekord terve aasta, ilma et kedagi näeksid, ja kui siis veel viin – oledki kadunud inimene!“
Seda kuuldes kaotasin ma peaaegu lootuse.
„Võtame kas või tšerkessid,“ jätkas ta.„Nii kui end pulmas või matusel buzaad[3.] täis joovad, nii läheb raiumiseks lahti. Pääsesin kord hädavaevalt minema, ehkki olin rahujalal elava vürsti külaliseks.“
„Kuidas see siis juhtus?“
Ta toppis piibu täis, tõmbas suitsu sisse ja hakkas jutustama.„Olin siis rooduga kindluses Tereki taga, – sellest saab varsti viis aastat. Kord sügisel saabus transport toidumoonaga: transpordis oli ohvitser, noor mees, aastat kakskümmend viis vana. Ta ilmus minu juurde täies univormis ja teatas, et tal on kästud minu juurde kindlusse jääda. Ta oli säärane peenike ja valge; tema munder oli nii uhiuus, et ma sain kohe aru, et ta on meil Kaukaasias alles lühikest aega. „Te olete vist Venemaalt siia üle toodud?“ küsisin ma temalt. „Just nii, härra staabikapten,“ vastas ta. Ma võtsin tal käest kinni ja ütlesin:„Väga rõõmustav, väga rõõmustav. Teil saab olema pisut igav … noh, aga me hakkame teiega sõbralikult elama. Ja kutsuge mind lihtsalt Maksim Maksimõtšiks, ja palun – milleks see täielik univorm? Tulge minu juurde alati koduselt.“ Talle anti korter ja ta asus kindlusse elama.“
„Ja kuidas tema nimi oli?“ küsisin ma Maksim Maksimõtšilt.
„Tema nimi oli … Grigori Aleksandrovitš Petšorin. Tore poiss oli, julgen teile kinnitada; ainult pisut imelik. Näiteks vihma ja külmaga päev otsa jahil; kõik külmetavad, väsivad – temal aga ei ole sellest midagi. Teinekord aga istub oma toas, käib tuulehoog, ja ta kinnitab, et on end külmetanud; aknaluuk lõksatab, ja ta võpatab ning kahvatab, aga minu juuresolekul astus üksinda metskuldile vastu; vahel juhtus, et tundide kaupa ei saa tal sõna suust, selle-eest mõnikord, kui hakkab jutustama, siis naera kas või kõht katki … Jah, suurte veidrustega ja arvatavasti rikas inimene: kui palju igasuguseid kalleid asjakesi tal oli! …“
„Elas ta kaua teiega koos?“ küsisin ma jälle.
„Umbes aasta. Noh, aga see aasta jääb mulle alatiseks meelde. Tegi mulle küll tüli, aga ei maksa temast pahasti mõtelda! Sest on ju tõesti niisuguseid inimesi, kellele on juba sündimisest saadik ette määratud, et nendega peab juhtuma igasuguseid ebatavalisi asju!“
„Ebatavalisi?“ hüüatasin ma uudishimulikult, kallates talle teed.
„Ma jutustan teile. Umbes kuue versta kaugusel kindlusest elas üks rahujalal olev vürst. Tema pojukesel, viieteistaastasel poisikesel, kujunes harjumuseks meie juures käia: iga päev, kord ühe, kord teise asja pärast. Ja meie Grigori Aleksandrovitšiga hellitasime ta tõepoolest ära. Oli see aga võllaroog, osav mis tahes asja peale: kas mütsi täie galopi peal üles tõstma või püssi laskma. Üks asi oli aga tema juures halb: raha peale oli kole maias. Kord lubas Grigori Aleksandrovitš naljapärast anda talle tšervoonetsi, kui ta varastab temale kõige parema soku isa karjast. Ja mis te arvate? Juba järgmisel ööl tiris ta selle sarvipidi kohale. Juhtus vahel, et meil tuli mõttesse teda õrritada – temal kohe silmad vihast punased, ja kohe kinžalli haaramas.„Oi, Azamat, ei pääse sa eluga,“ ütlesin ma temale,„sinu koluga saab olema jaman[4.]!“
Kord tuli vana vürst ise meid pulma kutsuma: ta pani kõige vanemat tütart mehele, meie aga olime temaga kunakid[5.]: nii et ei saa, teate, keelduda, ehkki ta on tatarlane. Läksimegi. Auulis võttis hulk koeri meid valju haukumisega vastu. Naised pugesid meid nähes peitu; need, kelle nägu me silmata saime, polnud kaugeltki iludused. „Mul oli tšerkessitaridest hoopis parem arvamine,“ ütles Grigori Aleksandrovitš mulle. „Oodake!“ vastasin ma muiates. Mul mõlkus midagi muud meeles.
Vürsti sakljasse oli kogunenud juba rohkesti rahvast. Aasialastel, teate, on kombeks iga vastutulijat pulma kutsuda. Meid võeti vastu kõigi auavaldustega ja juhatati võõrastetuppa. Igatahes ma ei unustanud tähele panna, kuhu pandi meie hobused – teate, igaks juhuks.“
„Kuidas