hiljem, kui hämaraks läheb, algab võõrastetoas, meie moodi öeldes, ball. Vaene vanamehike tinistab kolmekeelelist … olen unustanud, kuidas nende keeles öeldakse … noh, midagi meie balalaika taolist. Tütarlapsed ja noored poisid seavad end kahte ritta, vastamisi, plaksutavad käsi ja laulavad. Siis astuvad üks tütarlaps ja üks mees keskele ja hakkavad teineteisele lauldes ütlema värsse, mis aga pähe tuleb, ülejäänud laulavad kooris kaasa. Meie Petšoriniga istusime aukohal, ja siis astus tema ette peremehe noorem tütar, umbes kuueteistkümneaastane tütarlaps, ja laulis temale … kuidas seda öelda … midagi komplimenditaolist.“
„Ja mida ta laulis, kas te ei mäleta?“
„Jah, vist oli see nii: „Saledad on meie džigitid ja nende kuued on kaunistatud hõbedaga, aga noor Vene ohvitser on neist saledam ja tema tressid on kuldsed. Ta on nagu pappel nende keskel, ainult ta ei saa kasvada ega õitseda meie aias.“ Petšorin tõusis, kummardas talle, asetades käe laubale ja südamele, ja palus mind talle vastata. Ma oskan hästi nende keelt ja tõlkisin tema vastuse.
Kui tütarlaps meist eemaldus, sosistasin ma Grigori Aleksandrovitšile: „Noh, kuidas ta on?“
„Imekaunis!“ vastas ta. „Aga kuidas on tema nimi?“ – „Tema nimi on Bela,“ vastasin ma.
Ja tõepoolest, tütarlaps oli kena: pikk, peenike, silmad mustad nagu kaljukitsel, aina vaatavad teile otse südamesse. Petšorin ei pööranud mõttesse süvenenult temalt silmi, ja ka tema vaatas sageli altkulmu meie poole. Aga mitte ainult Petšorin ei imetlenud nägusat vürstitari: toa nurgast jälgis teda ka teine paar silmi, liikumatuid ja tuliseid. Ma silmitsesin terasemalt ja tundsin ära oma vana tuttava Kazbitši. Ta kuulus, teate, mitte rahujalal elavate, aga mitte ka vaenulikkude hulka. Kahtlustusi tema suhtes oli palju, ehkki teda polnud üheltki kelmustükilt tabatud. Vahel tõi ta meile kindlusse lambaid ja müüs neid odavasti, aga kunagi ei tinginud: mis küsib, seda maksa, kas või löö maha, alla ei jäta. Temast räägiti, et ta armastavat käia abrekkidega[6.] Kubani jõe taga, ja tõtt öelda, lõust oli tal üpris röövellik; ise väikest kasvu, kuivetu, laiaõlgne … Aga osav oli ta, osav nagu vanapagan! Bešmett[7.] alati katki rebitud, lapitud, kuid relvad hõbedaga kaunistatud. Tema hobune oli kuulus kogu Kabardas, – ja tõepoolest, sellest hobusest paremat ei oska ette kujutadagi. Mitte asjata ei kadestanud teda kõik ratsanikud ja nii mitmelgi korral tehti katset tema hobust ära varastada, aga see ei õnnestunud. Näen nagu praegu seda hobust: must nagu pigi, jalad kui pillikeeled, ja silmad mitte halvemad kui Belal. Ja milline jõud! Ratsuta kas või viiskümmend versta, ja kuidas välja õpetatud: jookseb nagu koer peremehe järel, isegi tema häält tundis! Kazbitš ei sidunud teda iial kinnigi. Säärane röövlihobune oli see …
Sel õhtul oli Kazbitš süngem kui kunagi varem ja ma märkasin, et tal oli bešmeti alla tõmmatud rõngasrüü.„Ega tal ole asjata rõngasrüü seljas,“ mõtlesin ma. „Küllap tal on midagi plaanis.“
Sakljas muutus umbseks ja ma läksin välja värsket õhku hingama. Öö laskus juba mägedele ja kaljulõhedes hakkas liikuma udu.
Mul tuli mõttesse minna varju alla, kus seisid meie hobused, ja vaadata, kas neil heinu ees on; pealegi ei tee ettevaatus kunagi halba: mul oli tore hobune, ja juba nii mõnigi kabard oli teda heldinult silmitsenud ning lausunud: jakši the, tšek jakši![8.]
Astun tasakesi piki tara ja kuulen äkki hääli. Ühe hääle tundsin ma kohe ära: see oli võrukael Azamat, meie piduperemehe poeg; teine rääkis harvemini ja vaiksemalt. „Mida nad siin arutlevad?“ mõtlesin ma. „Ega ometi mitte minu ratsust.“ Istusin tara äärde ja jäin kuulatama, püüdes mitte lasta kaotsi minna ainustki sõna. Vahetevahel summutas sakljast kostev laulukära ja kõnekõmin mind huvitavat kõnelust.
„Tore hobune on sul!“ rääkis Azamat. „Kui mina oleksin peremees majas ja mul oleks hobusekarjas kolmsada mära, ma annaksin pooled neist sinu ratsu eest, Kazbitš!“
„Ah Kazbitš!“ mõtlesin ma ja mulle tuli meelde rõngasrüü.
„Jah,“ vastas Kazbitš vähese vaikimise järel,„terves Kabardas ei leia sa säärast. Kord – see oli teisel pool Terekit – käisin ma abrekkidega venelastelt hobusekarju üle löömas. Meil polnud õnne ja me põgenesime laiali, kuhu keegi sai. Minu järel kihutasid neli kasakat. Juba kuulsin selja taga gjauride[9.] hüüdeid, ja minu ees oli tihe mets. Laskusin kummargile sadula kohale, andsin end Allahi hoolde ja esimest korda elus solvasin hobust nuudilöögiga. Nagu lind vupsas ta okste vahele; teravad okkad rebisid mu riideid, korgijalaka kuivad oksad peksid mulle näkku. Mu hobune hüppas üle kändude, rebis rinnaga põõsaid laiali. Parem oleks olnud mul jätta ta metsaservale ja jalgsi metsa pakku minna, aga kahju oli temast lahkuda, ja prohvet tasus mulle. Mitu kuuli vingus üle mu pea; ma kuulsin juba, kuidas hobuste seljast maha tulnud kasakad mulle järele jooksid … Järsku oli minu ees sügav lõhe; mu ratsu mõtles pisut – ja hüppas. Tema tagumised kabjad libisesid vastaskaldalt alla ja ta jäi esimesi jalgu pidi rippu. Ma lasksin ratsmed lahti ja lendasin kuristikku. See päästis mu hobuse: ta hüppas välja. Kasakad nägid kõike seda, aga ükski neist ei tulnud alla mind otsima: nad arvasid, et ma kukkusin surnuks, ja ma kuulsin, kuidas nad ruttasid püüdma mu hobust. Mu süda tilkus verd. Ma roomasin tihedas rohus mööda kuristikku – ja nägin: metsaservast ratsutab mitu kasakat välja lagendikule, ja otse nende juurde kihutab minu Karagjoz. Kõik tormasid karjudes talle järele; kaua, kaua ajasid nad teda taga, eriti üks neist oleks paar korda peaaegu talle lingu kaela heitnud. Ma värisesin, langetasin silmad ja hakkasin palvetama. Natukese aja pärast vaatan üles – ja näen: minu Karagjoz lendab saba lehvides, vaba nagu tuul, gjaurid aga venivad kaugel üksteise järel mööda steppi oma äravaevatud hobustel. Vallah! See on tõsi, sulatõsi! Hilise ööni istusin oma kuristikus. Äkki, mis sa arvad, Azamat? Kuulen pimeduses, et hobune jookseb mööda kuristiku äärt, puristab, hirnub ja taob kapjadega vastu maad. Tundsin ära oma Karagjozi hääle: see oli tema, minu seltsimees! … Sellest ajast peale me ei ole teineteisest lahkunud.“
Ja oli kuulda, kuidas ta patsutas käega oma ratsu siledat kaela, nimetades teda kõiksugu meelitusnimedega.
„Kui mul oleks hobusekarjas tuhat mära,“ ütles Azamat, „ma annaksin nad kõik sulle sinu Karagjozi eest.“
„Jok, ei taha,“ vastas Kazbitš ükskõikselt.
„Kuule, Kazbitš,“ ütles Azamat teda meelitades, „sa oled hea inimene, sa oled vapper džigitt, mu isa aga kardab venelasi ega lase mind mägedesse. Anna mulle oma hobune, ja ma teen kõik, mis sa tahad. Varastan sulle isalt tema kõige parema vintpüssi või mõõga – mis sa ainult soovid –, tema mõõk on aga ehtne gurdaa[10.]: aseta tera vastu kätt, ise tungib ihusse; niisugune rõngasrüü aga, nagu sinu oma, pole talle midagi.“
Kazbitš vaikis.
„Kui ma esimest korda sinu hobust nägin,“ jätkas Azamat, „kui ta sinu all keerles ja kargas, sõõrmeid puhevile ajades, ja kivikillud lendasid ta kapjade alt, sündis mu hinges midagi mõistmatut ja sellest ajast peale muutus mulle kõik vastumeelseks: oma isa kõige paremaile ratsudele vaatasin ma põlgusega, mul oli häbi end nende seljas näidata ja mind valdas nukrus. Nukrutsedes istusin ma päevad otsa kaljul ja ühtelugu ilmus mu mõtteisse sinu ronkmust ratsu oma sulava kõnnakuga, oma sileda, noolsirge seljaga; ta vaatas mulle silma oma teraste silmadega, otsekui tahaks midagi ütelda. Ma suren, Kazbitš, kui sa teda mulle ei müü!“ ütles Azamat väriseva häälega.
Ma kuulsin, et ta hakkas nutma: aga ma pean teile ütlema, et Azamat oli äärmiselt kange poiss ja isegi siis, kui ta veel noorem oli, ei saanud tal millegagi pisaraid silmist.
Vastuseks tema pisaraile kuuldus midagi naerutaolist.
„Kuule!“ ütles Azamat kindlal häälel. „Sa näed, ma olen kõigeks valmis. Tahad, ma varastan sulle oma õe? Kuidas ta tantsib! Kuidas laulab! Ja tikib kullaga – otse ime! Niisugust naist pole olnud isegi Türgi padišahhil[11.] … Kas tahad? Oota mind homme öösel seal, kaljulõhes, kus voolab oja: ma lähen temaga sealt mööda naaberauuli – ja ta on sinu. Kas tõesti Bela ei ole väärt sinu ratsut?“
Kaua, kaua vaikis Kazbitš.