ei kesta tavaliselt kuigi kaua, kui sa pole just vee läheduses.”
„Ma ei usu sind, Leebesurm. Olen liiga palju kordi minevikus selle reha otsa astunud.”
„Ma ei tea, millest sa räägid.” Leebesurm hakkas teed ületama.
Valküüria järgnes kaaslasele. „Aa, ei tea või? Sina väidad, et nad on päriselt olemas ja mina hakkan lõpuks endas kahtlema ja siis ma küsin: „Kas tõesti on olemas libakalu?” Ja sina vaatad minu poole ja ütled: „Issand küll, Valküüria, muidugi mitte. Ära ole nii rumal.” Ja mina seisan seal ja tunnen end lollisti. Täpselt nagu selle kalmaarirahva kolooniaga.”
„Millega?”
„Sa ütlesid mulle kunagi, et kalmaarirahvas on olemas.”
„Ja sina uskusid mind, Valküüria?”
„Ma olin kaksteist!”
Nad jõudsid kortermaja ukse juurde. „Ja ometi ei usu enamik kaheteistkümneaastaseid kalmaarirahva olemasolusse.”
„Olin kaksteist ja kergesti mõjutatav. Uskusin, mida sa mulle rääkisid.”
„Aa, neid aegu ma mäletan,” poetas Leebesurm mõnuga ja võttis revolvri välja. „Aga selliseid olendeid nagu libakalu leidub küll.”
Valküüria vaatas, kuidas kaaslane relva laeb. „Need ei näe välja uimastikuulidena.”
„Need polegi seda. Need on hõbedast. Ainus asi, mis garanteeritult ühe libahundi tapab. Kui jätta kõrvale pea maha raiumine. Aga samas…”
„Tapab pea maha raiumine enamiku olenditest,” lõpetas Valküüria lause.
„Täpselt.”
„Kui zombid kõrvale jätta.”
Leebesurm libistas revolvri tagasi õlakabuuri. „See relv on üksnes hädaolukorra, viimase võimaluse tagavaravariant. Ed Stynes on tubli mees. Mul pole mingit himu võtta temalt elu ainult seepärast, et ta paaril ööl kuus huntmeheks muutub.” Leebesurm võttis pintsakutaskust mõned muukrauad ja alustas ukse kallal tööd.
„Miks me sellega hommikuni ei või oodata?” küsis Valküüria. „Kas see poleks targem?”
„Ja jätaksime Edi täna öösel vabalt ringi uitama ja tapma?”
„On pime ja täiskuu. Mina ei kuule ulgumist. Äkki pole asi nii hull, kui sa arvad.”
„Ed pole lihtsalt veel moondunud. Ta on terve päeva tundnud end tavalisest tõredamalt. Täna õhtul oleks alanud peavalud. Kui laskub öö, tulevad krambid. Kuu asukoha järgi otsustades on meil umbes kümme minutit, kuni ta muutub. Ta veedab umbkaudu kolm tundi karusnahaga kaetuna ja kui kuu kaugemale libiseb, muutub tagasi.”
„Nii et meie uimastame teda siis, kui ta on veel inimene?”
„See on harva hea mõte,” tõdes Leebesurm ust avades ja muukraudu ära pannes. „Vahel see töötab, aga enamasti esineb moondumine ikkagi ja adrenaliinipuhang pühib rahusti kehast. Hunt ärkab vihasena ja selle uuesti pikali panemiseks läheb vaja topeltannust.”
„Me peame siis ootama seni, kuni Ed muutub koletiseks enne, kui saame midagi ette võtta?”
„Just.”
„See tundub olevat palju ohtlikum.”
„Ongi.” Leebesurm võttis välja Valküüria uimastipüssiga identse relva. „Valmis?”
„Ee…”
„Õige suhtumine, Valküüria.”
Nad tõusid treppi mööda kolmandale korrusele. Hoone oli vaikne, liikumatu, nagu hoiaks hinge kinni. Nad lähenesid Ed Stynesi uksele ja Leebesurm muukis luku hääletult lahti. Ta nihutas ukse pisut avali. Sees valgust ei põlenud. Leebesurma käed liikusid rangluude juurde ja vajutasid sealseid sümboleid. Võltsnägu sulas ära ja paljastas kolba.
Leebesurm sisenes ja Valküüria hiilis tema järel sisse ning sulges vaikse klõpsuga ukse. Uimastipüss oli raske. Ta hoidis seda kahe käega nii, nagu Leebesurm teda õpetas.
Seni urisemist kuulda polnud.
Nad astusid elutuppa ja vehkisid relvadega nurgast nurka, veendudes, et Ed Stynes polnud diivanile magama heitnud. Selles hämaruses oli raske midagi näha, kuid kuna Leebesurm ei tulistanud, järeldas Valküüria, et diivan on tühi. Tema võis ju olla siin ainus, kellel olid silmad, kuid Leebesurma pimedas nägemise võime oli endiselt tema omast parem. Nad liikusid mööda koridori ja uurisid väikest kööki. Kuuvalgus uhtus tööpinnale laiali aetud peavalutablettidest üle. Magamistoast kostis äkitselt oietus ja Valküüria vajutas vastuseks peaaegu päästikule. Leebesurm kallutas pead tema suunas ja tüdruk vahtis vihaselt vastu.
Leebesurm läbis koridori nii, nagu polekski teda üldse seal. Kass oleks ka rohkem kära teinud. Valküüria järgnes kaaslasele ja hoidis end seina äärde, kus põrandalauad vaiba all vähem krääksuks. Leebesurm läks magamistoa uksest mööda ja võttis koha sisse teisel pool.
Valküüria nihkus ette ja kasutas Stynesi magamistuppa piilumiseks vastasseinal olevat peeglit. Ta kuulis vandumist ja pimeduses toimus liikumine. Seejärel lülitati sisse voodi kõrval olev lamp. Valküüria tardus ja adrenaliin tulvas läbi kogu keha. Ent Stynes ei teinud muud, kui lükkas tekid kõrvale ja tõusis voodis istuli. Habe ajamata, näost kaame. Higistas. Näis valudes piinlevat. Ed ägas end püsti ajades. Valküüria heitis pilgu Leebesurmale ja häälis hääletult: Peitu? Ent Leebesurm raputas vaid pead ja niisiis püsis Valküüria paigal, silmad peeglil.
Stynes astus sammu ja vajus siis kahekorra.
„Oh issand…” kuulis Valküüria teda pomisemas.
Ed ajas end sirgeks nii ootamatu karjega, et Valküüria võpatas. Mehe sõrmed kägardusid, nagu pingutaks keegi lihaseid nähtamatul piinapingil, ja ta röökis endiselt. Valküüria polnud iial midagi sellist kuulnud.
Kollakas lambivalgus kiiskas mehe nahal, kust tungisid läbi paksud mustad karvad. Need põimusid ja pulstusid üle rinna ja selja, käsivarte ja jalgade. Mees kukkus põlvili, jalad muutsid kuju, luud pikenesid ja kohanesid. Ed põrnitses õuduse ja meeleheitega oma käsi, kui sõrmeküüned põrandale pudenesid ja nende asemele kasvasid teravamad ning pikemad küünised.
„Aidake mind,” ahmis ta õhku. „Aidake, keegi…”
Ed laskus neljakäpakile ja tema sisemusest väändus üles veel üks karje. Võigas heli kangutas end kõrist läbi ja mehe lõug läks paigast. See raksatas ja praksus ja hakkas väljapoole paisuma, nahk üle värskelt kujunenud koonu sirutumas. Kihvad lõhestasid igemeid ja karje muutus loomalikuks raevu ning valu uluks.
Leebesurm tõstis kolm sõrme püsti. Tüdruk vaatas, kuidas kaaslane luges – kaks, üks – ja astus seejärel ukseavasse, uimastipüss kerkimas. Valküürial kulus eeskuju järgimiseks lisasekund, sest oli kiireks tegutsemiseks nähtust liiga rabatud. Niisiis läks hunt temast täiesti mööda, kui magamistoast välja murdis.
Valküüria tõmbus tagasi ja kukkus pimedas. Ta üritas pingsalt mõistatada, mis vaid paari meetri kaugusel toimub. Midagi purunes ja midagi varises. Hunt lõrises ja Leebesurm vandus. Valküüria ei suutnud eristada muud kui tohutut karusnahamassi kahel jalal. Tüdruk vaatas tühja pihku ja imestas, kuhu pagana päralt tema relv kadus. Ta pühkis käega üle vaiba ja sõrmed puudutasid midagi metalset. Tüdruk viskus sinnapoole, pigistas kaba ja tõusis püsti. Valküüria pöördus, sõrm päästikul – ja miski lõi ta, selg ees, elutuppa. Valküüria tõukas vastu sellele, mis iganes see oli ja Leebesurm ronis tema pealt maha. Soend kargas taas Leebesurmale peale ja nad põrutasid vastu diivanit, keerasid mööblitüki külili ja kukkusid selle taha.
Valküüria tõusis põlvili ja hakkas jälle seda neetud püssi otsima.
Leebesurm röögatas, kui ta üle toa paisati. Leebesurm tabas hooga telekat ja ekraan purunes. Ta tõmbas ruloo akna eest ja hunt kargas kallale, surudes Leebesurma vastu maad. Olend rehmas uuesti ja uuesti ning Leebesurm karjatas. Valküüria nägi kuuvalguses, millise raevukusega