kokku sõlmitud, täpselt nagu neil.
Lükkasin juuksesalgu silmilt ja proovisin seda kõrva taha toppida – Kräsumäsu, juuksed on sul võimatud. Salk langes kohe tagasi näole.
Dylan Parker hiilis Aubrey selja taha. Ta haaras tüdrukul õlgadest ja raputas. „Hai!“ karjus ta.
Poisid tema kõrval naersid. Aubrey kiljus, nagu ka kõik tüdrukud tema ümber, aga nad kõik itsitasid niimoodi, nagu tüdrukud vahel poiste seltsis itsitavad.
Ja see viis mu mõtted muidugi Frannyle. Sest kui tema oleks seal olnud, oleks ta samuti itsitanud.
Kogesin jälle seda kõikehaaravat ärevat tunnet, sama tunnet, mis on mind vallanud alati, kui mõtlen Franny peale.
Panin silmad kinni. Paariks sekundiks pakkus pimedus kergendust. Aga siis vupsas mulle pähe üks pilt ja see polnud hea. Kujutasin ette, kuidas puuteakvaarium puruneb, raid ja tillukesed haid paiskuvad laiali üle põranda. Ja see pani mind mõtlema selle peale, kui kaua need loomakesed suudaks vastu panna, enne kui nad lämbuvad õhupuuduse tõttu.
Kõik näiks neile külma, käreda ja hirmuäratavana. Ja siis lõpetaks loomakesed igaveseks hingamise.
Avasin silmad.
Mõnikord, kui kogu hingest loodad, et olukord muutuks, ei suuda sa isegi viibida samas ruumis, kus kõik meenutab olnut.
Kaugemas nurgas osutas nool trepist alla teisele väljapanekule − „Meduusid“, see oli korrus allpool. Kõndisin trepi juurde ja vaatasin tagasi, kas keegi oli seda märganud. Dylan pritsis veega Aubreyt, kes kiljus jälle. Üks saatjatest lähenes neile ja juba noomis neid.
Isegi neoonsärgi, isegi kräsumäsu-juustega ei paistnud keegi mind märkavat.
Kõndisin trepist alla, „Meduuside“ väljapaneku poole.
Keegi ei pannud tähele. Mitte keegi.
mõnikord asjad lihtsalt juhtuvad
Sa olid olnud surnud tervelt kaks päeva, enne kui ma teada sain.
See oli hiline pärastlõuna, augusti teine pool, pika üksildase suve lõpp pärast kuuendat klassi. Emme kutsus mind õuest tuppa ja üksnes tema ilme järgi teadsin, et midagi on halvasti – väga-väga halvasti. Läksin ärevile, kartsin, et äkki on midagi juhtunud issiga. Aga kas nüüd, pärast lahutust, emmele üldse loeks see, kui issi saaks viga? Siis arvasin, et äkki oli midagi lahti mu vennaga.
„Zu,“ alustas emme. Kuulsin külmiku surinat, duši tilkumist tonk-tonk, tiksuvat heli, mida teeb kaminasimsil vana kell, mis on alalõpmata vale, kui mul pole juhtumisi olnud meeles teda üles keerata.
Vargsi, justkui vaim, tungis tuppa päikesekiirte vihk. See langes vaibale ja jäi paigale.
Emme rääkis ühetasaselt, sõnad tulid normaalse tempoga, ometi tundus, nagu aeglustuks kõik, nagu oleks aeg ise muutunud raskeks. Või nagu oleks aeg üleüldse lõpetanud eksisteerimise.
„Franny Jackson on uppunud.“
Neli sõna. Ilmselt kulus vaid paar sekundit, et neid lausuda, aga see näis kestvat lausa pool tundi.
Minu esimene mõte oli: Imelik. Miks ta kasutab Frannyst rääkides perekonnanime? Ma ei suutnud meenutada, et emme oleks kunagi kasutanud su perekonnanime. Sa olid talle alati Franny.
Ja siis sain aru kogu öeldu mõttest.
Uppunud.
Ta ütles, et sa oled uppunud.
„Ta oli puhkusereisil,“ jätkas emme. Märkasin, kui tikksirgelt ja jäigalt ta istus. „Mere ääres.“
Siis ta lisas, justkui aitaks see öeldut muuta mõistuspärasemaks, loogilisemaks: „Marylandis.“
Aga loomulikult ei olnud ta sõnad üldse loogilised.
Sellel oli mustmiljon põhjust. Nad ei olnud loogilised, kuna mitte kuigi ammu olin ma sind näinud ja sa olid olnud sama elav kui kõik teised. Tema sõnad ei olnud loogilised, kuna sa olid alati olnud nii hea ujuja, parem kui mina, sellest ajast, kui me olime kohtunud.
Nad ei olnud loogilised, sest meie suhted ei olnud lõppenud nii, nagu oleks pidanud. Nagu ükskõik mis oleks pidanud lõppema.
Ja ometi istus ema otse minu vastas ja lausus neid sõnu. Aga kui need on tõesed, kui see on õige, mida ta rääkis, tähendas see, et viimane pilk, mille ma olin sulle heitnud – kui sa nuuksudes kõndisid kuuenda klassi viimasel päeval koridori mööda minema, kaasas kotid ligedate riietega –, oleks ühtlasi viimane kord, kui ma sind iial näen.
Põrnitsesin emmet. „Ei ole uppunud,“ ütlesin ma.
Ei. Sa ei saanud seda teha. Olin kindel.
Emme avas suu, et midagi öelda, aga sulges selle taas.
„Ta ei ole uppunud,“ kinnitasin ma seekord valjemalt.
„Oli teisipäev,“ ütles emme. Tema hääl oli tasasem kui enne, otsekui oleks minu valjemaks muutunud hääl röövinud talt hingejõudu. „See juhtus teisipäeval. Sain alles praegu teada.“
Praegu oli neljapäev.
Möödunud oli tervelt kaks päeva.
Iga kord, kui mõtlen nende kahe päeva peale – sinu huku ja sellest teada saamise vahelise aja peale –, mõtlen tähtedest. Kas teadsid, et meie lähimalt tähelt lähtunud valgusel kulub neli aastat, et meieni jõuda? Mis tähendab, et kui vaatame seda tähte – ükskõik millist tähte –, paistab ta meile tegelikult sellisena, nagu ta oli möödanikus. Kõik need värelevad valgustäpid, mis tahes täht taevas, võib olla aastaid tagasi läbi põlenud – kogu öine taevas võib praegu olla tühi, aga me isegi ei teaks seda.
„Ta oskas ujuda,“ ütlesin ma. „Ta oli hea ujuja, mäletad?“
Kui emme ei öelnud midagi, proovisin ma uuesti. „Mäletad, emme?“
Emme vaid sulges silmad ja toetas pea kätele.
„See on võimatu,“ kinnitasin ma. Miks ta ei nõustunud, et see on võimatu?
Kui emme üles vaatas, rääkis ta aeglaselt, nagu üritaks väga hoolikalt teha kindlaks, et ma kuulen igat sõna. „Isegi head ujujad upuvad, Zu.“
„Aga see ei ole loogiline. Kuidas ta sai…?“
„Mitte kõik ei ole loogiline, Zu. Mõnikord asjad lihtsalt juhtuvad.“ Ta vangutas pead ja hingas sügavalt sisse. „See ilmselt ei tundu tõesti reaalne. Ka mulle mitte.“
Seejärel sulges ta mitmeks pikaks sekundiks silmad. Kui ta need uuesti avas, oli ta ilme viril. Pisarad hakkasid põski mööda alla valguma. „Mul on kahju,“ ütles ta. „Mul on väga kahju.“
Ta nägi tobe välja, kui ta nägu oli niimoodi grimassiks moondunud. Vihkasin seda, missugune ta välja nägi. Tõmbusin temast eemale, need jaburad sõnad keerlesid endiselt mu peas.
Sa olid uppunud.
Marylandis ujudes.
Kaks päeva tagasi.
Ei, see kõik ei kõlanud loogiliselt. Ei siis ega hiljem sel ööl, kui maakera pöörles öötaeva tähekumas. Ega järgmisel hommikul, kui ta pööras end taas päikesevalgusse.
Ei olnud loogiline, et maakera üldse sai end taas päikesevalguse kätte pöörata.
Kogu selle aja olin mina mõelnud, et meie lugu ongi üksnes meie lugu. Aga tuleb välja, et sinul oli oma lugu ja minul oma. Meie lood võisid mõnda aega kattuda – piisavalt kaua, et paista koguni ühise loona. Aga nad olid erinevad.
Ja see pani mind mõistma: kõigi lood on erinevad, alati. Keegi pole teisega lahutamatu, isegi kui vahel näib see nii olevat.
Oli aeg, kui mu emme oli juba teada saanud, mis sinuga oli juhtunud, ja vankus selle raskuse all, aga mina alles kepslesin murul nagu tavalisel päeval. Ja oli aeg, kui keegi teine teadis juhtunust, aga minu emme mitte. Ja aeg, kui teadis sinu emme, ent peaaegu mitte keegi teine sellel planeedil.
Ja