maha, justkui suudaks pisaraid vaos hoida. Aga sa ei suutnud ja hakkasid nutma ja töinasid peaaegu kogu vahetunni, kuni mina sosistasin sulle, et mänguväljak oli tegelikult Vana-Egiptus ja ala kiige ja liumäe vahel oli Niiluse jõgi. Kui me jookseksime sealt piisavalt kiiresti läbi, pääseksime ehk krokodillide käest. Ja selle peale sa naeratasid, kuigi sul oli veel tatti ninas, ja ei läinud kaua, kuni me jooksime ja naersime mõlemad nagu tavaliselt.
Nii et mind ei huvita teised tüdrukud, täpselt nagu mind ei huvita, et mu esimese semestri tunnistusel märkis õpetaja, et vahest peaksime meie sinuga leidma ka teisi sõpru, et vahest aitaks „kaugemale sirutamine“ kaasa mu „sotsiaalsetele oskustele“, mida iganes need ka ei tähendaks.
Õpetaja ei saa aru. Ta ei saa aru, et meil on kõik vajalik olemas, täpselt nii, nagu kohane. Näiteks praegu: meil on muru jalge all ja Fluffernutteri liputav könt ja keerlemine ja naer ja pea kohal tumedamaks kiskuv taevas.
doktor Koib
Istusime emmega autos, 1. tänava koolimaja nime kandva maja parklas. Ainult et tegelikult asub see Garise tänaval ja pole üldse kool. See on kontorihoone ja üks ruumidest kuulub juhtumisi dr M. Koibelile, kes on lastepsühholoog.
Nägin läbi tuuleklaasi, kuidas mu issi ootab, et me autost väljuks.
„Zu,“ ütles emme. „Palun ärme hilineme sinu tõttu veelgi rohkem.“
Panin käed rinnal risti. Muidu olin täiesti paigal.
„Kuule, Zu! See, et me siin oleme, ei tähenda, et sul on meie arust midagi viga.“
Arvate, et ma olen põrks. Sellepärast me siin olemegi.
Justkui mu mõtteid kuuldes lisas emme: „Ma tean, et oled kurb, Zu, aga olen samas kindel, et sinuga saab kõik korda. Aga su issi ja mina…“
Ta ohkas ja vaatas issi poole. Tõstis nimetissõrme, nagu tahaks öelda: Üks hetk. Issi noogutas ja lehvitas.
„Me tahame olla kindlad, et teeme sinu aitamiseks kõike.“ Ta ohkas uuesti. „Lisaks sellele, et anda sulle aega, oli see ainus, mida suutsime välja mõelda.“
Kui ma ei öelnud midagi, lisas ta: „Ma tean, et sa ei taha siin olla, Zu. Aga ma palun sul siiski autost väljuda.“
Kortsutasin kulmu. Ent avasin siiski autoukse.
„Tšau, juntsu,“ tervitas issi mind. „Kuidas sul läheb?“ Tema hääl oli sõbralik, justkui polekski me seal parklas minu mõrade tõttu. Justkui ei helistaks ta kogu aeg emmele, et rääkida mu mitterääkimisest. Emme teeskles alati, et see oli töökõne, kuid ma kuulsin, kuidas ta ütles selliseid asju nagu Ma ei tea, Jim… Ei, mul pole õrna aimugi, miks… Vannun sulle… Jah, ma üritan. Muidugi ma olen talle seda öelnud.
Issi võttis mul õlgade ümbert kinni ja tõmbas mind oma poolikusse embusesse, justkui vastanuks ma lihtsalt: Suurepäraselt, issi, mul läheb suurepäraselt.
Astusime uksest sisse ja läksime kabineti 307 juurde, selle uksel on dr Koibeli nimi.
Arst, kellega ma saaks rääkida, erines minu ettekujutusest. Esiteks oli dr Koibel naine. Teiseks olid tal süsimustad sirged juuksed nagu vampiiril. Ta peenikesed koivad olid lühikese seeliku all pikalt välja sirutatud ning ta kandis pitsilisi musti retuuse, mis minu arust polnud kuigi professionaalne, kui aus olla.
Dr Koib, mõtlesin ma. Kortsutasin kulmu.
Ta viis meid paksu vaiba ja nahktoolidega kabinetti ja viipas, et me istuks.
Tool kiiksus, kui ma sellel istet võtsin.
Dr Koib vaatas mulle otse silma sisse. „Su vanemad helistasid mulle, Suzanne, sest nad on sinu pärast mures.“
Vaatasin kõrvale, akna poole, ehkki nägin vaid teistsugust akent, millel oli ruloo ees ja mida ümbritses telliskivisein.
„Nad räägivad, et oled neil päevil olnud üsna vaikne. On see nii?“
Panin käed risti, silmad endiselt aknal. Kui ta seda teadis, miks pagana päralt ta arvas, et vastan ta küsimusele! Või miks ta üldse päris seda, mille kohta tal ilmselgelt juba oli vastus?
„Ja nad ütlevad, et lõpetasid rääkimise varsti pärast oma sõbranna kaotust. On see nii?“
Ei olnud mu sõbranna, mõtlesin mina. Vähemalt mitte siis, kui see juhtus.
„Noh, ma tahan, et sa teaksid,“ jätkas ta, justkui ma oleks talle vastanud, „et igaüks leinab eri moodi. Pole õiget ega vale viisi leinata inimest, keda oled armastanud.“
Silmitsesin raamaturiiulit. See oli täis raamatuid, millel olid sellised pealkirjad nagu „Teadlikkuse ime“, „Pole enam ohvrid“, „Aeg ületada depressioon – üks samm korraga“, „Ei mingit voodimärgamist“.
Kuni dr Koib kõneles, kujutasin mina ette, et vahetan pealkirjades sõnu.
Pole enam aega.
Depressioon ühe sammuga.
Voodimärgamise ohvrite ime.
„Meg,“ pöördus dr Koib mu ema poole. „Kuidas mõjutab sind Suzanne’i keeldumine vestlusest?“
Vahel on mu ema pisarad kurvad, vahel rõõmsad ja vahel sellised, mida ta kutsub armastuse pisarateks, kuid ma ei suuda neid alati eristada. Vaatasin, kuidas ta silmad läksid veekalkvele, ja mõtlesin: Need on ilmselt kurbusepisarad.
„Suzy paistab lihtsalt nii… õnnetuna,“ ütles emme. Tema hääl oli vaiksem ja tuhmim, kui ma oleks tahtnud.
Tundus, et julm on paluda rääkida mu emmel midagi, mis ajas ta nutma. Ausalt öeldes jättis dr Koiva iseloom mu külmaks.
Kui emme oli lõpetanud selgitamise, et ta sooviks vaid mulle lähemale pääseda, pöördus dr Koib mu issi poole.
„Ütle mulle, Jim,“ lausus ta, „kui sageli sa näed Suzanne’i?“
„Iga nädal,“ ütles issi. „Iga laupäeva õhtul.“
„Ja sa järgid seda rutiini?“
„Alati.“
See oli tõsi. Igal laupäeval, ühegi erandita, läksime issiga Hiina restorani Mingide Palee, mis oli kiilutud Planet Fitnessi jõusaali ja Price Chopperi supermarketi vahele 24. maanteel. See oli lubadus, mille issi oli andnud kodust välja kolides: ükskõik, kui palju tal tuli ülejäänud nädala jooksul ringi sõita, laupäeva õhtul kell kuus on ta kohal. Igal nädalal.
„Kas sina näed sama, mida Meg?“ küsis dr Koib. „Kas sinu arust on Suzanne õnnetu?“
„Mida sina arvad?“ nähvas issi. Ta kortsutas kulmu ja hingas sügavalt sisse. „Vabandust! Aga ma mõtlen… muidugi on ta õnnetu. Sellepärast me olemegi siin.“
Ta vaatas maha. Kui ta uuesti rääkima hakkas, oli ta hääl vaikne. „Võib-olla ma tuleks sõnatusega toime, kui me elaks veel koos,“ ütles ta. „Aga mind pole kodus, et öelda head ööd. Ja mind pole seal, kui ta valmistub hommikul kooli minema. Ja mind pole seal, kui ta teeb kodutöid. Ma reisin alatasa ja kogu nädala ootan ma nädalalõppu. Aga nüüd – nüüd ta isegi ei räägi minuga ja mul pole justkui enam midagi. Nagu ta oleks lihtsalt… läinud.“
Mõnikord, kui mulle ei meeldi see, mis toimub, loetlen mõttes midagi. Just sel hetkel otsustasin, et loetlen kõige huvitavamaid seiku, mida olen võrgus näinud.
Kord nägin pilti kahest blondist tüdrukust, kes naersid ja tegid teineteisele nägusid ning kõik paistis olevat väga sõbralik ja tavapärane, ainult et nende kaks kaela lähtusid ühest ja samast kehast.
Kord nägin meest, kelle laubale olid kirurgiliselt kinnitatud kuradi sarved ja kogu ta nägu katsid tätoveeringud. Seda ma eriti ei nautinud.
Kord nägin jääkaru, kes oli nälga surnud. Karul oli vaja toiduotsinguteks jääd, kuid kogu jää oli ära sulanud. Karust oli jäänud järele ainult nahk ja luud, ta oli nagu kühmuline valge vaip, mis lebas rohelisel rohul, üks käpp otsekui tervituseks