sosistab Holiday.
Ma komberdan ettepoole, Aja suunas, ja tõmban välja habemenoa, aga Holiday rapsab mu müüri taha, samal ajal kui hallide kuulid kaugusest meie ümber betooni äestavad. Holiday veri sulatab lume tema keha all. „Ära ole rumal,” uriseb ta mind viimse jõuga alla tirides. „Me ei saa teda aidata.”
„Ta on sinu vend!”
„Tema ei ole meie missioon. Sina oled.”
„Darrow!” hüüab Aja sillalt. Holiday piilub sinna, kus Aja tema vennaga seisab, nägu veretu ja rahulik. Rüütel hoiab Triggi ühe käega oma habemenoa otsas üleval. Trigg väänleb teral. Libiseb mööda seda alla käepideme poole. „Mu heamees, teiste selja taha peitu pugemise ajad on möödas. Tule välja.”
„Ära tee seda,” pomiseb Holiday.
„Tule välja,” ütleb Aja. Ja viskab Triggi oma teralt üle silla serva alla. Ta langeb kakssada meetrit, enne kui keha vastu graniidinukki lömaks kukub.
Holiday häälitseb, nagu hakkaks ta lämbuma. Ta tõstab oma tühja püssi ja vajutab tosin korda Ajat sihtides päästikule. Aja põikab kõrvale, enne kui taipab, et Holiday relv on tühi. Ma tõmban Holiday alla ja tema rinda sihitud snaiprikuul kaevub tema püssi sisse, purustab selle ja lööb sõrme lömastades käest. Me istume seljad vastu betooni ja lõdiseme, Victra meie vahel.
„Mul on kahju,” suudan ma öelda. Ta ei kuule mind. Tema käed värisevad minu omadest hullemini. Äraoleva pilguga silmades ei ole pisaraid. Kurrulises näos ei ole värvi.
„Küll nad tulevad,” ütleb ta ühe õõnsa hetke pärast. Tema silmad jälgivad rohelist suitsu. „Peavad tulema.” Tema riietest ja suunurgast voolab välja verenire, enne kui see keset kaela jäätub. Ta haarab oma saapast noa ja proovib tõusta, aga tema keha on omadega läbi. Ta hingab niiskelt ja raskelt ning lõhnab vaskselt. „Küll nad tulevad.”
„Milline on plaan?” küsin ma temalt. Tema silmad vajuvad kinni. Ma raputan teda. „Kuidas nad tulevad?”
Ta nookab maandumisplatsi serva poole. „Kuula.”
„Darrow!” Cassiuse hääl hüüab läbi tuule. Ta on Ajaga liitunud. „Darrow Lykosest, tulge välja!” Tema varjundirohke hääl on selleks hetkeks ebasobiv. Liiga kuninglik ja ülev ja puutumata kurbusest, mis meid alla neelab. Ma pühin silmist pisaraid. „Lõpuks peate otsustama, kes te olete, Darrow. Kas tulete välja nagu mees? Või peame teid välja kaevama nagu roti koopast?”
Viha paisutab mu rinda, aga ma ei taha tõusta. Kord oleksin seda teinud, kui kandsin kuldse soomusrüüd ja arvasin, et kõrgun Eo tapja kohal ja paljastan oma tõelise olemuse siis, kui tema linnad põlevad ja nende värv langeb. Aga see soomusrüü on läinud. Lõikaja mask on kahtlusest ja pimedusest ära järatud. Olen kõigest poiss ja ma värisen ja kössitan ja peidan end oma vaenlase eest, sest ma tean läbikukkumise hinda.
Aga ma ei lase tal end kinni nabida. Ma ei ole nende ohver ja ma ei lase Victral jälle nende küüsi langeda.
„Litsigu ära,” ütlen ma. Haaran Holidayl kaelusest ja Victral käest ja, silme ees pingutusest virvendamas, pimestatuna päikesesärast lumel, nägu tuim, lohistan neid kogu jõust meie peidukohast maandumisplatsi ääres selle kaugeima serva poole, kus möirgab tuul.
Mu vaenlased vaikivad.
Küllap pakun haledat vaatepilti – tuikuv kuivetunud kuju lohistamas oma sõpru, aukus silmad, nägu habetunud ja naeruväärne nagu nälginud vanal deemonil. Kakskümmend meetrit minust tagapool seisavad silla ja maandumisplatsi ristumiskohas kuninglikult kaks Olümpose rüütlit, ümbritsetuna enam kui viiekümnest hallist ja obsidiaanist, kes on tulnud välja tsitadelli ustest nende selja taga. Aja hõbedane habemenuga tilgub verd. Aga see ei ole tema relv. See on Lorni oma, mille Aja tema laibalt võttis. Mu varbad tuksatavad märgades sussides.
Nende mehed näivad tohutu mägikindluse palge ees nii väiksed. Nende metallpüssid nii tähtsusetud ja lihtsakoelised. Ma pööran pilgu sillalt paremale. Kilomeetreid eemal tõuseb kaugest mäetipust, kuhu elektromagnetiline impulss ei küündinud, sõdurite salk. Nad vajuvad läbi madala pilvekihi meie poole. Neile järgneb rapsTiib.
„Darrow,” hüüab Cassius mind, kui Ajaga sillalt maha platsile kõnnib. „Te ei saa põgeneda.” Ta vaatab mind, pilk läbitungimatu. „Kilp on üleval. Taevas blokeeritud. Ükski laev ei saa väljast teile järele tulla.” Ta vaatab rohelist suitsu, mis maandumisplatsil kanistrist talveõhku keerleb. „Leppige oma saatusega.”
Tuul ulub meie vahel ja kannab endaga mäelt rebitud lumehelbeid.
„Tükeldamine?” küsin ma. „Kas seda ma teie arvates vääringi?”
„Te olete terrorist. Olete oma õigused maha mänginud.”
„Õigused?” urisen ma Victra ja Holiday kohal. „Tõmmata oma naist jalgadest? Näha oma isa surma?” Ma üritan sülitada, aga sülg kleepub huulte külge. „Mis õigus on teil neid ära võtta?”
„Siin ei ole mingit vaidlust. Te olete terrorist ja peate kohtu ette astuma.”
„Miks te siis minuga räägite, te kuradiraisast silmakirjateener?”
„Sest au on ikka veel oluline. Au on see, mis kajama jääb.” Tema isa sõnad. Aga need kõlavad tema suus sama õõnsalt kui minu kõrvus. See sõda on temalt kõik röövinud. Näen tema silmist, kui katki ta on. Kui kohutavalt kõvasti ta püüab olla oma isa poeg. Kui ta saaks, läheks ta tagasi lõkketule äärde, mille süütasime instituudi mägismaal. Ta pöörduks tagasi oma hiilgeaega, mil elu oli lihtne, mil sõbrad näisid ustavad. Aga minevikuihalus ei pese verd meie kummagi kätelt.
Kuulatan tuule ägamist orus. Mu kannad jõuavad maandumisplatsi lõppu. Selja taga pole muud kui õhk. Õhk ja pimeda linna muutlik topograafia kaks tuhat meetrit allpool oru põhjas.
„Ta hüppab alla,” ütleb Aja vaikselt Cassiusele. „Meil on tema keha vaja.”
„Darrow… ärge tehke seda,” sõnab Cassius, aga tema pilk ütleb, et ma hüppaks, ütleb, et ma valiks selle pääsetee, selle asemel et alistuda, selle asemel et sõita Lunale, kus mind osadeks kooritaks. See on auväärne tee. Jälle üritab ta mind mõjutada.
Ma vihkan teda selle eest.
„Arvate, et teie olete auväärne?” sisistan ma. „Arvate, et olete hea? Kes nendest alles on, keda te armastate? Kelle eest te võitlete?” Minu sõnadesse hiilib viha. „Te olete üksi, Cassius. Aga mina ei ole. Ei olnud siis, kui üleminekul te vennaga silmitsi seisin. Ega siis, kui end teie hulka peitsin. Ega siis, kui pimeduses lamasin. Isegi mitte nüüd.” Ma võtan Holiday teadvusetust kehast kinni nii kõvasti, kui suudan, pistes sõrmed tema soomusrüü rihmade vahele. Haaran Victra käe. Kannad kriibivad vastu betooni serva. „Kuulake seda tuult, Cassius. Kuulake seda kuradiraisast tuult.”
Kaks rüütlit kallutavad oma päid. Ja ikka veel ei mõista nad seda kummastavat äginat, mis orupõhjast üles heljub, sest kuidas võiksidki kuldsete poeg ja tütar teada kivi järava küünisPuuri häält? Kuidas võiksid nad ära arvata, et mu rahvas ei tule taevast, vaid meie planeedi südamest?
„Hüvasti, Cassius,” ütlen ma. „Jääge mind ootama.” Ja ma lükkan end mõlema jalaga pervelt lahti, kukun selg ees vabasse õhku ning haihtun Holiday ja Victraga neil silmist.
7
KIMALASED
Me kukume sulanud täpi poole lumega kaetud linna keskel. Seal, tehase ridade vahel, värisevad hooned ja varisevad maapinna üles pundudes kokku. Torud murduvad ja lendavad õhku. Rebenenud asfaldist sisiseb välja aur. Gaasiplahvatused löövad aupaistena põlema, tikkides tulejooni läbi tänavate, mis väänduvad ja kerkivad, nagu veniks Marss ise kuue korruse kõrgusele, et mingi iidne leviaatan ilmale tuua. Ja siis, kui maapind ja linn on viimseni pingule tõmmatud, purskub talvisesse õhku küünisPuur – titaanlik metallkäsi sulatussõrmedega, mis ajavad välja auru ja haaravad ja seejärel haihtuvad, kui küünisPuur taas Marsi sisemusse vajub, tõmmates endaga