ja ootan, et näen seda oma kuradiraisast rinnast välja kappavat. Ma tunnen igat lihast. Igat keharakku plahvatavat, kineetilisest energiast tukslevat. Ma kõõksun. Ma kukun ja rebin end rinnust. Hingeldan. Sülgan sappi. Peksan põrandat. Hallid hüppavad mu tõmblevast kehast eemale. Ma viskun vastu tooli ja rebin selle pooleldi välja põrandast, kuhu see poltidega on kinnitatud. Vallandan vandesõnade voolu, mis paneks Sevrogi punastama. Siis värisen ja vaatan üles nende poole. „Mis… see… oli?”
Holiday hoiab naeru tagasi. „Mamps kutsub seda maohammustuseks. Sinu ainevahetuse juures jätkub sellest ainult kolmekümneks minutiks.”
„Sinu mamps tegi selle?”
Trigg kehitab õlgu. „Me oleme Maalt.”
4
KONG 2187
Nad eskordivad mind läbi koridoride nagu vangi. Kapuuts peas. Käed selja taga lukustamata raudades. Vend minust vasakul, õde paremal pool, mõlemad mind toetamas. Maohammustus võimaldab mul käia, aga mitte eriti hästi. Mu keha, kuigi narkotsi täis tuubitud, tundub ikka lõtv nagu märg kalts. Ma vaevalt tunnen oma lõhki löödud varvast või jõuetuid jalgu. Õhukesed vangikingad kriibivad põrandat. Mu pea ujub, aga aju on nüüd superkiire. See on maniakaalselt keskendunud. Ma närin keelt, et mitte sosistama hakata ja et endale meelde tuletada: ma ei ole enam pimeduses. Mu keha loivab mööda betoonkoridori edasi. Kõnnib vabaduse poole. Oma perekonna poole, Sevro poole.
Keegi siin ei peata kahte kolmeteistkümnenda drakooni, kui neil on läbipääsuluba ja Aja on ise siin. Ma kahtlen, et kuigi paljud Šaakali väes teavad, et üldse elus olen. Nad näevad mu suurt kasvu, tontlikku kahvatust ja peavad mind mõneks õnnetuks obsidiaani vangiks. Siiski tunnen ma pilke. Paranoia hiilib mu sees. Nad teavad. Nad teavad, et oled endast laipu maha jätnud. Kui kaua kulub aega, enne kui nad selle ukse avavad? Kui kaua kulub aega, enne kui meid avastatakse? Mu aju sööstab läbi võimalike lõppude. Kuidas kõik valesti võib minna. Narkots. See on kõigest narkots.
„Kas me ei peaks üles minema?” küsin ma, kui laskume graviTõstukil sügavamale mägikindluse vangla südamesse. „Või on siin ka madalam sildumisplatvorm?”
„Hästi arvatud, söör,” ütleb Trigg rabatult. „Laev ootab meid.”
Holiday plaksab mulli katki. „Trigg, sul on nina peal midagi pruuni. Näe… seal…”
„Oh, pane oma mulk kinni. Mina polnud see, kes punastas, kui ta alasti oli.”
„Oled selles kindel, lapsuke? Tasa.” GraviTõstuk aeglustub ja õde-venda tõmbuvad pingule. Kuulen, kuidas nende käed relvadelt kaitse maha võtavad. Uksed avanevad ja keegi ühineb meiega.
„Dominus,” ütleb Holiday uuele kaaslasele malbelt, tõugates mind kõrvale, et ruumi teha. Saapad, mis sisse astuvad, on piisavalt rasked, et kuuluda kuldsele või obsidiaanile, aga hallid ei kutsuks obsidiaani kunagi dominuseks, ja obsidiaan ei lõhnaks kunagi nelgi ja kaneeli järele.
„Seersant.” Hääl kriibib minust läbi. Mees, kellele see kuulub, tegi kunagi kõrvadest kaelakeesid. Vixus. Üks Tituse vanadest sabarakkudest. Ta oli osaline minu triumfi veresaunas. Ma sulandun graviLifti seina, kui see jälle allapoole hakkab liikuma. Vixus tunneb mu ära. Ta nuusib mu välja. Teeb seda juba praegu, vaatab meie poole. Ma kuulen tema jakikaeluse krabisemist. „Kolmeteistkümnes leegion?” küsib Vixus hetke pärast. Küllap märkas ta tätoveeringuid nende kaelal. „Olete Aja või tema isa omad?”
„Sellel reisil oleme fuuriaga, dominus,” vastab Holiday jahedalt. „Aga me oleme teeninud ka tuhaisanda alluvuses.”
„Ahhaa, siis olite eelmisel aastal Deimose lahingus?”
„Jah, dominus. Me olime Grimmusega kaanAluste eelväes, mis saadeti Telemanuseid tapma, enne kui Fabii nende ja Arcose laevad ümber suunas. Minu vend siin pani ühe kuuli vana Kavaxi õlga. Peaaegu võttis ta maha, enne kui Augustus ja Kavaxi naine meie rünnaksalgast läbi murdsid.”
„Oh sa poiss.” Vixus häälitseb heakskiitvalt. „Oleks see vast olnud koleraisk sõjasaak. Oleksid võinud endale näkku veel ühe pisara lisada, leegionär. Olen seda obsidiaanikoera seitsmendaga jahtinud. Tuhaisand pakkus oma orja tagasitoomise eest head hinda.”
Ta tõmbab endale midagi ninna. Kõlab nagu stimmilaks, millesse Tactus nii kiindunud oli. „Kes see siis on?”
Ta peab silmas mind.
Kuulen kõrvus südame kloppimist.
„Kingitus preetor Grimmuselt vahetuskaubaks selle… paki eest, mis ta koju viib,” ütleb Holiday. „Kui te mind mõistate, söör.”
„Pakk. Rohkem nagu pool pakki.” Ta kõkutab omaenda nalja peale. „Keegi, keda ma tean?” Tema käsi puudutab mu kapuutsiserva. Tõmbun eemale. „Ulguja teeks südame soojaks. Kivike? Malts? Ei, liiga pikk.”
„Obsidiaan,” ütleb Trigg kiiresti. „Kui see vaid oleks ulguja.”
„Uh.” Vixus rapsab käe tagasi, justkui oleks kõrvetada saanud. „Oot.” Talle tuleb mõte. „Me paneme ta selle Julii-mõrraga ühte kongi. Las kisklevad õhtusöögi pärast. Mis sa arvad, kolmteist? Tahad nalja saada?”
„Trigg, tee kaamera vagaseks,” ütlen ma oma kapuutsi alt teravalt.
„Mida?” küsib Vixus ümber pöörates.
Plõks. BlokiVäli aktiveerub.
Ma liigun, kohmakalt aga kiiresti. Tõmban käed ahelatest välja, vabastan ühe käega oma varjatud habemenoa ja kisun teise käega maha kapuutsi. Ma torkan Vixust õlga. Lükkan ta vastu seina ja löön peaga näkku. Aga ma pole see, kes ma olin, isegi narkotsi mõju all. Silme ees ujub. Ma komistan. Tema mitte ja enne kui jõuan reageerida, isegi enne kui saan pilku fokuseerida, tõmbab Vixus välja oma habemenoa.
Holiday varjab mind oma kehaga ja lükkab mind kõrvale. Ma kukun maha. Trigg on relva paljastamisel veelgi kiirem, ta rammib oma kuulitulistaja Vixuse avatud suhu. Kuldne tardub, kui vaatab piki metallist püssitoru alla, keel vastu külma otsa. Tema habemenuga peatub vaid sentimeetrite kaugusel Holiday peast.
„Tsss,” sosistab Trigg. „Viska habemenuga käest.” Vixus viskab.
„Mida põrgut sa mõtled?” küsib Holiday minult vihaselt. Ta hingeldab ja aitab mind püsti. Pea käib endiselt ringi. Ma palun vabandust. See oli minust rumal. Rahustan end maha ja vaatan Vixuse poole, kes jõllitab mind õudusega. Mu jalad värisevad ja pean ennast graviTõstuki käsipuud pidi püsti hoidma. Süda taob narkotsi koormusest organismis. Oli rumal üritada võidelda. Oli rumal kasutada segajat. Rohelised operaatorid panevad pildi kokku. Nad saadavad hallid töötlemisruumi uurima. Leiavad laibad.
Ma üritan laialivalguvaid mõtteid kokku koguda. Keskenduda. „Kas Victra on elus?” õnnestub mul küsida. Trigg tõmbab püssi hammastest napilt mööda, et Vixus saaks vastata. Ta ei vasta. Veel mitte. „Kas tead, mis ta mulle tegi?” küsin ma. Ühe kangekaelse hetke järel Vixus noogutab. „Ja ikkagi…” Ma naeran. See venib nagu mõra jääs, kandub edasi, laieneb, valmis tuhandel moel raputama, kuni ma keelde hammustan ja naeru katkestan. „Ja… ja ikkagi jätkub sul julgust lasta mul kaks korda küsida?”
„Ta on elus.”
„Lõikaja… Nad tulevad meile järele. Nad saavad aru, et see on blokeeritud,” ütleb Holiday, vaadates tillukest kaamerasilma tõstuki laes. „Me ei saa plaani muuta.”
„Kus ta on?” Ma väänan habemenuga. „Kus ta on?”
Vixus sisiseb valust. „Tasand 23, kong 2187. Oleks mõistlik mind ellu jätta. Sa võid panna mind tema kongi. Põgeneda. Ma ütlen sulle õige tee, Darrow.” Lihased ja sooned tema kaelanaha all vonklevad ja tõusevad nagu maod liivas. Tema kehas ei ole rasva. „Kahe reeturliku pretoriaaniga sa kaugele ei jõua. Selle mäe sees on terve sõjavägi. Leegionid linnas, orbiidil. Kolmkümmend vääramatut armilist. Kondikihutajad Atika lõunaosas.” Ta nookab väikse šaakali kolju poole oma vormi revääril. „Mäletad neid?”
„Me