mind, nagu oleksin see, kes olin, mitte see, kes olen. Ma kissitan nende poole silmi, pilk hägune ja lühinägelik. Ripsmetelt tilgub vett. Proovin nuhutada, aga sõõrmetest kuni õõneni on nina hüübinud verest tihedalt umbes. Nad murdsid selle, kui suukorvi ette panid.
Me oleme kvaliteedikontrolli nõukogu töötlemisruumis, mis valvab Šaakali kindluse all oleva vangla juhtimise järele. Hoone on betoonkastikujuline nagu kõik valitsusasutused. Mürgise valguse paistel näevad kõik siin välja nagu meteoriidikraatri suuruste pooridega kõndivad laibad. Peale hallide, obsidiaanide ja ühe kollase arsti on siin tool, läbivaatuslaud ja voolik. Aga vedelikuplekid põranda metallist äravoolu ümber ja küünejäljed metalltoolil on selle ruumi nägu ja hing. Siin algab elude lõppemine.
Cassius ei tuleks iialgi sellesse urkasse. Vähestel kuldsetel oleks vajadust või tahtmist, kui nad just pole kogunud endale vale sorti vaenlasi. See on nagu kella sisemus, kus hammasrattad keerlevad ja jahvatavad. Kuidas suudaks keegi nii ebainimlikus kohas vapper olla?
„Hull värk, mis?” küsib Danto selja taga olijailt. Vaatab jälle minu poole. „Kogu elu põle midagi nii sitaks imelikku näind.”
„Voolija pidi talle sada kilo juure panema,” ütleb teine.
„Rohkem. Oled teda soomusrüüs näind? Ta oli üks neetud koletis.”
Danto nipsab tätoveeritud sõrmega mu suukorvi. „Vean kihla, et teist korda sündimine oli valus. Seda tuleb austada. Valu on universaalne keel. Mis, roostenärija?” Kui ma ei vasta, nõjatub ta ette ja astub oma saapa teraskannaga mu paljale jalale. Suure varba küüs läheb pooleks. Küüne alt purskab valu ja verd. Õhku ahmides kõigutan pead küljelt küljele. „Mis?” küsib ta uuesti. Minu silmadest voolavad pisarad, mitte valust, vaid tema julmuse iseenesestmõistetavusest. Ma tunnen end nii tühisena. Miks nõuab see temalt nii vähe, et mulle nii palju haiget teha? Tunnen peaaegu puudust kastist.
„Ta on kõigest skafandris paavian,” ütleb teine. „Jäta ta rahule. Muud ta ei mõista.”
„Muud ta ei mõista?” küsib Danto. „Sittagi. Talle meeldis, kuidas isanda riided seljas istuvad. Meeldis meid kamandada.” Danto kummardab, nii et vaatab mulle silma. Ma püüan kõrvale vaadata, kartes, et ta teeb mulle jälle haiget, aga ta haarab mul peast ja tõmbab mu silmalaud pöidlaga lahti, nii et seisame silmitsi. „Minu kaks õde surid selles sinu vihmas, roostenärija. Jäin paljudest semudest ilma, kuuled?” Ta lööb mind millegi metalsega vastu pead. Ma näed plekke. Tunnen endast veel verd välja voolavat. Tema taga kontrollib nende tsentuurio oma andmetahvlit. „Sa ju sooviksid minu laste jaoks sama?” Danto otsib minu silmadest vastust. Mul ei ole ühtegi, mis talle meeldiks.
Nagu ülejäänudki, on Danto veteranleegionär, käre nagu roostes kanalisatsioonivõre. Tehnika ehib tema musta lahinguvarustust, millel kulunud purpursed draakonid keerduvad filigraanseks mustriks. Optilised implantaadid silmades termonägemiseks ja lahingukaartide lugemiseks. Naha all veel varjatud tehnikat, mis aitab jahtida kuldseid ja obsidiaane. Nende kõigi kaelu märgistab liikuva meridraakoni haardes XIII tätoveering, numbri allosas väiksed tuhakuhjad. Need on tuhaisanda ja tema tütre Aja lemmikpretoriaanleegioni Legio XIII Dracones liikmed. Tsiviilid kutsuvad neid lihtsalt drakoonideks. Mustang vihkas neid fanaatikuid. See on eraldiseisev sõjavägi kolmekümnest tuhandest Aja valitust, mis abistab suverääni Lunalt eemal olles.
Nad vihkavad mind.
Nad vihkavad alamVärve üdinitungiva rassismiga, millega ei suuda võistelda isegi kuldsed.
„Sihi kõrvu, Danto, kui tahad teda ulguma panna,” soovitab üks hallidest. Naine seisab uksel, pähklipurejataolised lõuapärad nätsumulli järades üles ja alla hüplemas. Tema tuhakarva juuksed on aetud lühikesse punkariharja. Hääl venib mingis maalsündinu dialektis. Ta nõjatub vastu metalli haigutava meeshalli kõrval, kelle peen nina näikse kuuluvat rohkem roosale kui sõdurile. „Löö neile kaussis pihuga pihta, siis saad trummikiled rõhuga katki plõksata.”
„Tänu, Holi.”
„Alati valmis aitama.”
Danto tõmbab peopesa kaussi. „Kas nii?” Ta lööb mulle pähe.
„Aja rohkem nõgusaks.”
Tsentuurio nipsutab sõrmi. „Danto. Grimmus tahab teda ühes tükis. Tõmba tagasi ja lase dokul talle pilk peale visata.” Ma ohkan pääsemise peale kergendatult.
Paks kollane arst longib lähemale, et mind ümmarguste ookrikarva silmadega inspekteerida. Ülalt langev kahvatu valgus paneb palja laigu tema pealael läikima nagu kahvatu vahatatud õuna. Ta liigub oma bioskoobiga üle mu rinna, vaadates silmades paiknevatest digiimplantaatidest pilti. „Noh, doku?” küsib tsentuurio.
„Tähelepanuväärne,” sosistab kollane hetke pärast. „Luutihedus ja elundid on kalorivaesest toitumisest hoolimata üsna korras. Lihased on atrofeerunud, nagu laboritingimusteski oleme näinud, aga mitte nii tugevalt kui sünnipärase aureaadi kude.”
„Nii et ta on parem kui kuldne?” küsib tsentuurio.
„Seda ma ei öelnud,” nähvab arst.
„Ära põe. Siin ei ole kaameraid, doku. See on töötlemisruum. Mis sa siis arvad?”
„See on reisikõlbulik.”
„See?” õnnestub mul suukorvi tagant madalal ebamaisel häälel uriseda.
Arst põrkab tagasi, minu rääkimisvõimest üllatunud.
„Ja kuidas on pikaajalise narkoosiga? Selliselt orbiidilt on meil Lunani kolme nädala tee.”
„See sobib.” Arst heidab mulle hirmunud pilgu. „Aga ma suurendaksin päevast doosi kümne milligrammi võrra, kapten, lihtsalt kindluse mõttes. Sellel on ebaharilikult tugev vereringesüsteem.”
„Selge.” Kapten noogutab naishallile. „Sinu etteaste, Holi. Pane ta magama. Siis võtame käru ja laseme jalga. Sinuga on kombes, doku. Mine nüüd tagasi oma turvalisse väiksesse espresso ja siidi maailma. Küll meie hoolitseme…”
Plõks. Tsentuurio lauba esiosa kukub küljest. Midagi metalset paiskub vastu seina. Ma jõllitan tsentuuriot ega mõista, miks tema nägu on kadunud. Plõks. Plõks. Plõks. Plõks. Nagu sõrmeliigeste naksumine. Lähimate drakoonide peadest purskub õhku punane udu. Pritsib mulle näkku. Ma tõmban pea kõrvale. Tagapool kõnnib pähklitangide taoliste lõugadega naine rahulikult nende ridadest läbi ja tulistab neid otse kuklasse. Ülejäänud tõmbavad püssid rüseledes välja, aga ei jõua kirudagi, enne kui teine hall viis neist oma kohalt ukse juures vanamoelise püssirohukuulide tulistaja topeltlaskudega maha võtab. Ta kasutab summutit, nii et kõik on rahulik ja vaikne. Punast voolates kukuvad obsidiaanid esimesena põrandale.
„Õhk on puhas,” ütleb naine.
„Kaks veel,” vastab mees. Ta tulistab kollase arsti pihta, kui too ukse poole roomates põgeneda üritab, paneb siis saapa Danto rinnale. Hall vahib üles tema poole, lõua alt veritsedes.
„Trigg…”
„Ares saadab terviseid, türapea.” Hall tulistab Dantot otse kaitsekiivri ääre alla silmade vahele, keerutab kuulitulistajat oma käes ja puhub otsast suitsu, enne kui selle jalakabuuri pistab. „Õhk on puhas.”
Mu huuled suukorvi vastas liiguvad, kui püüan sidusat mõtet moodustada. „Kes… te olete…” Hall naine nügib laiba oma teelt.
„Minu nimi on Holiday ti Nakamura. See on minu väikevend Trigg.” Ta kergitab armist täksitud kulmu. Tema lai nägu on tedretähnidega kirjatud. Nina lömaks litsutud. Silmad tumehallid ja kitsad. „Küsimus on selles, kes oled sina?”
„Kes ma olen?” pomisen ma.
„Me tulime järele Lõikajale. Aga kui see oled sina, siis peaksime küll raha tagasi küsima.” Korraga pilgutab ta silma. „Ma teen nalja, söör.”
„Holiday, jäta.” Trigg lükkab naise õrnalt kõrvale. „Kas sa ei näe, et tal on närvivapustus?” Trigg tuleb ettevaatlikult lähemale, käed ette sirutatud, hääl rahustav.