mg_fcf83d0dnb95ai5642na8cerd86c383a901d.jpg" alt="cover"/>
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital Toimetanud Janika Kronberg Korrektuuri lugenud Mare Lõokene Kaane kujundanud Mari Kaljuste Tekst © Elin Kai Toona Gottschalk, 2018 Illustratsioonid © Elin Kai Toona Gottschalk, 2018 ISBN 978-9985-3-4370-8 ISBN 978-9985-3-4540-5 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2018 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda AS Printon
Pühendatud kirjanik
Gert Helbemäele
LAHTIÜTLEMINE
Kõik tegelased selles romaanis on autori ettekujutuses loodud ega peegelda ühtegi elavat inimest.
Ka sündmused on võetud autori enese elukogemustest.
1. PEATÜKK
Mihkel Laasma asetas oma viinaklaasi kohvilauale niisuguse tähendusrikka enesekindlusega, et külalised jäid tema poole vaatama. Jutusumin katkes. Nähtavasti oli sünnipäevalapsel turgatanud pähe mingi tähtis mõte ja sel õhtul oli tal eesõigus selliseid mõtteid oma sõpradega jagada. Nimelt tähistas Mihkel oma vanade tuttavate ja sõprade seltsis kuuekümnendat sünnipäeva. Kohal oli ka ta naine Emmi, kuigi seekord oli ta kehastunud ümber teistsugusesse vormi – ta oli pigem kandiline kui lai. Lühidalt: Emmi oli surnud kaks nädalat enne Mihkli sünnipäeva. Tema tuhastatud põrm matusebüroo pruuni paberiga kaetud pakikeses kaunistas sealsamas eestoas klaverit otsekui aukülaline. Mihkel ei teadnud, mida sellega peale hakata.
„Kirjanik võtab sõna,” hõikas Viktor Koorits, vehkides piibuga ägedalt tema kõrval istujate nina all ja riivates poetess Elsa Tamme nii, et sellel langesid prillid eest.
„Noh, Viktor …” pahandas luuletajanna, aga püüdis prillid kinni ja hakkas neid seelikusabaga puhastama. Preili Elsa Tamm, võluvalt priske nagu üle küpsenud pirn, istus Mihkli kõrval sohval ja tema suured lühinägelikud silmad pöördusid tagasi kirjanikule. Ta teadis, kui tähtis oli geniaalsetest mõtetest kinni haarata ja neid kohe tulisele alasile virutada, luua raudne eneseväljendus – elust, armastusest ja keskealiste naiste hingelisest üksildusest. Kirsilikööri abil olid temalgi puhkenud mõtted, mida ta oleks hea meelega mõne hingekaaslasega jaganud, aga kahjuks mitte selles seltskonnas.
Elsa oli tulnud Mihkli sünnipäevale ja Emmi surma puhul kaastunnet avaldama, ehkki ta oli ammu eestlaste seltskonnast eemale tõmbunud. Kõik nad olid üldiselt tublid inimesed, aga eraldi võttes ei olnud tal kellegagi midagi ühist. Tema suhted eestlastega oleksid olnud täiesti vaibunud, kui temalt ei oleks Torontos Orto kirjastuses ilmunud õhuke luulekogu, mida peeti „ropendamiseks”. Vähesed tunnistasid, et olid seda lugenud. Peale Mihkli, kes oli Elsat õnnitlenud, ja vist ka Emmi, sest ta ei kutsunud Elsat enam naiste kohvijoomistele. Viktor oli seda kindlasti sirvinud, sest nimetas teda „kolleegiks”. Luuletuskoguga oligi Elsa Tamm teeninud „luuletaja” tiitli ja ta oli jäänud eestlaste seltskonda peamiselt eesti keele säilimise huvides. Ta oli lugenud Mihkli raamatuid ja talle meeldis Mihkli stiil, aga peategelased jäid tema meelest puiseks, formaalseteks kujudeks, nagu oleksid nad hirmul, et lugeja tabab neid mõnel päriselu intiimsemal momendil, millest ei sobi rääkida. Ometi ei näinud ta sellist hoiakut Mihklis. Pigem vastupidi. Kõrvalt vaadates oli talle jäänud mulje, et nii Mihkel kui ka Viktor ei olnud üldse huvitatud ühiskondlikest tegevustest ega pidanud kinni ka seltskondliku käitumise reeglitest ja parema meelega istusid õdusalt oma kodus.
Elsa oli selle sõprusringi kõige noorem, viiekümnendates aastates liige. Peale luuletuste ja vanade klassikute ei lugenud ta enam hea meelega eestikeelset kirjandust. Eesti keeles lugemine oli liiga vaevaline. Ta oli harjunud lugema kiiresti ja tema lemmikraamatud olid maailmakirjanduse ingliskeelsed tõlked.
Ajakirjanik ja eesti ajalehe toimetaja Viktor Koorits oli omamoodi tüüp. Tülinorija, tagurlane ja manipuleerija, aga tema oli ka ainuke, kellega Elsa sai normaalselt rääkida. Viktor töötas ajalehe toimetuses kolm päeva nädalas. Elsa oli talle viinud luuletusi, kuni Viktor pidi kurvalt teatama, et ei või neid enam vastu võtta. Lugejad leidsid, et Elsa Tamme luuletused ei sobi eesti ajalehte. Viktor oli Elsat lohutanud, vabandanud lugejate maitse ja ka oma otsuse pärast, mida Elsa ei olnud temalt oodanud. Nad olid saanud jutule ja Elsa oli avastanud, et ajakirjanik oli rohkem kursis tänapäeva kunsti, kirjanduse ja üldse laiema maailmaga, kui oleks võinud arvata. Ta oleks hea meelega mõlema kirjanikuga tihedamalt suhelnud, aga lähedane sõbrustamine noorema, rinnaka luuletajaga ei olnud nende kitsas seltskonnas soositud ja Elsa oli ammu tõdenud, et hingelisi kontakte ei saanud tellida. Need tekkisid iseenesest. Mõnikord ka siis, kui olukord seda ei lubanud.
Koosviibimine Mihkli korteris oli alanud kombekohaselt. Kõigepealt õnnitleti sünnipäevalast ning anti üle kingitused ja kaastundeavaldused Emmi surma puhul. Igaüks oli midagi kaasa toonud – naised suupisteid, küpsiseid, kilega kaetud taldrikuil võileibu ja sünnipäevakoogi, mis kohe kadusid kööki. Mehed tõid peamiselt pudeleid. Külalised ja kauaaegsed sõbrad käitusid nagu oma kodus. Igaüks teadis, kust leida taldrikud, tassid, joogiklaasid.
Kõigepealt avatigi pudelid. Mihkel asetas grammofonile plaate ja mängis vaikset meeleolumuusikat oma maitse järgi: Mahler, Chopin ja Rahmaninov … Need olid olnud ka Emmi lemmikud, ja heli oli paraja valjusega, et klaveril asetsev kadunuke ei tunneks end oma kodusel territooriumil unustatuna.
Sellised koosviibimised olid pagulaseestlaste seltskondades Inglismaal saanud juba klassikalisteks. Esimesena hakkas Saksamaa pagulaslaagritest DP-sid[1.] vastu võtma Suurbritannia. Suurem osa neist suunati Põhja-Inglismaa tehastesse ja vabrikutesse töökohtadele, mida inglased ise pelgasid. Londonis koondunud seltskond oli tulnud eraldi, peamiselt Eesti saatkonna ja kiriku toetuse abil. Neile pakuti paremaid töökohti ja neid peeti eesti ühiskonna esindajateks Inglismaal, vahest küll ainult sellepärast, et nad said elukohad kesklinna, kus asusid saatkond, ajalehe toimetus ja teised pagulastele vajalikud asutused.
Kui külalised olid söönud, kuid mitte veel liiga palju joonud, sest pudelites oli veel küllalt jooke ametlikuks klaaside tõstmiseks, kokkulöömiseks ja toostideks, algas väike tseremoonia.
Viktor ja tema naine Soovi istusid tugitoolides, Mihkel, Elsa ja Pallased sohval. Endine advokaat Ülo Malbe ja tema abikaasa Tuvi tõmbasid söögilaua toolid sohvale ligemale. Ülo kummitas veel Eesti saatkonna pimedaid nurki ja tolmuseid vastuvõtusaale, kuna saadik oli hiljuti surnud ja saatkond likvideerimise faasis. Orvil Nurmets ja Herman Saagiste jäid istuma lauda. Tõsiste napsivendadena hoolitsesid nad pudelite eest. Ka Viktor oli tuntud trimpaja, aga ta kandis rohkem ja jäi paremini jalule. Sel õhtul olid kõik märganud, et kui ta jõudis Mihkli juurde, oli tal juba paar pitsi hinge all. Kõige hullem, mida temalt võis oodata, oli vaidlemine, tülinorimine või kõnepidamine oma lemmikteemal – Eesti kurb saatus ja Välis-Eesti kirjanike piiratud võimalused läbi murda maailmakirjanduse suurde perre. Kui ta sel teemal sattus sõiduvette, ei saadud teda enne pidama, kuni tema naine märku andis, et on aeg koju minna.
Mihkel ei olnud suurem viinavõtja, aga mida rohkem ta jõi, seda vaiksemaks ta muutus. Lõpuks ei öelnud ta sõnagi, jäi lihtsalt magama või külas olles läks omal jalal koju.
Kui igaüks oli endale koha leidnud, tõid naised köögist süüdatud küünaldega sünnipäevakoogi, lauldes selle juurde inglise keeles Happy birthday! Nad asetasid koogi kohvilauale Mihkli ette. Seejärel lauldi Elagu! Mihkel jäi hetkeks mõtlema oma soovi üle ja tõdes, et soovid ei olnud nüüd enam sama lihtsad kui vanasti, ja puhus siis küünlad ära. Ta tänas kõiki kingituste eest. Klaasid löödi kokku. Ka Emmit mälestati lühikeste sõnavõttudega ja tervitustega klaveri suunas ja sooviti talle head reisi, kuhu iganes ta teekond ka viib. Emmi oli olnud akadeemiliste naiste esindaja ja koosviibimisi peeti Laasmate korteris. Mihkel tavaliselt vabandas ennast nii kiiresti kui võimalik ja kadus oma töötuppa „kirjutama”, mis on iga kirjaniku käitumises tavaline ja seda ei pandud pahaks.
Sellest ajast saadik, kui põgenikud pärast sõda Inglismaale jõudsid, oli palju muutunud. Suurimad muutused toimusid 1960. aastatel. Svingiva Londoni noorte revolutsioon tõi kaasa uue moe riietuses, nagu näiteks miniseeliku, millest sai moraalse laostumise märk. Noored olid hakanud vaidlustama iga traditsioonilist väljendusviisi kunstis, kirjanduses, luules, muusikas, tantsus ja teatris. Moodne kunst ja kirjandus aga mõnitas akadeemilisi ja universaalse maailma standardeid. Uut muusikat, nagu Ameerika importkaupa rock’n’roll’i