kahe kõrva vahele oli tambitud, tajusid moodsat kunsti, kirjandust ja luulet kui seni kehtinud akadeemilisi ja universaalseid standardeid kõigutavat mõnitust.
Selliste haritlaste silmis oli Inglismaast saanud boheemlaste ja biitnikute pesa, kus Elsa Tamm oma riietuse ja taktitu olemisega, rääkimata tema „moodsast” luulekogust, oli rikkunud üksmeelt, mis pärast sõda valitses eestlaste hinnangus ja kõrge Euroopa kultuuri säilitamise püüdlustes. Ameerika ja Inglismaa dekadentne mentaliteet ähvardas kõike, mille eest eurooplased olid võidelnud. Kes nii ei arvanud, oli reetnud eesti pagulasühiskonna rahvuslikud huvid. Ja Elsa jättis vähemalt naiste arvates sellise mulje, ehkki ei olnud päris selge, mis neid rinnakas luuletajas peale tema luuletuste otseselt häiris. Küll aga jälgisid meeste pilgud teda kõikjal, kuhu ta ka ilmus.
Õnnesoovide ja tervitustega jõuti lõpuks Mihkli tulevikuni. Klaasid täideti uuesti. Tuli juua kolleegi, kaasvõitleja, sõbra ja kirjaniku tulevaste plaanide terviseks. Aga enne tuli kirjanikult kuulda, mis tal kavas on.
Mihkel oligi juba tõusnud ja hakanud kõnelema oma uuest eestikeelsest romaanist, kui Viktor, Mihkli parim sõber, kuid ka tuntud tülinorija, püsti kargas ja ägestununa kõigile teatas, et tema Mihkli uue romaani terviseks ei joo. „Eestikeelsete pagulasromaanide kirjutamine on aja raiskamine.” Selle peale võttis terve õhtu äkitselt hoopis teise pöörde.
Mihkel asetas oma viinaklaasi kohvilauale ja tardus paigale, aga mingit vastust ega vaidlust ei järgnenud. Isegi mitte protesti, mida kõik põnevusega ootasid. Mihkel oli nende seltskonnas staar, lugupeetud ja tõesti hea kirjanik. Puhang oli ootamatu ja solvav, aga selles olid mõned sügavamad niidid, mis läbisid kuulajate endi varjatud arvamusi eesti kirjanduse kestvusest välismaal.
Et Mihkel veel ei reageerinud, võttis Viktor uuesti hoogu, nüüd juba tõsisemal toonil, kuigi oli purjus.
„Kurat, Mihkel, kirjuta hoopis üks ingliskeelne bestseller eestlastest. Keegi ei tea, kes me oleme. Isegi inglased ei ole meist kuulnud. Meid ei ole enam maakaartidel. On viimane aeg meid tagasi tuua maailma teadvusse. Inglismaalt on pärit maailma kuulsamad kirjanikud ja parimate rahvusvaheliste kirjanike tõlked. Ainult sina tuleksid sellega toime. Üks bestseller, kurat! Sellise raamatu heaks jooksin terve pudeli.”
Kunagi oli ka Viktor tahtnud kirjutada romaane, aga kurtnud siis, et ei leia ajalehe toimetamise kõrvalt ilukirjanduseks aega. Sama kurtsid ka teised pagulaskirjanikud. Inglismaa olud olid selles suhtes kõige karmimad.
Viktori sõnavõtt oli tulnud nii ootamatult, et seltskond oli jäänud rammetuks. Millegi inspireeriva ootel veel põnevil, hoidis Elsa sõrmi punase kleidi avara dekoltee serval. Viimaks ometi, mõtles ta! Tal olid samad mõtted olnud juba ammu, aga ta ei oleks neid iial sõnastanud, ammugi mitte avalikult. Viktori ettepanek oli tema meelest geniaalne.
Tavaliselt ei võetud Viktori mõttepuhanguid tõsiselt, aga sel juhul pidi sõnavõttu austama. Üleskutse oli esitatud avalikul foorumil ja vajas formaalset vastust.
Seltskond oli veel jalul. Ka Mihkel. Kõikidel olid klaasid käes, kuid keegi ei joonud ja Elsa langes tagasi sohvale. Kui mitte valgustavat ega inspireerivat, siis vähemalt midagi mõistlikku, mõtles ta nüüd. Ta oli juba ammu pannud tähele, et igasugused uued ideed ja ettepanekud tekitasid otsekohe vastuseisu. Mehed olid erineva iseloomuga, sõbrad küll, aga vahel ka kui vastasleerides sarvikud. Sel õhtul oli Viktor võtnud provotseeriva hoiaku. Mihkli kord oli vastata, vastu hakata või teha mõned sobivad ebamäärased kommentaarid. Sellist ettepanekut ei olnud vaja võtta tõsiselt, ei pidanud ka kiiresti ega tõsiselt reageerima. Ka Mihkel oli vintis, võib-olla isegi rohkem, kui võis arvata. Veidi segadusseaetuna vaatas ta külaliste äraootavaid nägusid, nagu ei oleks ta enam kindel, kes nad on, ega lausunud sõnagi.
Tekkis pikem paus.
Selle täitis endine ajaloolane Ülo Malbe, öeldes pahaselt: „Sa unustad, Viktor, et läänemaailm ei ole huvitatud Baltimaade kannatustest, kuna venelased olid liitlased. Nende kuriteod on meelega kustutatud 20. sajandi ajaloost. Ametlik versioon on, et nad olid meie päästjad.”
Viktor viipas keelavalt. „Ma ootan vastust Mihklilt. Sina ei ole kirjanik.” Ja kõnetas Mihklit uuesti: „Sa ei pea kirjutama sõjast ja küüditamisest. Ma mõtlen praegu kirjanik Michael Ondaatjele ja tema raamatutele. Olgu raamatu tagaplaanil Sri Lanka, Aafrika või Eesti. Sina kirjuta inimesest, kellelt on võetud kõik peale inimlikkuse, ja kuidas ta siis hakkab oma hävinenud hingele ehitama uut vundamenti. Iga hea raamat algab samamoodi kaotsi läinud minevikuga ja lõpeb lootuste taastamisega tulevikku. Kellel veel on suurem õigus sellist raamatut kirjutada, kui mitte ühel eestlasel? Ära õpeta ajalugu, ära aruta poliitikat, need asjad selguvad iseenesest. Nii saaks sinust maailmakirjanik, kes juhuslikult, ma rõhutan, juhuslikult, on eestlane.”
Selle peale plaksutati heakskiitvalt.
Ants Pallas arvas siiski, et niisuguse raamatu kirjutamiseks peaks autor perfektselt valdama inglise keelt või siis leidma hea tõlkija. Ta vajaks ka ühiskonna toetust, nagu see oli eesti kirjanikel Rootsis. Keegi ei saanud luua isolatsioonis.
„Maailm on parandajaid ja tõlkijaid täis,” lisas Elsa vahele. „Saaksime siinsamas rakendada nooremaid, kes veel valdavad eesti keelt.”
Ainuke, kes kommentaarile reageeris, oli Soovi. Ta heitis Elsale imeliku pilgu.
Viktor lükkas vabandused kõrvale.
„Mihkel on PEN-klubi liige, tal on tutvusi. Kui raamat on küllalt hea, teed meile kõigile au.” Need sõnad olid suunatud otse Mihklile. „Ma tulin sellele mõttele eile öösel, mõeldes, mida sulle kinkida sünnipäevaks. Siin see siis on! Mis sa sellest arvad?”
Elsa hoidis ikka veel kätt kleidikaelusel, soovides Mihklilt mingit muud reaktsiooni kui vaid käeviibet, et hiljem, hiljem! Aega veel oli. Ta ise uskus, et Viktorile oli pähe tulnud tähtis mõte ja ta oli selle ettekandmiseks valmistunud juba enne peole jõudmist. Traditsiooniliste tervituste ja muu sellise jama asemel tahtis Mihkel kuulda midagi positiivset. Kirjanik oli jõudnud kriitilisse olukorda. Kõik teadsid, et Mihkli kui kirjaniku karjäär oli tema ja Emmi kokkulepitud ettevõtmine, see oli vajalik panus eestikeelse kirjanduse säilimisse paguluses. Aga keegi ei saanud eestikeelsete raamatute honorarist ära elada. Laasmate majandusliku toimetuleku oli võimaldanud Emmi hea töökoht ühes kuulsas Inglismaa laevafirmas. Elsa oli kindel, et Viktor oli ka sellega arvestanud.
Ometi Mihkel vaikis. Ta hoidis ikka veel kõrgel ülestõstetud klaasi ja uuris selle põhja, nagu võiks sealt leida sõnu.
„Sülita välja!” käskis Viktor, nüüd juba vihaselt. Aga ajalehe toimetaja ise oli langenud põrandale, sohva ja kohvilaua vahele, abikaasa Soovi jalge ette, üks küünarnukk laua serval. Naine oli teda mitu korda jakist ja varrukast hoiatavalt sikutanud, aga Viktor oli end lahti rebinud. Kui Mihkel ikka veel ei reageerinud, vehkis Viktor sõbra suunas piibuga.
„Üks speech, kurat! Lase tulla! Sõima meie kuradi saatust, pane tallaga pitsat peale. Aga tee seda nii, et terve maailm kuuleb.” Ta lõi rusikaga lauale. Viinaklaasid kargasid õhku. Hetkeline segadus andis Soovile võimaluse oma mehe täis klaas vahetada ühe tühja vastu. Kõrvaldatud jook kadus sohva kõrval oleva potitaime juurestikku.
Kui Mihkel ikka veel vaikis, käratas Viktor uuesti. „Kui tuleb kõne, siis lase vabalt, muidu mõtleme, et tahad peeretada.”
„Viktor!” Soovi ahmis õhku, aga pani siis suu kohe kinni. Viktor oli nagu puurist välja lastud. Meeste sõprus oli kestnud nelikümmend aastat. Et Viktor oli nii äge, tähendas seda, et ta oli märganud sõbra käitumises midagi võõrast ja häirivat. Soovi arvas, et tegemist ei olnud raamatuga, ja püüdis mõistatada põhjust. Ta vaatas toas ringi. Silmad langesid klaverile, sealt söögilauale, suurele klaaskausile, mis oli täis rosoljet. Aga uhke rosolje oli kõlbmatu. Liiga soolane. Keegi ei oleks uskunud, et Mihkel on nii saamatu. Võis isegi kahelda, kas tulevase maailmakirjaniku pea üldse veel töötab! Pidi Emma just nüüd surema, mõtles ta mõrult, ja ta pilk liikus klaveripingile, mis oli asetatud otse Emmi nina alla. Mis ta sellega küll mõtles? Pidi asend olema sümboolne, endise perenaise austamiseks, või oli Mihkel selle sinna jätnud kogemata? Hea seegi, et ta ei olnud karpi Emmi tuhaga asetanud toolile või sohvale, kus seda oleks tulnud