olnud isegi eriti ehmunud, leides end poepõrandal valgetes šortsides. Soovi meelest oli Mihklil alati paar grammi kilost puudu, mis ainult kirjaniku puhul on vabandatav.
Emmi oli oma mehe eest hästi hoolitsenud. Nii püüdis Soovigi oma Viktorit kaitsta kurja maailma küüsist. Ja kes Mihkli eest nüüd hoolitseb? Mees näis olevat šokis. Kahe nädala pesemata nõud olid kuhjunud köögi kraanikaussi. Toidujäätmeid vedeles lahtiselt laual ja letil, ilma et Mihkel oleks märganud hallitust või roiskumise haisu. Soovi oli seda tundnud kohe uksest sisse tulles. Ja Mihkel ei oleks pidanud kõiki pudeleid korraga välja jätma. Pudelid olid nüüd tühjad ja korter laipu täis. Endine kooliõpetaja Orvil Nurmas ja insener Herman Saagiste lamasid üks köögis puu- ja teine vannitoas plaatpõrandal. Emmi ei oleks neid üldse kutsunudki. Herman Saagiste koristati ära järgmisel hommikul koos täis tuhatoosidega ja tolmuimeja abil. Nurmas oli selliste pidude põline nurgakivi. Ta ärkas ise ja leidis tee koju. Lisaks tühjade klaaside rägastikule kohvilaual oli seal ka suur virn taldrikuid. Neid oli ka laua all, igal hunnikuke kõlbmatuid toidujäätmeid. Siin võis tekkida toidumürgitus, mõtles ta murelikult, ja Elsa oleks võinud ennast juba vaikselt liigutada, hakata nõusid pesema.
Soovi vaatas tema kõrval olevat nooremat naist kriitilisema pilguga kui kunagi varem. Ei tea, kuidas seal asjad nüüd edenevad, mõtles ta kaaluvalt. Ta oli jälginud Elsa rinnakaid poose ja jõudnud otsusele, et Mihkel vajas uut naist, aga mitte Elsat. Korter vajas perenaist. Pruun rõngas ümbritses WC-potti, toad olid koristamata. Soovi oli märganud Mihkli lipsul rasvaplekke, tänasest või mõnest varasemast õnnetusest köögis või söögilauas. Siin majas ei julgenud keegi enam süüa. Elsa oma korter oli veel hullem. Oli ju teada, et poetessi majapidamine on sama pitsiline kui tema luule. Praegu ei sobinud nendele asjadele mõelda, aga mõne kuu pärast kindlasti. Ja Soovi hakkas mõttes üles lugema üksikuid eesti naisi, kes sobiksid siia perenaiseks. Leskedel oleks eesõigus. Neid oli jalaga segada, enamasti olid nad korralikud ja seltskondlikult vastuvõetavad. Niisugused, keda Emmi oleks kiitnud, mis oli kõige tähtsam. Soovi lootis, et kui Mihkel leiab Viktori ettepanekule vastuse, mäletab ta ka, kuidas Emmi ei talunud joodikuid ja laaberdamist. Ta hakkas oma käekoti järele kobama, andes märku, et oleks aeg pidu lõpetada, ja tabas Virge Pallase pilgu. Proua Pallas oli just vaadanud käekella. Seinakell näitas pool tundi üle kesköö. Ometi jäid mõlemad paigale. Ants Pallas norskas õndsalt oma naise pehmel õlal ega ärganud ka siis, kui Virge teda ägedalt õlale patsutas. Naised tegid teineteisele nägusid, kuid see õhtu kuulus Mihklile. Sõber pühitses täna oma elu ja leinas oma naise surma. Oleks siiski huvitav kuulda tema vastust. Mõlemad mehed olid nagu kukkunud küülikuauku. Sünnipäev, Emmi surm, viin ja see kuradi urn klaveril olid võtnud Mihklilt küll kõnevõime, kuid mitte veel jalgu alt. Tänane pidu võis olla ka nende viimne koosviibimine, sest Mihkel ilma Emmita ei olnud enam endine. Mihkel oli muutunud inimene.
Kestis aupaklik vaikus, aga Mihkel ei lausunud ikka veel sõnagi. Ta oli uuesti istet võtnud ja klaasi lauale asetanud. Tema selgroog oli sirge, nagu istuks ta munadel.
Soovi leidis, et on tõesti aeg koju minna.
Varasematel aegadel, kui mehed olid liiga palju joonud ja neid ei saadud liikuma, oli Emmi alati üritanud kuulsa ja viisaka märguandega: „Kui kena, et te tulite.” Selle peale seltskond teadis, et tuleb tõusta ja koju minna. Aga Emmi oli nüüd metamorfoos, temast oli saanud kandiline mälestusese. Mihkel oli tardunud sohva servale. Muusika oli lõppenud ja keegi ei võtnud vaevaks panna peale uut plaati. Vaikus, kesköö ja sügisene niiskus pressisid vastu kinniseid kardinaid. Naised olid meeste taga ennast küüru tõmmanud. Nagu emased karud, kes haistsid ebameeldivaid tulemusi.
Elsa konutas sohva nurgas Mihkli kõrval, käed süles. Ta mäletas, kuidas kohe pärast Inglismaale tulekut esimesteks koosviibimisteks üüritud kirikute saalides oli tihti juhtunud nii, et pärast lõbusat juttu, ühislaulmist ja hümni jäid paljud vanemad inimesed toolidele istuma, nagu ei saaks nad hästi aru, kuidas nad olid sinna sattunud. Mihkel näis olevat samuti nõutu.
Ka Soovi triivis ebakindlates vetes. Tema enese kuuekümnes sünnipäev oli veel ees ootamas. Pilk langes uuesti Elsale. Ta oleks nüüd ise tõusnud ja võtnud kätte, kutsunud Elsa appi nõusid koristama, kui Viktor ei oleks tuigerdanud jalule, virutanud oma veiniklaasi lauale nagu trumbi ja teatanud, et läheb peldikusse.
1 DP – displaced person, ümberasustatud isik, II maailmasõja järgses Euroopas sõjapõgenik, kodumaalt repressioonide kartuses lahkunud isik. [ ↵ ]
2. PEATÜKK
Mihkel kuulis kõike väga hästi ja jälgis Viktorit toast lahkumas. Ta oli küll palju joonud, aga pigem väsinud kui purjus. Keha nõudis, et ta viskaks end sohvale pikali, aga kuna seal istusid Elsa ja Soovi, siis oli tal tahtmine heita põrandale, pehmele vaibale, kuid kõlbeline kasvatus keelas sellise ebaviisaka käitumise „korralikus seltskonnas”. Ta pilgutas silmi ja püüdis pead klaarida. Pilk langes Elsa rindadele, mis meenutasid Egiptuse püramiide liivaklibuses kõrbes. Elsa oli huvitav tüüp. Mihkel oleks temaga mõnikord pikemalt rääkinud, aga poetessi olemine, välimus ja provotseeriv luulekogu nõudis meestelt ühiskonna huvides ettevaatlikkust. Elsasse suhtuti, nagu kannaks ta kahtlase isiku sõrmejälge, mida naised siis uurisid luubiga, et kindlaks teha, kes oli teda hiljuti käperdanud. Mihkel imestas, et Elsa oli siiski tulnud tema sünnipäevale. Ainuke, mida naised võisid talle pahaks panna, oli see, et ta ei olnud veel abiellunud ja et tal oli olnud paar mitte-eestlasest boyfriend’i, üks inglane ja teine rootslane. Naiste psühholoogia huvitas Mihklit kui kirjanikku. Ta oli seda ammu uurinud ja kasutanud oma romaanides, aga päriselus oli teine asi. Ta oli pannud tähele, et kunagi umbes neljakümnendates eluaastates tekkis paljudes, eriti abielus naistes, tõsine enesekahtluse kriis. Vahest isegi paanika, kuid mitte veel menopaus, aga arusaam, et neil ei ole enam meeste üle sama võimu nagu noores eas. Et seda leevendada, otsiti omasuguseid, loodi ühiskondlike klikke, et siis kambas nagu rindel vaenlast rünnata. Alla jäid noored, eriti ilusad ja üksikud. Ja kui seltskond oli kitsas ja isoleeritud ümbruses, tekkis tihti selline õhkkond, kuhu nooremad, ilusamad ja üksikud naised ei olnud teretulnud. Mitte et neid ei tahetud. Mõned naised haistsid kohe, kuidas käituda, riietuda ja häälitseda. Aga vahest juhtus ka, et ilmus kohale mõni iseäralik tüüp ja kutsus teistes naistes paratamatult esile salahirmud. Meestes muidugi ka, aga hoopis teisel viisil. Keegi ei tahtnud vanaks saada. Enesepäästmine ei olnud kadedus. Südametunnistus sellist väiklust ei lubanud. Sõna „kodanlik” raamis neid hirme väga ilusti, isegi dekoratiivselt, nagu korralikult ja parima portselanserviisiga kaetud kohvilaud pisikeste suupistete ja viisaka jutuga. Jah, nii see on ja nad kõik liikusid samas ringmängus, samas taktis. Keegi ei näinud selles mingit viga, aga vahel juhtus, et üks või teine ei jõudnud enam sammu pidada, oli väsinud ja tal ei olnud enam partnerit.
Mihkel tundis ennast üksi. Kui kirjanik, mitte isegi enam enda nahas, vaid kuskil kaugel, mõnes huvitavamas romaanis. Aga seda romaani pidi ta ise kirjutama. Mitte Viktori soovitusel, vaid Emmi surma pärast. Ta ei olnud enam sama inimene, kes oli elanud siin korteris ligi nelikümmend aastat. Ondaatje jäägu Ondaatjeks ja kuradi Kitzberg mingu põrgu! Ja kriis, kui seda üldse tunnistada, ei olnud tema loomingus. Ta teadis juba väga hästi, et tema kavatsetud romaanil puudub hing, aga ta arvas, et on veel võimeline heade tuntud reeglite järgi seda looma. Ja siis sai ta äkki aru, et puudus ei olnud tema loomingus, vaid tema elus, võib-olla liigagi kaua.
Mihkel istus nüüd Elsast kaugemal, aga mäletas veel tema kaastundlikku soojust läbi särgivarruka, mis oli tuletanud meelde kaminat, tugitooli või voodit. Ebasündsad mõtted, aga tõsi. Vähemalt kolmkümmend aastat oli möödunud sellest, kui võõras naine oli Mihklit puudutanud.
Aga ei, ta eksis!
Mälestus ühest juhuslikust ja unustamatust kohtumisest paari aasta eest kerkis tema silme ette ja mõjus nagu kuum vesi jääpurikale. Mihkel oli teel Eesti Klubi baarist kohvikusse, mõlemas käes veiniklaas. Üks klaas oli Emmile ja teine ühele teisele naisele, kellega nad koos istusid. Ta oli pidanud trügima läbi kitsa koridori, kus asus naiste väljakäik, ja selle ukse taga oli alati pikk saba. Hoides klaase õhus ja trügides kõhuga ja rinnaga, sattus ta vastamisi ühe noore