on nõrkemiseni. Kahekümne kuuel kantonil on oma konstitutsioonid, parlamendid, kohtusüsteemid ning kõvasti autonoomiat, seda maksudes, koolisüsteemis, transpordihindades ja paljus muuski. Hea doktoritöö teema oleks näiteks prügiveo erinevused Šveitsi külades – ühes kohas on vaja osta kleepekas, teises spetsiaalne prügikott, kolmandas viia praht konteinerisse, neljandas seda jumala pärast teha ei tohi, viiendas tohib seda teha ainult teisipäeval ja neljapäeval. Erinevused kantonite, valdade ja külade vahel on suured – mis seda kremplit koos hoiab ja palju selle riigi valitsemine maksma läheb, teab vaid vanajumal.
On imeilusaid mägesid – mitte ainult Alpides, aga ka rahulikuma reljeefiga Jura kantonis. Kindlasti ei ole siin 318meetriseid kõrgendikke, mida kohalikud mägedeks kutsuksid. Olen püüdnud siin seletada, et Lõuna-Eesti on mägine, aga küsimuse peale, et kui kõrge see kõrgeim punkt seal siis on, suunan jututeema kiirelt mujale. Muidu pahvatavad tavaliselt üliviisakad šveitslased laginal naerma.
Mäed muudavad suure osa maast elamiskõlbmatuks. Orgudes elatakse tihedalt. Enam-vähem Eesti pindalaga riigis elab kaheksa ja pool miljonit inimest. Mu šveitslasest elukaaslane on minu sünnimaal suures segaduses: „Külasilti nägin, aga kus see küla siis oli?“ Tal jäi paar metsa sisse peidetud maja kahe silma vahele. Siin seda ei juhtu.
Šveitsis on tähtis mitte lasta ennast petta vahemaadest. Sada kilomeetrit võib siin tähendada nelja tundi autosõitu – sinka-vonka mäest üles, mäest alla. Sinna juurde veel igavene tohutult aega nõudev teede remont. Öösel siin tavaliselt tööd ei tehta – kõrged töötasud ja elanike kaebused lärmi üle teevad selle raskeks. Teed on klaassiledad, aga tihti seisad liiklusummikus, sest üks sõidurada on kindlasti remondis.
Paljudel inimestel ei ole oma korterit ega maja. 60 protsenti elanikkonnast elab üürikorterites. Kinnisvara hinnad on nii kõrged, et paaritoaline ubrik in the middle of nowhere[4.] maksab sama palju kui elegantne korter Pariisi, Rooma või Londoni kesklinnas.
On komme pesta pesu kogukondlikult, see tähendab, et kogu maja peale on üks pesumasin ja kuivati keldris. Graafik seina peal. Näiteks sinu aeg on neljapäeval kella kümnest kaheni. Käid tööl? Sinu probleem. Ära imesta, kui keegi su sõpradest lahkub kohvikust ettekäändel, et tal on täna vaja pesu pesta – ta ei valeta. Muidu konflikte iga hinna eest vältivad šveitslased annavad pesuköögis tülidele vaba käigu. Miks on põrand tolmune? Kes unustas pesukuivati filtri puhastamata? Miks sa graafikuväliselt pesu pesed? Nii hilja ei tohi pesu pesta! …Ei, oma pesumasinat ei mahuta vannituppa mingi nipiga.
Palju on Itaalia kingi. Nahktallaga jalatseid saab kanda isegi oktoobris, novembris, märtsis ja aprillis. Nendel kuudel paistab lausa päike. Lörtsi linnatänavatel ei ole. Paradiis.
Kelli on väga palju. Seina-, käe-, äratus-, lehma-, tänava-, käo- ja kirikukelli. Viimased teadustavad valjuhäälselt aega iga viieteistkümne minuti tagant. Kui kannatad unetuse all, siis jumal aidaku sind. Avalik debatt unekvaliteedi parandamise teemal on siiamaani soikunud põhjendusega, et „meil on ju niisugune traditsioon“.
Käekella pole mõtet kanda – avalikus ruumis on nii palju ajanäitajaid, et probleeme ei teki. See võimaldab ka vältida situatsioone, kus kohalik sul randmest kinni haarab, hoolega su kella uurima hakkab ning sind pikka käekellatööstuseteemalisse vestlusesse mässib.
Hiljaks ei jääda või kui jääd, siis hoia oma piip ja prillid! Hilined kaks-kolm minutit koosolekule või ämma juurde – su töökaaslased või perekonnaliikmed vahivad sõnatult kella ning ohkavad etteheitvalt. Uurida tasuks ka märksõna „passiivagressiivsus“ Vikipeediast.
Kellad pole juhuslikud – siin riigis on kõik usaldusväärne, täpne, korrektne ja käib etteantud rada.
Muidugi on täpsed ka rongid, bussid ja trammid. Kui graafikus on väljasõiduks märgitud kellaaeg 13.37, siis võib juhtuda, et 13.37.01 oled sa transpordivahendist maha jäänud. Rongiga sõidetakse palju, keskmiselt 2277 kilomeetrit inimese kohta aastas, teatab kohalik statistikaamet. Rongivõrgustik on üks tihedamaid kogu maailmas, teisel kohal pärast Jaapanit. Ära imesta, kui šveitslane soovitab sul rongi kasutada, kuigi sihtkohta saaks kiiremini ja lihtsamalt isikliku autoga. Raudtee ja mägedesse uuristatud tunnelid on rahvuslik uhkus ja peaaegu iga väike šveitsi poiss unistab rongijuhi ametist.
Kohalik transpordivõrgustik on ka väga populaarne small talk’i teema. Külla saabudes esitatakse sulle küsimus: „Kas jõudsid ilusti kohale?“ Sellele järgneb pooletunniline kirjeldus, mis rongi pealt mis number trammi või bussi peale mindi ja tähelepanekud ooteaegade ning erinevate sõidugraafikute (mitte)sünkroniseerituse kohta. Ilmselt oli seesugune jutt mägisel maal elavatele inimestele kunagi väga tähtis. Kui sa ise just transpordisektoris ei tööta, varu kõvasti kannatust.
Siin ei leidu inimesi, kes armastaksid Eesti või mingi muu maailma riigi šokolaadi. Pigem mitte kingiks kaasa tuua. Külasta parem Sprüngli või mõnda teist kohalikku kondiitriäri. Šveitslased tarbivad kaksteist kilo šokolaadi inimese kohta aastas ning on selle maiustuse kvaliteedi osas väga valivad.
Palju on vanu inimesi, sitkeid ja heas vormis. Šveitslased võivad uhkustada kõige pikema elueaga Euroopas. Mehed elavad keskmiselt 80,8aastaseks, naised koguni 85,1aastaseks. Ülesöömist, liigset alkoholi tarbimist ja suitsetamist on siin vähe.
Šveitsis on kõige rohkem psühhiaatreid elaniku kohta Euroopas. Iga teine šveitslane on vähemalt kord elus psüühiliselt haige. Heaolu võib tõesti hulluks ajada.
Igas majas on pommivarjend, kus on toitu vähemalt kolmeks kuuks. Väidetavasti on nendes ruumi 8,6 miljonile inimesele. Praegu elab Šveitsis umbes 8,3 miljonit inimest. Kui asi läheb tõsiseks, tule siia.
Prahti ei ole. Zürichi piiril asuv väike küla, kus ma elan, korraldas „Teeme ära“-stiilis koristuskampaania. Kahe tunni jooksul õnnestus mul leida kaks väikest paberitükki.
Ei leidu inimest, kes oleks näinud filmi „Helisev muusika“. Kõik selleteemalised vestlused ja viisijuppide vilistamised jätavad šveitslaste näole tühja ja mittehuvitatud ilme. Või siis šveitslaslikult viisaka naeratuse, mille tähendust sa ei taipa.
Palju on kahepaikseid. Neid, kes ei ole sündinud Šveitsis. Tervelt 25 protsenti elanikkonnast. Mina olen juba kakskümmend aastat üks nendest. Kahepaiksete põhiprobleem: kohaneda või mitte kohaneda? Kus kohaneda? Ja millega?
1 Z’nüni – paus hommikul kell üheksa. (šveitsi murre) [ ↵ ]
2 Z’vieri – paus pärastlõunal kell neli. (šveitsi murre) [ ↵ ]
3 Saksa keelt kõneleb 63%, prantsuse keelt 23%, itaalia keelt 8%, retoromaani keelt 0,5%, muid keeli 23% elanikkonnast. [ ↵ ]
4 In the middle of nowhere – sõna-sõnalt ’keset eimiskit’. (inglise k) [ ↵ ]
Preili Tallinn, etniline kodanik
1994. aasta