Minu Šveits. Kahepaikne vahejaamas. Anu Elmer-Ehin

abielu algab ohjeldamatu naeruga.

      Naerda pole aga midagi. Ükskõik, kui kauaks ma siia jään – ma pean maad ja rahvast tundma õppima, tööd ja sõpru leidma. Natukenegi jalad alla saama.

      Mulle märkamatult kolivad koos minuga Šveitsi mitu väärarusaama. Eeldan, et pärast õpinguid Kopenhaagenis saan ajutise välismaal elamisega lihtsalt hakkama. Mul on kahe silma vahele jäänud asjaolu, et ma lähen elama Šveitsi külaühiskonda, kus „moodne tänapäev“ on segunenud väärtushinnangute ja reeglitega aastatest 1815, 1900, 1948 ja 1957.

      Confoederatio Helvetica on ajalooliselt üks äraütlemata rahulik ja stabiilne riik, mille asutamisaastaks loetakse 1291, kui kolm esimest kantonit – Uri, Schwyz ja Nidwalden – ühinesid.

      Kuni 19. sajandi keskpaigani varustab Šveits naabermaade armeesid mitmekümnete tuhandete vaprate ja kardetud palgasõduritega. Tänu sellele ei kipu keegi väikeriiki eriti ründama. Muidu kutsuks Šveits „oma töötajad“ tagasi koju. Palgasõdurite traditsiooni jäänukeid võib muide imetleda Vatikanis, kus kirev Šveitsi kaardivägi kaitseb siiani paavsti ihu ja hinge.

      Ka lähiajaloos pole Šveits läbi teinud ühtegi suurt katastroofi. Viimane kord oli selle riigi territoorium okupeeritud Napoleoni sõdade ajal, sellest alates valitseb siin vaikus ja rahu. Esimesest ja teisest maailmasõjast jääb ta puutumata. Sel väikeriigil on hämmastav võime mitte millelgi juhtuda lasta, eriti arvestades seda, et neli naabrit – Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia ja Austria, mõtle siinkohal endise Austria-Ungari peale – pole just liliputid.

      Šveits on kaua leierdanud müüti nimega Willensnation^[4.], mis maalib uhke pildi vabade ja sõltumatute kantonite liidust, kes rahvuslikest, keelelistest ja kultuurilistest eripäradest hoolimata sõbralikult ühte on heitnud. Seda kindlasti, aga ära ei tohi unustada veel üht tähtsat asjaolu, arvavad ajaloolastest kurikaelad. Nimelt oli eespool nimetatud suurriikidel 1815. aasta Viini kongressil, kus tunnustati Šveitsi tänapäevaseid piire ning „igavest neutraalsust“, ilmselge huvi tekitada puhvertsoon keset Euroopat, mis ei olnud tol ajal sugugi mitte sõbralik rahvaste pere. Sellega tagati juurdepääs Alpi mäekurudele ning hoiti potentsiaalsed vaenlased endast pisutki kaugemal.

      Majanduslikult on Šveits kaval Trittbrettfahrer – jalgrattapulgal kaasa sõitja. Samal ajal, kui paljud Euroopa riigid finantseerivad kolooniates kallist valitsusaparaati, seab väikeriik nende sõiduvees sisse kaubandussuhted üle kogu maailma. Intresse lõikavad nad ka neutraliteedi pealt – väikest armast Šveitsi ei kahtlusta keegi salaplaanides. Šveits loob edukalt kuvandi täpsest, usaldusväärsest ning alati kõrget kvaliteeti pakkuvast partnerist. Mis on tihti ka tõsi.

      Niisugune ajalooline taust annab Šveitsile enneolematu ühiskondliku stabiilsuse ja rikkuse. Nagu kõigel siin maailmas, on heaolul ka pahupool. Asjad liiguvad siin palju, väga palju aeglasemalt kui mujal.

      Eriti hea-halb näide selle kohta on naiste teema. Enam-vähem samal ajal, kui Eesti vabariik 1918. aastal iseenesestmõistetavalt kõik kodanikud valimisurnide juurde laseb, leiavad siin aset kantonaalsed referendumid Genfis, Baselis, Glaruses, St. Gallenis ja Zürichis. Mis sellise „mõttetuse“ kohe ja kiirelt maha hääletavad. „Das Frau gehört ins Haus“^[5.]-kampaania toetajaid on kahekümnendatel ja kolmekümnendatel aastatel palju. 1959. aastal asutatakse komitee „Bund der Schweizerinnen gegen das Frauenstimmrecht“ – naiste valimisõiguse VASTANE šveitslannade ühendus!

      Kuuekümnendad aastad toovad Šveitsi flowerpower’i ja palju ühiskondlikke muutusi. Valimisõiguse saavad šveitslannad lõppude lõpuks 1971. aastal, seda aga mitte kõikjal. Appenzell Innerrodenis alles 1990. aastal. Seda hoolimata vastuhäältest referendumil, kus osalevad loomulikult ainult selles kantonis elavad mehed. Riigi keskvalitsus on sunnitud sekkuma.

      Naiste valimisõigus ei ole siin eriti populaarne teema. Kui kohalike käest selle kohta midagi küsida, asuvad nad valjuhäälselt kinnitama, et kodus olid naistel niikuinii püksid jalas, nüüdseks olla need asjad korda aetud ja kõik kõige paremas korras. Selles pole ma päris kindel.