orjad üle riigi laiali paisatud ja asusid üksteist otsima ning harjuma uue eluga, mida vähesed neist mõistsid. Abrami pere asukoht polnud sugugi kindel. Ent Thaddeusel polnud südant mehe lootust kustutada.
„Chattanooga tundub olevat sobiv koht, kust otsinguid alustada.“
„Enam pole vaja kaugele sõita.“
Thad õngitses taskust kella, mida oli kandnud juba sõjaeelsest ajast saadik. Ammune jõulukink Amelialt oli tema kõige hinnalisem varandus. Kui läikiv hõbe sillerdas päikesevalguses, meenus Thadile abikaasa naeratus ja rõõm selle üle, et oli saanud mehele nii peene kella kinkida. See mälestus tegi ühtaegu haiget ja mõjus trööstivalt.
„Varsti peaks tulema minu peatus ja mõne aja pärast jõuab rong Chattanoogasse.“
Vaevalt oli ta seda öelnud, kui rong hakkas kiirust vähendama ja peatselt kostiski pidurikrigin. Lõikav vile pani Thadi trummikiled pilli lööma.
„See ongi teie peatus?“
„Just nii.“ Rongil oli veevõtupeatus ning reisijatel võimalus rongile ja sealt maha astuda. Läheduses polnud suurt midagi peale üksikute laudvooderdisega majade. „Loodetavasti leiad oma pere, Abram. Kui peaksid kunagi Honey Ridge’i sattuma, siis astu läbi ja ütle tere.“
Thaddeus haaras koti, tõusis ja ulatas Abramile käe. Endine ori paistis olevat veidi segaduses, ent võttis pakutud käe siiski naeratades vastu. „Õnn kaasa, härra Thaddeus!“
Rongist väljuva Thadi näo ümber hõljus auruveduri suits, mille tugev lõhn muutis ta ärevaks. Ta teadis, et see tuleb rongist, kuid mälestus tulekahjust, mis oli röövinud talt kõik, painas teda märksa rohkem kui aastatepikkune halastamatu sõdimine.
Ta takseeris tillukest linna ja pööras siis pilgu itta sinise vine poole, mis olid Suured Suitsumäed, ning uudistas künklikku maastikku, mis laius kõikvõimalikes rohelistes toonides igasse ilmakaarde. Tennessee loodus oli imekaunis, kuid maapiirkondi risustas lagunenud Konföderatsiooni sümbolina liigagi palju põlenud farme ja rüüstatud külasid.
Väsinud, ent lootusrikas Thad suundus esmatarbekaupu pakkuva poe poole, et informatsiooni hankida. Kui tal veab, siis juhatab keegi ta lihtsaimat teed mööda Honey Ridge’i. Ja kui tal väga veab, siis liigub sinnapoole ehk koguni mõni tõld.
Tema saabaste sammud kajasid palaval pärastlõunal, kui ta üle läve tillukesse kauplusesse astus. Hämar ruum lõhnas kohvi, naha ja searasva järele. Kitsa ruumi seinu ääristasid riiulid, mis olid tihedalt kõiksugust kaupa täis laotud – see oli paljutõotav märk. Kolm meest lobisesid süljekausi ümber ja valgete juustega kaupmees pakkis erksa mustriga sitsikangast jõupaberisse.
Thaddeus lähenes kaupmehele. „Olen teel Honey Ridge’i. Kas juhataksite mulle parima tee kätte?“
Osavad sõrmed katkestasid pakkepaela sidumise. „Võimalik.“
Thaddeus jäi ootama, ent kaupmees ei lausunud rohkem sõnagi.
Üks tubakamälujatest, suure ninaga lühike jässakas mees, astus ligi. „Kust sa pärit oled, poiss?“
See polnud esimene kord, kui ta oli pidanud sellele küsimusele vastama, ehkki sugugi mitte kõik lõunaosariiklased polnud jänkist endise sõduri vastu vaenulikud. Tal oli Tennessees ka poolehoidjaid, nagu näiteks õhetavate põskedega naine, kes oli müünud talle pätsi leiba ja andnud kauba peale tasuta kuivatatud õunu. Thaddeus aimas, et see mees ei ole üks neist.
Ta ohkas. „Ohiost.“
Mees sülitas tubaka suure kaarega välja ja see maandus napilt Thadi saabastest mööda. Thad saatis solvangut pilguga.
„Jänki.“ Mees nähvas seda nii, nagu olnuks öeldud sõnal jälk maitse. Ta vahetas pilke sõpradega, kes põrnitsesid Thadi vägagi vaenulikult. Punaste traksidega mees kallutas end taha, et saaks paremini jõllitada, ja Thad märkas midagi, mis tal oli varem nägemata jäänud. Ühel meestest polnud jalga. Kahtlemata oli tegemist sõduriga. Mässajaga. Arvatavasti olid kõik kolm mässajad.
„Ma ei tulnud siia pahandusi otsima,“ selgitas Thaddeus. „Soovin ainult teejuhiseid.“
„Siit sa neid ei leia.“ Mees libistas käed trakside alt läbi. „Mine parem tagasi sinna, kust tulid.“
Õhkõrn lootus poest süüa osta või koguni mõne taluniku vankris küüti saada kustus sealsamas pimedas esmatarbekaupluses.
Kaupmees keskendus pingsalt kaubale, mis oli nüüdseks korralikult pakitud ja seotud.
Thaddeus noogutas ja astus poest välja. Sadakond meetrit eemal veeres rong edasi Chattanooga poole ja hall vedurisuits kõditas sinist taevast.
Õhk oli kleepuv ja paks. Ööd olid muutunud jahedamaks, kuid olid sama niisked. Will oli saatnud talle enda joonistatud maakaardi. Endine sõjaväekapten Will Gadsden, kes oli tegutsenud kõikjal Tennessees, oli väga täpne. Teekond Virsikuaia farmi oli pikk, iseäranis toidupooliseta, kuid mehele, kes oli kolm aastat näljasena jalaväes marssinud, oli see tühiasi.
Thad heitis koti õlale ja hakkas astuma.
„Ei saa. Ma ei luba.“
Josie Portland viskas salvräti käest ja põrnitses Will Gadsdenit üle pika tammepuidust laua, mille taga oli söönud neli põlvkonda Portlande. Just nimelt Portlande, mitte Gadsdeneid. Endine Uniooni kapten oli abiellunud Josie varalahkunud venna lesega ning nüüd paistis ennasttäis jänki arvavat, et Virsikuaia farm ja veski kuuluvad hoopis talle.
„Josie, ma palun sind,“ manitses Charlotte leebelt. „Ära paanitse.“
„Mina paanitsen? Kas peaksin istuma, käed rüpes, ja laskma vaenlasel aina rohkem oma kodu vallutada? Kas me ei ole piisavalt kaotanud?“
Willi lõug tõmbus krampi. „Sõda on läbi, Josie. Me ei ole vaenlased.“
„Räägi seda Tomile!“ Tool kriipis põrandat, kus oli kunagi vereloigus ja viletsuses lebanud tosinate viisi haavatuid. Josie kargas püsti. Ta läks marru, nii et põsed hakkasid tulitama. Ta võitles kibedate pisaratega, sest Tomi mainimine mõjus talle alati niiviisi.
Teda jälgis neli silmapaari. Õde Patience, kes oli armas ja malbe nagu Neitsi Maarja, tundus olevat segaduses nagu alati, kui oli mingisugune kimbatus. Ja tema vennapoeg Benjamin oli kahtlemata kapten Willi poolt. Nagu alati. Will oli pärast üheteistkümneaastase Beni isa surma poisi vastu väga kena olnud.
Köögilävele ilmus Lizzy tumedanahaline nägu, silmad suured. Charlotte’i endine teenijanna oli üks vähestest orjadest, kes olid paigale jäänud, et ulualuse eest edasi töötada.
Praeguseks olid kõigist pereliikmetest saanud orjataolised inimesed, kes andsid endast parima, et ellu jääda.
„Josie, palun istu ja räägime sellest mõistlikult.“ Charlotte, kes oli tüüne nagu vannivesi, põimis käed lauaäärel vaheliti. Alati rahulik Briti kirikuõpetaja tütar oli Josie meelest liigagi vagane. Mitte ainsatki halba sõna või kaebust, kui tahes kehvaks olukord pärast sõda ka ei läinud. Vahel imestas Josie, kuidas Charlotte on suutnud farmi ja veskit majandada, kuid vennanaine tänas selle eest jumalat, haavatud jänkisid ja endisi orje, kes olid neile appi jäänud.
Tõsi, Josie sai aru, kui suure töö tema venna lesk on ära teinud. Ta polnud rumal. Kui poleks olnud Charlotte’i karmikäelisust ja nutikat kauplemist, siis oleksid nad kaotanud farmi ja veski jänkidest avantüristidele. Ent sellegipoolest unistas Josie, et elu oleks samasugune nagu enne vihatud sõda, enne seda, kui tema isa ja vend Edgar olid surma saanud.
„Miks sa ei võinud kedagi Honey Ridge’ist tööle võtta?“ Josie rindkere paisus luitunud pruuni kleidi all, mida ta vihkas. Ta oli nii vihane, et tema nägu oli muutunud arvatavasti niisama punaseks kui juuksed. „Miks sa pidid jänki palkama?“
„Sest siinkandis ei ole kedagi, kellel oleks Thadi oskused. Ta on pärit veskimehe perest. Ta on ühtaegu nii mölder kui ka meistrimees, mis tähendab seda, et ta oskab seadmeid parandada ja täiustada. Ta võib meile õpetada, kuidas veskitööd ladusamaks ja kasumlikumaks muuta.“